Aita Kivi põgeneb argiprobleemide eest mõnikord sõnade maailma kõrval ka värvide maailma: „Tuleb ette, et maalin. Kui muidugi pastellidega joonistamist saab nii nimetada – akvarellid ja õlivärvid seisavad mul aastaid sahtlis, vabama aja ootel. Ammu-ammu, õppides 11 aastat Tallinna 46. keskkooli kunstiklassis ja paralleelselt mitmetel kunstikursustel, sain joonistamise põhioskused kätte ja näib, et need on nagu jalgrattasõit, mis päriselt ei unune. Elades juba veerandsada aastat kunstiõppejõust mehe kõrval, olen omandatut aeg-ajalt värskendanud, peamiselt siis, kui koos reisil oleme.

Mulle meeldib maalimise-joonistamise juures, et see on minu jaoks üsna eesmärgitu tegevus – lihtsalt enda lõbuks üritan kujutada-jäädvustada mõnd meeleolu, peamiselt maastikuvaateid. Seda tehes aeg just nagu peatuks ja püsin tõepoolest paremini hetkes, unustades tegevusele keskendumise kõrval kõik muu. Nüüdseks juba neljal korral on abikaasa Matti Pärki näituse raames mullegi oma loomingu esitlemiseks seinapinda antud.“