Pexels.com
Kui Ave kuulis, et tema Tallinnasse tööle läinud meest Pauli on erinevate naistega koos nähtud,tegi ta sellest mehegea juttu. Paul ütles, et need on lihtsalt töökaalased, kellega ta kinos või väljas söömas on käinud. Paul ei teadnud, kui palju Ave tema seiklustest teab, aga niipalju sai aru, et naine ei usalda teda enam.

Ave ja Paul elasid rahulikku harmoonilist väikelinnaelu. Nad ei olnud vaesed, aga väljaminekute üle tuli siiski vägagi arvet pidada, et mitte miinusesse jääda. Lapsed kasvasid ja nende vajadused samuti ning kui sõber Pauli Tallinna kolmandiku võrra suurema palga peale kutsus, ei võtnud mees üldse mõtlemisaega. Algul käis ta mõnel tööpäevaõhtul kodus ja lahkus varahommikul, aga üldiselt sai temast nädalavahetuseabikaasa ja -isa.

Paulile meeldis pealinna elu. Ta tundis end taas justkui vaba mehena, samas oli tal pere näol turvaline tagala. Lastega suhtles ta Facebookis sageli, aga abikaasaga ei suhelnud aasta pärast Tallinnasse minekut nädala sees enam üldse. Lapsed olid ise väga aktiivsed küsima, kuidas isal läheb ja mida ta parajasti teeb, aga Ave leppis vaikselt võõrandumisega. Vahel juhtus, et Paul ei jõudnud koju reede õhtul, vaid laupäeva lõunaks. Ta tõi siis põhjenduseks, et töökaaslastega läks peoks. Ave tuttavad olid aga näinud Pauli Tallinnas mitme erineva naisega. Ave ei olnudki väga jahmunud, sest ta ju tundis, et Paul ei otsinud ka harva kodus olles enam tema lähedust. Kui Ave neist naistest juttu tegi, keerutas Paul, et need on lihtsalt töökaalased, kellega ta kinos või väljas söömas on käinud. Paul ei teadnud, kui palju Ave tema seiklustest teab, aga niipalju sai aru, et naine ei usalda teda enam.

Sellest alates võttis Ave jäiga hoiaku ega lubanud enam Pauli endale lähedale. Kuna nende suhted selgesti külmusid ning Ave jäigi meest süüdistama ja tõrjuma, lõi Paul käega ja tunnistas oma kõrvalsuhted üles. Ta ei kahetsenud midagi ega lubanud naisele edaspidi truudust. Seetõttu jõudsid nad otsusele, et niimoodi abielu teeselda pole mõtet ja targem on lahku minna.

Ave jäi nüüd kahe koolilapsega nende väikelinna korterisse elama ja Paulil oli pärast lahkuminekuotsust ebamugav nädalvahetusi seal veeta. Ka Ave ei pidanud niisugust järelkooselu sobivaks. Paul otsustas abielust puhata veidi kaugemal ja otsis endale Soome püsiva töökoha.

Lahkuminek oli rahumeelne. Paul üüris Soomes sõbraga kahe peale korteri ja kuna nende senine korter oli põhiliselt Ave vanemate rahaga ostetud, ei hakanud Paul ka selle pärast protsessima.
Paul suhtles lastega sageli internetis ning viis nad iga kahe nädala tagant kodulinna oma vanemate juurde ja veetis nendega koos aega. Ta hakkas koolivaheaegadel lapsi Soome kaasa võtma. Lastele väga meeldis välismaal ja nad leidsid seal uusi sõpru.

Peagi leidis Paul endale Soomest lastetu lahutatud naise, kes ta enda juurde elama kutsus. Tema suhted Avega olid endiselt viisakad. Lapsed veetsid koolivaheajad Soomes ja Paul käis oma uue naisega ka Eestis. See oli natuke tädilik naine ja talle meeldis väga lastega tegelda nagu Paulilegi.

Kui lapsed olid suvevaheajal Pauli juures, leidis Ave endale uue kaaslase ehk tegelikult ammuse tuttava, kes armastas Avet, aga abielu ajal polnud julgenud talle läheneda.
Nüüd juhtus midagi täiesti ootamatut. Paul ei kannatanud välja, et tema ekskaasal on uus mees, kuigi tal endal oli juba ammu uus kaaslane.

Kui lapsed nüüd isa juurest Soomest tagasi tulid, olid nad nagu ära tehtud. Kodus ei meeldinud enam miski. Kodus oli igav ning kõik asjad olid viletsad ja odavad. Ave mõistis, et Paul on kõik oma manipuleerimisoskused rakendanud selleks, et lapsi ema vastu ässitada. Lapsed muudkui rääkisid, kuhu isa neid viib ja mis ta neile ostab. Isa ostis näiteks mõlemale tahvelarvutid, aga Eestisse kaasa võtta neid ei lubanud. Samuti oli ta korterisse ostnud võimsa arvuti, millega lapsed teineteise võidu mängisid. Need asjad plinkisid lastel kogu aeg meeles.

Samuti arvas Paul, et kuna tema panustab nüüd lastesse rohkem, siis ta ei pea enam Avele laste ülalpidamiseks raha andma. Pealegi on Avel uus mees, kes siis Pauli sõnul samuti tema toetusest osa saaks. Kuna Ave ja Paul polnud teineteisele pretensioone esitanud ega mingeid pabereid vormistanud, läks läbi Pauli tahe, et edaspidi toetab ta lapsi otse.

Ave üritas heaga rääkida, et Paul suhtuks lastesse endiselt ega üritaks neid emast võõrutada, aga mees ainult vihastas iga kord selle jutu peale ja nimetas seda täielikuks luuluks.

Paul sai laste enda poole võitmises veelgi hoogu juurde, kui selgus, et Ave ootab uuelt elukaaslaselt last. Paul tegi lastele veenvalt selgeks, et ega emal enam nende jaoks aega ei ole, kui titt majja tuleb. Just nii ütlesid lapsed ka emale, et tal pole enam nende jaoks aega, kui titt majja tuleb. Ave hing jäi aina haigemaks. Ta armastas oma lapsi ja tahtis neid kasvatada, aga valus oli vaadata, kuidas lapsed aina enam suhtusid temasse kui võõrasse.

Järgmise koolivaheaja veetsid lapsed taas Soomes ja tulid tagasi kallite nutitelefonidega. Nad ütlesid, et tahavad kindlasti isa juurde kolida. Ave valmistus juba sünnituseks ega suutnud enam võidelda, kui lapsed rääkisid, et nad ei taha ema juures olla, sest emal pole neile midagi pakkuda.

Paul saigi oma tahtmise ja uut kooliaastat alustasid lapsed Soomes. Ühtlasi algatas Paul ametliku lahutusprotsessi ja nõuab Avelt kohtu kaudu lastele elatusraha. Ave kasvatab uue mehega väikest last ja igatseb taga oma koolilapsi, keda Paul ei taha kuidagi Eestisse lubada. Ave elab lootusega, et kunagi, kasvõi aastate pärast, saab ta lastega taas lähedaseks. Ta püüab laste eest varjata pettumust ja viha talle osaks saanud ülekohtu pärast ning annab lastele rahulikult mõista, et hoolib neist väga ja tahab neid näha sagedamini kui mõni kord aastas. Pauli käitumist peab Ave nii alatuks, et mehega suhtlemisest loobus ta täiesti, kuni too ei lõpeta lastesse ema vastu vaenu külvamist.

Einar Ellermaa "Eesti armukesed", kirjastus Kentaur