Alles siis, kui 31. verstapost juba seljataha jäi, tuli korraga naisevõtutuur peale. Tagantjärgi julgen siiski kindlalt väita, et mitte mina ei võtnud naist, vaid tema võttis minu. Selline jutukas naerulind, toimekas, muudkui kordas, et mõtle kui kihvt oleks, kui me abielluksime. Pealegi oli ta väga ka mu ema meele järele.
Naine oli meie vabrikus mu kolleeg. Olime mõlemad sellised keskmised insener-tehnilised töötajad ja võrdse palgaga.
Sel ajal ootas minu äsjalahkunud vanaema pärandatud korter elanikke ja naise perel oli Kiisal maja, mille pidamisest tema vanemad polnud huvitatud. Praktiline baas oli meil seega kohe üle keskmise ja edasine tundus põnev.

Esialgu leidsin, et kõik on tõesti paganama hästi. Aga see esialgu kestis napilt kaks aastat. Ega mul olegi õigust ainult naist süüdistada. Küllap osutus meie variant puhtalt konstateeringuks, et iseloomud ei sobinud, mille taha tavaliselt lahkumineku tõsisemaid põhjusi peidetakse.

Hea perenaine oli naine vast pool aastat, siis tegi süüa aina harvemini. Ta leidis, et pole minu teenija, ja lõpuks jäigi toiduvalmistamine minu hooleks. Edasi said „meeste töödeks” pesupesemine, poeskäimine, triikimine, põrandapesu, ämma sõidutamine. Kõik see etteheited täis sõnavalinguna, mille sisu ma enam ei püüdnudki jälgida. Identne vurin undas mu kõrvus päevi, nädalaid, kuid...
Lõplikult sai mu mõõt täis, kui armukadetsemisest arenesid niisugused luulud, et ma ajuti hakkasin ta terves arus kahtlema, sest ta oli kõike olematut „oma silmaga näinud”.

Lõpu-hurraaks kujunesid kaks tema vallalist sõbrannat, kes said meil nii sagedasteks külalisteks, et vahel oli tunne, nagu oleks mul kolm naist, üks sõjakam kui teine. Tarvitses mul vaid suud paotada näiteks nende pideva klubinduse kohta, siis oi-oi-oi, mis järgnes. Vastik meenutadagi.
Kolisin kodust ära sõbra juurde. Ma ei näidanud kaua aega koju nägugi ja hakkasin tasapisi aina rohkem tripsutama. Vanematele tegin palju hingevalu, eriti emale. Tema palus, et tehku ma naisega vähemalt selge seis sisse, et too mööblile ja muule lisaks mu korterit ka ära ei kannaks. Kui siis lõpuks sinna kunagisse koju läksin, oli elamine väga avar – polnud ei naist ega korteris enam midagi, mis vähegi kaasa viia kõlbaks.

Kui lõpuks naise kätte sain, siis ta ähvardas, et kui tahan kohtus lahutada, pean talle veel maksma, sest kõik oli ju „meie oma”. Ja küll tema juba tunnistajad leiab kõige selle kirjeldamiseks, kui alandavalt ma temaga käitusin. Sellest rõõmust jätsin ta ilma. Alles hiljem mõistsin, miks ta lastesaamisest kunagi juttu ei teinud – temal polnud neid vaja. Kokkuvõttes hea, et mul niigi läks.

Pärast seda läksin Soome. Mõtlesin, et ainult puhkuse ajaks, aga jäin ühtekokku ligi viieks aastaks. See oli aeg, mil olin end äärepealt põhja joomas. Pärast ühte skandaali, kus juba politsei mängu tuli, võtsin aru pähe ja sain heade sõprade toel tasapisi jalule. Kui end lõpuks piisavalt inimesena tundsin, tulin koju tagasi.

Alguses oli olemine endises kodus üsna nadi. Igasugu sante asju tuli aina meelde. Aga rassisin nimme mehemoodi tööd teha, kuskil ei käinud ja aega veetsin ainult koos ühe vana lahutatud sõbraga. Arvutid, raamatud, tööprobleemide ja maailmaasjade arutamine. Olgu märgitud, et kui ma kunagi pelgasin naisevõtmist, siis nüüd juba pelgasin naisi.
Paar aastat hiljem käisin mai alguses Viitnal tuttava sünnipäeval. Seal läks pidu üsna suureks, kuni kaks kanget, muidugi jommis, kihla vedasid, kumb ujudes enne rannalt saarele jõuab. Ja läkski sedasi, et ühte neist tuli minul kui täiskarsklasel juba paarikümne meetri pärast päästma minna. Selle peale sain tüsistustega kopsupõletiku, misjärel veetsin ligi kaks kuud haiglas.

Seal adusin esmakordselt, oma halastajaõega pidevas kontaktis, kui kosutav võib olla ühe naisterahvaga rääkida! Kuni tuli enesele tunnistada, et vähemalt see naine loeb mulle kohe üliväga. Olin hämmastunud, et ta on aasta vanem kui mina – nii välimuselt kui olekult näis tosin aastat noorem. Nagu iseenesest kujunes nii, et pärast mu paranemist säilis vajadus suhtlemise järele meil mõlemal. Käisime koos väljas ja teineteisel külas, aga öid koos ei veetnud. See oli sulnis sõprus, suurte sõnadeta, kuskil sügavas alateadvuse sopis vast habras aimus millestki, mis ees.

Järgmisel kevadel tegin talle ettepaneku tulla minu juurde perenaiseks. Olin sügavalt puudutatud, kui ta ebalevalt vastas, et on kunagi elus väga valusasti kõrvetada saanud, et parem ärme riku seda, mis meil on.
Delikaatne ja mõistatuslik vastus, ainult et mina olin siis juba niikaugel, et mina enam ei suutnud pidurile vajutada. Kuni ta mu kirjeldamatuks rõõmuks järele andis ja oma üürikorteri üles ütles. Tõestamaks oma ausaimaid kavatsusi, möllisin taametlikult oma koju, kuigi ta sellele vastu puikles, kinnitades, et sellisel aktil pole meie suhte juures ju mingit tähtsust. Mulle jälle oli. Võib-olla oli nii primitiivne mõelda, aga olin veendunud, et just temaga tahaksin koos olla kas või hauani.

Järgmised kuud tundsin end nii, nagu oleksin alles nüüd kohale jõudnud, päris enese juurde. Mu kunagise abieluga ei saanud nüüdset elu võrreldagi! Sõber teadis küll, et mul on see oodatud keegi, aga alles nüüd tegin nad vahetult tuttavaks. Ausalt öeldes ei pannud ma seda oma imelises joobumuses üldse tähele, kuidas sõber sellele reageeris. Ma ei küsinudki tema muljet, pealegi saime temaga nüüd ju aina harvemini kokku. Kuni siis ükskord...

Sõber küsis minult ilmootamatult, kas ma olen ikka päris kindel, et see naine kuulub ainult mulle. Enne, kui selle küsimuse peale imestadagi jõudsin, näitas sõber mulle oma telefonis ühte imeselget jäädvustust. Sellel istus minu armastatud naine kohvikus ilueedist noorhärraga, kohe kahtlemata meist tublisti nooremaga... Ja samas järgmises kaadris oli sama paar roheluse taustal õrnas embuses. Ühe aksessuaari põhjal polnud kahtlust, et kõik see pärines ajast, mil me juba koos elasime!

Mäletan selgelt oma kahte reaktsiooni: tõdemust, et see on mu elu lõpp, ja vastupandamatut soovi end kohemaid silmini täis juua... Viimane jäi tegemata lihtsalt sellepärast, et olin liiga segi ega mäletanud, kuidas see käib. Seda ma ka ei mäleta, kus ma ööni ringi töllerdasin...
Kuna ma skandaalitseda ei oska, panin need kaadrid juba oma telefonis hilisõhtul kodus lihtsalt naisele silme ette. Kui olime mõlemad mõnda aega vaikinud, tõusis ta, tõmbas mantli peale ja läks ära, lausumata ainsatki sõna.

Ma ei vastanud ta telefonikõnedele. Läksin tast mööda nagu õhust, kui ta mind mu töö-värava juures ootas. Kõikide märkide järgi polnud ta meie kodus käinud, kuigi võti tal ju oli. Siis järgnes mitu nädalat vaikust, kuni ühel õhtul ta tuli – mitte oma võtmega, vaid uksekella andes, nagu külaline. Ja koos sellesama noore kaaslasega pildilt! Palus kiiresti ja lühidalt end ära kuulata, lubades, et pärast seda lahkuvad nad sedamaid.
Oh, ma ei oska enam täpselt kirjeldada, kuidas see kõik oli. Igatahes enne, kui köögidiivanil istet võtsime, tutvustas naine võõrast: „See on minu poeg.”

Kõnevõime olin kaotanud juba nende ukseavasse ilmumise järel, nii et mul polnud raskusi sõnatu kuulamisega...
Mu naine oli rasestunud keskkooli viimases klassis ja viinud oma mainekad vanemad šokini. Nooruke isa ei tahtnud lapsest kuuldagi, seetõttu tegid tema vanemad n-ö imet. Beebi lapsendasid sugulased, kes temaga Soome ja sealt edasi USAsse siirdusid. Aastaid ei teadnud ema pojast midagi. Poeg sai oma õige päritolu teada 22aastasena kuu enne abiellumist. Pärast seda tahtis ta oma elu sisse seada tingimata Eestis. Kaks viimast aastat kulus emaga kontakti otsimisele ja seejärel teineteisega tuttavaks saamisele...

Jutu lõpuks kinnitas naine, et murdis ammu pead, kuidas seda kõike mulle rääkida, sest tundis hirmu, et võib mu kaotada. Sest ta oli mu nappidest pihtimustest järeldanud, millisel arvamusel olin naissoost seni.
Ja ongi kõik. Nüüd siis, 47aastasena, olen lõpuks õnnelik mees, seaduslik isa ja ühe äsja oma esimesed sammud teinud põnni vanaisa. Vahel õhtuti, aias oma meelispingil mõtteid mõlgutades, tuleb ikka meelde, kui arusaamatuks jäi mulle lapsepõlves minu kadunud vanaisa tüüpiline ohkamine: jah, poja, elu on keeruline asi... Nüüd tean, et on tõesti, aga kui ütlemata hea see ikka on!