Neid kuulates kippus mulle naer peale, sest ses küsimuses olid absoluutselt eri meelt ka mu kadunud vanaema ja isa.
Vanaema manitses mind juba mu poisikesepõlves, et võtku ma kasin ja rikkumata naine. Isale meeldis vanaema üle ironiseerida ja tema ütles, et kõige parem abielunaine saab sellest, kes käib ka teiste käest läbi ja oskab seega paremini pereõnne hinnata.

Mind need jutud siis ei puudutanud. Vanemaks saades teadsin alati, et mina ei võta naist enne kui kolmekümnesena. Peaaegu nii ka läks, aga kui sain kahekümne kaheksaseks, olid mu lähemad sõbrad juba naisemehed. Ühega neist langes meil puhkus kord samale ajale ning temaga ja ta naise ja lapsega läksin koos puhkust veetma Peipsi äärde nende sugulase juurde.

Püüdsime kala, tegime ka natuke maatööd ja istusime öödeni lõkke ääres. Mingit seltsielu selles metsakülas polnud. Ainsaks nooreks ja vabaks naisolevuseks oli kohaliku poe müüja, äsja keskkooli lõpetanud plika. Ja, vabandage mind - mitte just ilus.

Kuna ta oli mu pererahva naaber, siis üsna tihti istus temagi meie seltsis. Ja mida lähemalt temaga tuttavaks sain, seda enam ta mulle meeldima hakkas. Sest täielikus vastuolus välimusega oli kogu tema olekus midagi peent, justnagu aristokraatlikku, puhtatõulist. Aga mis peaasi - ta oli palju lugenud, arukas ja hämmastavalt sügavate mõttekäikudega. Ma polnud seni veel ka eneseealiste seas kohanud ainsatki tüdrukut, kellega oleks nii huvitav vestelda olnud.

Mingist armastusest polnud tegelikult siiski juttugi. See hakkas idanema siis, kui ta sügisel linna õppima tuli ja regulaarselt kohtuma hakkasime. Ta meeldis mu vanematele ja sõpradele väga. Pealegi oli ka ta välimuselt kenamaks muutunud. Kui ilmnes, et mina olen ta esimene mees, otsustasin heldinult, et temast saab mu naine.

Pulmapäev sai kindlaks määratud ja mu ema hakkas pruutkleiti visandama. Küll oli see üks ilus aeg! Päris koos me siis veel ei elanud, aga kokku saime muidugi iga jumala päev. Kuni vähem kui kuu aega enne pulmi juhtus midagi vapustavat.

Kord õllekannu taga küsis üks mu sõpradest nagu jutu sees, kas mulle pruudi pulmakleit ikka tõesti meeldib ja et tema meelest on see nagu liiga ülepakutud. Esialgu hakkasin midagi seletama nagu loll, kui korraga kargas pähe, et kust selline küsimus. Seda kleiti olid näinud vaid kolm inimest - pruut ise, mu ema ja mina!

Sõbraga ma seda teemat rohkem ei arutanud, aga pruuti hakkasin tõsiselt pinnima. Ta tunnistas lõpuks üles, et oli selle sõbraga „ainult korra olnud". See võttis mu keeletuks, aga tema seletas oma tavapärase siirusega, et mul ei maksaks sellest numbrit teha, sest pärast pulmi jääb ta nagunii ainult minuga ja kogu eluks. Ja et tal oli kiusatus proovida, mis tunne on mõne teise mehega.
Esimese hooga tahtsin kõik katki jätta, aga siis hakkasin mõtlema, et mu vanemad ei elaks seda skandaali üle - külalised kutsutud, road ja ruumid tellitud... Pealegi oli ta mulle ikka väga südamesse läinud. Valasin oma valu mõned päevad viskisse... ja andsin andeks.

Pärast pulmi kolisime oma pessa. Mina käisin tööl, naine koolis ja kõik näis nagu korras olevat. Aga juba mõne kuu pärast oli naine üha sagedamini õhtuti kaua ära. Ta ei olnud enam nii aldis minuga voodit jagama kui varem ja vahel pidas telefoniga mingeid mõistukõnesid.

Nii kestis see varsti juba nädalast nädalasse, nii et enam ei saanud sellest mööda vaadata. Aga ma ei osanud ikka mingit seisukohta võtta, õigemini ei julgenud. Või ei tahtnud endale tõde tunnistada. Kuni ükskord ta kadus, telefonile ei vastanud ja jäi ära terveks ööks.

Ta tuli hommikul heatujulisena, nagu poleks midagi juhtunud. Mu konkreetsele küsimusele, kas ta petab mind ainult ühega või on neid juba rohkem, vastas ta muiates, et jätku ma oma joru, sest ega seks pole mingi petmine! Läks vannituppa ja hakkas seal veega solistama, otsekui oleksin talle lihtsalt maininud, et hakkab vist jälle sadama.

Sellest mulle piisas. Võtsin oma seitse asja ja panin ukse väljastpoolt kinni. Ta ei otsinud mind kordagi ja telefonis vastas, et on nõus otsekohe lahutama.
Loomulikult kannatasin mis kole, aga palumine oli välistatud. Üks sõber oli nõus minuga koos jooma, kuni see mul üle läheb. Teine trööstis, et otsib mulle kiiremas korras uue ja parema naise. Vanemad soovitasid teha ühe pikema puhkusereisi.

Kaks aastat pidasin peaaegu tsölibaati, siis sain baarileti ääres tuttavaks oma järgmise naisega. Eelkõige jäi ta mulle silma sellepärast, et oli pagana ilus. Ja oskas kuulata. Temaga olime tõelised sõbrad, enne kui armastuseni jõudsime.

Abielus polnud ta kordagi olnud, aga oli elanud koos mitme mehega. Ta ei varjanudki, et on otsinud jõukaid ja heldeid mehi üle kolmekümne. Mulle meeldis tema aus jutt, nii et uskusin tema kinnitust, et sellisest elust on tal isu täis on saanud ja ainus, mida ta nüüd tahab, on seaduslik mees ja lapsed. Kuna mina tahtsin sedasama, siis tuli kõik nagu iseenesest.

Lapsesaamisega otsustasime aastakese viivitada. Aga veel enne, kui see aasta täis sai, hakkas seegi naine kahtlaselt tihti sõbrannadega väljas käima. Panin tähele, et talle sigines uusi ehteid. Uut telefoni näitas ta lausa uhkusega.

Siis tuli ta välja mõttega, et enne pulmi oleks hea anda teineteisele n-ö abielupuhkust. Ja et tema elaks nüüd paar nädalakest oma vanemate juures.

Olin imestunud, aga nõus. Kahjuks juba umbes nädala pärast kuulsin, et mu tulevane naine pole pealinnast kuhugi läinud. Sedapuhku see mind kuigi hulluks ei ajanud. Otsustasin lihtsalt oodata, kuni ta välja ilmub, et siis koos arutada, kas meil ikka tasub ametlikult paari minna.

Aga ta ei tulnudki, vaid saatis sõnumi, et andku ma andeks ja lasku ta vabaks, sest pereeluks polevat ta siiski veel küps. Sant tunne oli küll, aga omamoodi pidasin tast isegi lugu selle ülestunnistuse eest.

Ma ei tea, mis seos võib sellel olla geenide või psüühika või jumal teab millega, aga olen raudselt veendunud, et kui ikka on tegemist hundiga, siis sööda teda palju tahes, ikka vahib metsa poole!
Mis ei takista mind siiski järgmisele katsele minemast.

Lugu ilmus Nelli Teatajas