Üldse on inimestega suhtlemine mulle alati naudingut pakkunud ja seda on mu töökoht samuti võimaldanud. Olen nimelt spordiklubi treener. Tunnen oma tööd, ja see meeldib mulle.
Armulugusid oli mul nooruses rohkesti, tõsisemaid ja pinnapealsemaid. Aga olid nad õnnelikud või õnnetud, mu töö ei jäänud kunagi nende varju.

Oma elu meest kohtasin mõistagi samuti klubis. Suur ja sõbralik, otsekui laps, kes maailma ja iseenese olemasolu orgaaniliselt naudib.

Seda mõtlesin alles tagantjärele, et küll oli meeldiv inimene, küll oli temaga hea rääkida. Sest seda teadsin juba samal õhtul, et armastan teda - võimsalt, sügavalt, kogu ihu ja hingega, nagu mitte iial varem. See tunne tegi tegi rõõmu ja hirmu. Mõtlesin temast pidevalt ja nägin teda unes ega jõudnud järgmist trenni ära oodata, et temast midagi lähemalt teada saada.

Peagi korraldasin nagu muuseas ausa küsitluse. Vastused olid kokkuvõttes järgmised: minust kuusteist aastat vanem, ütleme, et loovinimene, paadunud poissmees, laristaja, naistekütt. Rääkis õhinal nagu mõnest kangelasteost, kuidas talle on käkitegu õhtuga kas kasiinos lõbutsedes või sõpradega baaris taskud konto tühjaks teha.

Selles kõiges sain küllalt võimalusi ka veenduda meie tutvuse järgmise kolme kuu jooksul. Aga aina suuremaks mu armastus läks.

Kuna tema elamine oli rohkem nagu ateljee, ladu või remonditöökoda, kutsusin ta enese juurde elama. Ta rõõmustas pööraselt. Olgu märgitud, et selle ajani polnud ta mulle kordagi armastust avaldanud. Alles siis küsis ta nagu vastust mõnele ristsõnareale: "Kuule, kas ma olen sulle ikka öelnud, kui hirmsasti ma sind armastan? Sest nii ilusat inimest pole ma naiste seas eluilmaski kohanud."

Minu jaoks oli see kõige ilusam armuavaldus, mida ma eales kuulnud. Temale polnud kokku kolimine nagu üldse mingi sündmus. Esimesed kuud käitus ta pigem nagu tasuta kostiline: tuli ja läks, millal tahtis, harva võinuksin täpselt öelda, kus või kellega ta on. Aga tavaliselt jutustas ta sellest ise, eriti siis, kui oli väga rahul. Otse loomulikult pettis ta mind, sest oli sageli ka öösiti ära. Aga see ei vähendanud ta väärtust minu silmis!

Sellepärast, et ta oli ja on mõistagi tänini kuldse südamega, läbi ja lõhki aus mees. Tõeline sõber, peenetundeline mõistja, kodus elu kõrgemates mateeriates, helde andja, valmis hädalisele millal ja milles tahes appi ruttama, kõik hinge tagant ära andma, midagi vastu palumata. Looduse ehe kivi - kuidas saab sellist mitte armastada!

Ma arvan, et meie pooleaastase kooselu kestel sain alles tõeliselt naiseks, arukaks ja eneseteadlikuks naiseks. Ütleme, et täiskasvanuks. Ükskord ometi ja igaveseks sain aru, et mees kui selline on algeline, metsik olend. Loom, kes elab oma ürgsete instinktide suunamisel. Talle on kõige kallim tema vabadus ja ta ei vaja õigupoolest üldsegi paljut: ainult sööki, und ja seksi. Ja ta pole selles süüdi.

Mees võib olla väga hea inimene, aga oma ürginstinktidest ta ei pääse. Nii et naised, ärge katsuge ümber vormida seda, mille loodus on juba lõplikult valmis teinud. Te ei tee mitte midagi paremaks, vaid ainult hullemaks. Teeb haiget? Kindlasti. Aga mis parata, et meie suudame tunda, arvestada emotsioonidega, aga mees sõltub põhiliselt vaid sellest, mida võiks viisakamalt nimetada tema kolmandaks jalaks...

Sellegipoolest ei maksa arvata, et mehed meid ei armasta. Armastavad, ja kuidas veel - tugevalt, meeletult, aga nad pole suutelised seda niimoodi väljendama, nagu meie tahaksime.
Vahepealsetest aastatest mul midagi erilist rääkida olegi. Elame endiselt sõbralikult koos. On olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga me pole kaotanud oskust nautida hetke, mis on just praegu. Oleme maailmas päris palju ringi käinud, avastanud inimesi, iseennast ja teineteist. See on tõeline nauding, mis kunagi ei lõpe, ma loodan.

Mu mehe eluviis on ehk veidi rahulikumaks muutunud, ent mitte olemuslikult muutunud. Ta jätab mulle endiselt võimaluse mõistatada, kas ja millal ta koju tuleb; ta pole kaotanud võimet vaimustuda kõigest ilusast, mis maailmas olemas on, eelkõige mõistagi naistest. Lapsi meil pole - minul on koer, temal kunst.

Küllap paljud küsivad, mis elu see on. Aga kas oleks parem, kui võtaksin teda lävel pudrunuiaga vastu. Möönan, et selline kiusatus on olnud vahel suur. Või korraldaksin ülekuulamisi: kus olid, kellega, mida tegid, mida sa talle ütlesid? Arvate, et saaksin õiged vastused?

Ütlen sõpradele sageli, et mees on nagu mu armas koer. Nende eest tuleb hoolitseda, toita, ravitseda, kui haige on, sügada vahest kõrva tagant. Ja vastuseks on pilk täis õrnust ja armastust.
Muidugi, karistada tuleb meest vahel ikka nagu koeragi, aga mitte hüsteeriahoogude või piitsaga. Tuleb vihjata, kui üle piiri on mindud. Jätke ta tähelepanuta - ei mingeid puudutamisi ja vestlusi ning nullseks. Kõlab küüniliselt, aga on targem kui eluaeg skandaalitseda ja hüsteeritseda ning püüda meeleheitlikult suruda teda raamidesse, kuhu ta ei mahu.