Pexels.com
“Me ei olnud mehega enam kumbki nii noored, kes armastusest koos elama hakkavad. Meil mõlemal oli korralik töökoht ja korter ja abielu baasiks kaks aastat kestnud igati sisukas suhe,” alustab Airi oma lugu.

Meile lähedased olid ka minu vanemad ja mu ämm. Kõik läks nii enesestmõistetavalt, et sellest isegi tutvusringis erilist juttu ei tehtud. Minu väiksema korteri müüsime maha ehitasime ümber mehe kolmetoalise.

Leppisime kokku, et lapsesaamisega ootame nii aastat kolm, kuni tema oma äri kindlamalt jalule saab ja mina vahepeal pooleli jäetud ülikooliõpingud lõpetatud.
Meil polnud ühe katuse all harjumiseks mingit aega ega eritaktikaid vaja. Olime ju ennegi nädalate kaupa koos kord minu, kord tema juures elanud ja teineteise teravaid nurki aeg-ajalt mõistagi tülitsedes siledaks lihvinud. Kõik eelnev oli turvaliseks eelduseks sellele, et meil pole kummagi juures nüüd veel mingeid üllatusi avastada.

Kaks aastat polnud tõesti mingeid probleeme. Mida intensiivsemalt mees oma äriasjadega ja mina töö kõrval õpingutega tegelesin, seda vähem saime koos olla, sest mõlema vabad tunnid langesid harva kokku. Ikkagi polnud see koormav, vaid pigem huvitav ja innustav. Seda vahvam oli, et kohtumisi või koos kuskil käimisi ei õnnestunud kunagi kokku leppida. Aga kuna tema ju teadis, et mina pole naine, kel enese üleslöömiseks tunde vaja läheks, tarvitses tal lihtsalt teatada, et sai kuhugi piletid, ja ma olin kohal. Või kutsus keset päeva tunniks kohtama ja ma ei kahetsenud... Kui ka päevade kaupa alles õhtul kodus kokku saime, olid jutuajamised alati kosutavad, intiimsemast poolest kõnelemata.

Kui lõpuks diplomi kätte sain, tegin ise üle hulga aja lapsesaamisest juttu. Teadsin, et mu enese töiste perspektiivide seisukohalt olnuks selleks parim aeg. Ja olin pettunud, kui mees ikka oodata tahtis ja ütles, tema tahaks ikka ideaalne isa olla, aga tema hõivatus tõotab lähitulevikus veelgi kasvada. Midagi taunivat ma talle mõistagi ütlema ei hakanud ja mõnda aega me seda teemat ka ei puudutanud, aga siis see tõesti juhtus, et jäin rasedaks. Just nimelt juhtus. Ei siis ega pärast seda kahtlustanud mees mind ilmaski, et mul salavigurid kuidagi mängus olid.
Üle poole aasta kulges elu nagu ikka, kuni jäin koju. Algul suure heameelega, et saan olla ja teha, mida tahan.

Veidi aja pärast jäin nagu nõutuks. Sest paratamatult olin kole palju aega üks, ja nautimise asemel hakkas üksiolek tasapisi närvi ajama.
Beebi oli meile mõlemale nagu ilmaime. Mees säras, sest tema just tütart igatseski. Ta oli suurepärane isa. Kui esimesele kolmele kuule tagasi mõtlen, siis imestan, millal ta üldse magas. Kui veel mõlemad vanaemad juurde arvata, leian, et minul olnuks küll patt eitada, et olin jäägitult õnnelik. Aga ometi ei olnud.

Arvatavalt pakkusin sellega üle, et tahtsin mehega õhtuti aina rääkida ja rääkida ja nädalavahetustel kuskile minna. Tema muutus aina sõnaahtramaks ega jutustanud enam, kus käis ja mis toimus. Sai päris vihaseks, kui mina ei läinud tema ärikohtumistele või mingitele rautidele, mille hea toon nõudis „koos abikaasaga”. Mulle lihtsalt ei meeldinud.

Päris raksatuseks meie kooselus sai tüli, kui seda mehele ütlesin, imestades, kuidas tema minust enam aru ei saa. Sest selle peale ütles tema, et ei saagi. Ja edasi natuke juba põlastavalt, et ma ise ei näe, milliseks olen muutunud – ei meiki, ei soengut, tualetiks ainult need kolme triibuga maffiapüksid ja lohmakad kampsunid!

Olin päris keeletu ja hingepõhjani solvunud. Aha nüüd ei kõlba see, mis teda kunagi vaimustas. Kasvõi seegi, et vihkan paljast šoppamise sõnagi, ja et olen esimene tüdruk, kellega saab vestelda intellektuaalsetel teemadel, ja et erinevalt massist mina oma kehakeelega end igale mehele otse sülle ei paku... Korraga ma enam ei kõlvanud. Kuni peas hakkasid pidevalt kummitama, et nii, ongi kõik.

Suhtlesime mehega nagu nagu head sõbrad, tundsime lapsest rõõmu ja jagasime ka voodit, kuigi harva. Ma ei piinelnud tegelikult, vaid kaalusin nagu kaupmees, et parem on minna lahku nüüd, kui lapsuke veel maailmaelust midagi ei mõista. Ma ei süüdistanud meest. Ma lihtsalt tajusin, et tema tundis sama, mida mina. Nimelt et meie armastus on end ilmselt ammendanud ja sellisel suhtel pole mõtet.

Otsuseni sellest juttu teha ma kuidagi ei jõudnud, kuni tuli appi banaalne eluproosa – üks mehe kunagine kolleeg rääkis justkui kogemata, et mu mehel on vist romaan ühe praeguse kolleegiga. Mõtlesin, et see on nüüd paras aeg ja rääkisin suu puhtaks. Ma pakkusin kokkulepet ilusti, et vaid lapsevanemateks jäädes läheme kumbki oma teed. Tütar sai siis just kümnekuuseks...

Kõrvalsuhte salgas ta muidugi maha ja see ei puutugi asjasse, sest minu jutu järel oli ilmne, et analoogilisi mõtteid oli heietanud temagi. Ühte meelt olime selleski, et mingit idülli mängima hakata oleks tobe. Jõudsime kokkuleppele, et lihtsalt mõtleme mõlemad paar kuud ja kui siis kah sama meelt oleme, siis kolime lahku. Leppisime ka kokku, et kohut ei tülita, varanduse pärast kaklema ei lähe ja tütar ei jää ilmaski emata ega isata, ka juhul, kui kumbki meist tulevikus uuesti abiellub.

Nii jäigi. Mina ei mõelnud edaspidi midagi koledat. Võtsin lahkumismõtet rahulikult nagu paratamatust. Kui kaks kuud oli möödas, andsin teada, et olen valmis. Mees vastas, et tema ka. Ja et ta katsub lähema aja jooksul endale elamise leida, et siis midagi päris oma hakata otsima. Sellest jutust sain ma aru, et tal mingit tõsisemat kõrvalsuhet kindlasti ei ole.

Sõitsime paar korda kolmekesi autoga mööda linna ja vaatasime erinevaid kohti elamiseks, sest ka mina tahtsin väiksemat korterit. Tütar istus taga lastetoolis, mina mehe kõrval. Oli aprilli algus ja tänavad hästi libedad. Olime kõik vait või vahetasime mehega lihtlauseid. Ma nähvasin, et võtku hoogu maha, sest ma saan aru, et libe on ju, aga juba keerlesime teel, siis mingid kriiksud, vist mu enese kisa, kuni olime küljeli kraavis. Kõik vait, ainult laps karjus kui meeletu.

Mees sai ise autost välja ja pääses peapõrutusega, nagu hiljem selgus. Tütar oli täiesti terve, lihtsalt paanikani kohutatud. Mina jäin aga jalgupidi autosse kinni. Meid viidi haiglasse, kust mees läks ise koju. Mina jäin kahekordse luumurruga haiglasse, tütar vanaemade ja isa hoida. Kõik käisid mind vaatamas, enamasti kogu perega, pluss sõbrad. Mehega kahekesi saime alles siis vahel rääkida, kui ma juba natuke kõndida sain.

Mehe auks pean rõhutama, et ta mu eest liigutavalt hoolitses. Ühel päeval oli ta kuidagi tavatult vaikne ja endasse tõmbunud. Vahtis maha või mulle imelikult uurivalt silma, justkui poleks me päris tuttavad. Ma ütlesin, et temaga paistab midagi lahti olevat. Siis rääkis ta nagu iseendale: „Mäletad, kuidas sa ükskord kohtama tulid – kunstripsmete ja mustas võrus silmadega, mingi veider hõlst seljas. Mina kiitsin, aga ise mõtlesin, et nüüd näeb ta küll tobe välja.”

Vahtisin teda hetke kui ilmutust ja naersin üle hulga aja täitsa südamest. Siis küsisin vastu: „Mäletad, kuidas me ühel aprilliööl Pirital talisuplust tegime – sina sinine ja lõdisev, aga mina kiitsin su muskleid, mida sul ei ole.”

Siis rääkisime veel mõndagi samas vaimus ja siis suudlesime nagu hullud. Päise päise päeva ajal nagu teismelised.

Ma olin nagu edev plika, kui ta küsis, kas ma tahan endiselt lahku minna. Ma vastasin kihistades, et ei taha. Tema ohkas: „Tead, see avarii raputas mu vist lõplikult üles. Ma sain aru, kui väga ma teid tütrega armastan ja vajan.”

Inimloomusele on omane mitte meenutada halbu asju ja aegu, sest need teevad meele kurvaks. Mina meenutan küll, kuigi varsti saab sellest mööda üheksa aastat, sest see õnnelik õnnetus oli tõesti omamoodi teetähis abikaasadeks saamise raskel teel.