Naine mind ei märganud. Ta vaatas pingsalt enda ette lauale, soojendas vahepeal käsi ümber kohvitassi ja vaatas siis ükskõikselt aknast välja, justnagu ei huvitaks teda maailmas mitte miski. Nagu hiljem ilmnes - peaaegu nõnda see oligi.

Astusin ligi ja esitasin oma meelest kohutavalt vaimuka küsimuse: "Mis te arvate, kumb oli enne, kas muna või kana." Arvasin, et ta hakkab mind mõnitama, aga vastuseks sain kuulda rohkem filosoofilist jama kui ülikooli ajal kokku.
Alles mitmendal katsel õnnestus ta maa peale tuua ja ta nimi teada saada. Arusaadav. Ta ütles ka, et oli väga oma maailma läinud ja unustas ära, kus ta on.

Naise nimi oli Liis. Ta töötas ühes kolledžis õppejõuna, kuigi välimuselt oleks teda võinud ka staažikaks tudengiks pidada. Palusin luba teda uue kokteiliga kostitada. Ta polnud vastu. Vestlus sujus läbi häda, sest teda kiskus pidevalt vaimsetesse kõrgustesse ja kui inimene pole päris kaine ka, siis lähevad sellise mõttelennud eriti lennukaks.

Proo­visin kõikvõimaliku maisemaga, aga kesise eduga, kuni lõpuks läks jutt vanemate peale. Liis rääkis, et on kolmandat põlve õpetaja, et see on ta kutsumus, ja et maailmas polevat midagi huvitavamat kui aina midagi teada saada.

Solvumus oma naise peale hakkas õhtu kuludes tasapisi hajuma, nii et kaldusin mõtlema juba sellest, kuidas mängust viisakalt välja astuda. Ja siis tuli mulle meelde. Isa!

Tal on ju täna sünnipäev. Kodus tüli sellest ju algaski, et naine heitis mulle ette, nagu poleks mul oma "salakäikude" pärast aega enam isa külastada. Leidsin kahjurõõmuga, et esimest korda oli naisel õiguski - passin baaris võõrast naist selle asemel, et isa õnnitlema minna. Olgu lisatud, et mu ema oli juba aastaid uuesti abielus.

Vabandasin Liisi ees, et pean minema isa sünnipäevale ja lisasin viisakuse pärast, et kui ta soovib, võib kaasa tulla, sest mu isale meeldivad targad noored daamid. Minu ehmatuseks oli ta kohe nõus. Ei jäänud muud üle kui koos teele asuda.

Liis palus ainult, et ta pärast koju saadaksin, kui jääme kauemaks kui kümneks minutiks. Olin halvasti varjatud kõhklusega nõus.

Ostsin teel peal pudeli vahuveini ja karbi komme, juhuks, kui isal on külalised, sest teadsin, et tema baarikapp on mistahes alkoholist alati tühi. Ust avades oli isa mind võõra daamiga nähes varjamatult üllatunud.

Paistis, et mingeid külalisi polnud ta oodanud. Et tema pärimisi vältida, pidasin õnnitluskõne ja otsisin kiiresti välja pokaalid, et esialgsest piinlikkusest kuidagi üle saada. Isa ei pannud aga minu askeldamist suuremat tähele, tema nägi ainult Liisi. Imelikul kombel ei küsinudki ta minult midagi. Liis paistis talle ilmselgelt meeldivat. Sedamööda, kuidas vestlus arenes, muutus ta aina jutukamaks ja isegi punastas, kui Liis talle silma vaatas ja palus luba edasi astuda. Lausa poisikeseliku kohmetusega vabandas isa, et valitsevas korratuses on süüdi "see igav poissmeheelu".

Siis mingil ajal jätsime Liisi tuppa perekonnaalbumeid vaatama ja läksime isaga kööki suupisteid valmistama. Nii elevil ja toimekana polnud ma oma isa ema lahkumisest saati näinud. Küsimusele, kes see Liis on, vastasin, et üks mu kolleeg, kes siinkandis elab. Rohkem ta ei küsinud ja me läksime kandikuga tuppa tagasi. Vestlemisega oli siingi sama lugu, et Liis kippus filosofeerima. Ainult selle vahega, et nüüd oli tal vestluskaaslane olemas - minu paps on targutamise suurmeister olnud ja vahel ikka kurtnud, et väheks on jäänud inimesi, kellega millestki rääkida saaks.

Kui vahuvein otsa sai, aga nemad seda justkui ei märganudki, mõtlesin, et kui veel kümme minutit seda pean välja kannatama, siis jään magama. Kuidagi tuli sellele lõpp teha, aga enne tuli välja mõelda, mis selle paganama Liisiga peale hakata. Tegin teise tuppa asja ja küsisin sealt võimalikult asjalikul toonil, mis kell on. Alles mu teise katse peale hüüdis Liis jutu vahelt vastu, et umbes üheksa, ja lasi edasi, justnagu poleks sel mingit tähtsust, et ta jumala võõraste meestega võõras kodus pidu peab. Isa ei märganud vist enam sedagi, kas ma üldse veel kohal olen.

Mul õnnestus korraks vahele hõisata, et lähen toon poest uue vahuveini, ja vastust kuulmata välja astuda. Lonkisin natuke ringi ja tulin siis otsusele, et tegelikult ei maksa mul Liisist ju numbrit teha - isa sai natuke meelelahutust. Hakkasin oma tüli uuesti üle seedima ja otsustasin naise kiuste enne kojuminekut veel sõber Peetri juurest läbi minna. Las naine pabistab - vaatame, kas kaob kord see õiendamine ära või ei.

Kui nüüd isal külas käime, avab ukse alati tema noor naine Liis, aga isa tuleb talle kohe järele, embab teda õrnalt ja kordab jälle üle, et see kingitus, mille ma talle 54. sünnipäevaks tõin, kaalub üles nii kõik endised kui tulevased. Arvan, et tal on jumala õigus.

Mu naine on ka rahulikumaks jäänud. Ta ju teab, kuidas isa oma naisega tutvus. Võib-olla naine kardab, et kui ma järgmisel korral baaris kellegagi tuttavaks saan ja teda enam isa juurde viia ei saa, siis mõtlen midagi enda jaoks välja.