Benno lugu: mul poleks midagi oma kunagise ämmaga abiellumise vastu
Veel keskkooli lõpuklassides olin ma täitsa poisike, õigupoolest üsna loru. Alles siis, kui ameti kätte õppisin ja tööle hakkasin, sain tasapisi täiskasvanuks. Paljud mu sõbrad olid 25aastaselt abielus ja mõned juba isad, kui mina esimest korda tõsiselt armusin.
See armulugu jäi lühikeseks. Saime mõlemad üsna varsti aru, et oleme täiesti erinevad inimesed. Tänu sellele arusaamisele ei kujunenud lahkuminek tragöödiaks. Oli lihtsalt üks õppetund edaspidiseks. Kes siis aimata oskas, kas ja kui palju sellest kasu on. Sest kõike, mis juhtus pärast seda, poleks ma uneski aimata osanud.
Oma isa mäletan ähmaselt. Ta oli üks Tšernobõli päästjatest ja kustus enne, kui kolmeseks sain. Mind kasvatasid ema ja vanaema ja muidugi hellitasid üle. Olles siis armastuselt esimesed vitsad saanud, püüdsin neile igapidi mõista anda, et ärgu muretsegu – ei ma nende lootusi peta. Otsin seni, kui leian selle päris oma, kellest saab aus teekaaslane, sõber ja tulevastele lastele hea ema. Õigemini ma küll ei otsinud, sest naisevõtmine pole ju mingi lepingu tähtajaline täitmine. Mina ootasin ikka armastust. Midagi vahel ka tuli, aga mitte kordagi nii, et ma oles pereloomisele mõelnud. Sõbrad juba muudkui pärisid, et millal siis... Kuni 28aastasena sain ühel sünnipäeval tuttavaks tüdrukuga, kes oli alles 18 ja just kutsekooli lõpetanud.
Meie vahel lõi kohe hõõguma säde. Sain aru, et minuga toimub midagi õige iseäralikku. Samas katsusin vastu panna, sest üheksa-aastane eavahe tundus natuke liiga suur. Mõtlesin, mida inimesed arvavad... Aga sellesse tüdrukusse oli võimatu mitte armuda. Mitte vaid ilu pärast, aga koos iluga moodustas tema tasakaalukus ja arukus erilise võlu. Pärast seda, kui olin kallima emale ja vanaemale näha toonud, ema ohkas, aga vanaema oli kohe poolt. Tema ise oli 17aastasena mehele läinud ja elanud vanaisaga õnnelikult koos 42 aastat, kuni leseks jäi. Selles olid mõlemad minuga ühte meelt, et paistab tõsine ja tubli tüdruk ja et me sobime hästi.
Kõige rahustavam oli aga tulevase ämma hoiak. Tema oli tütart kasvatanud just selles vaimus, et mees peabki naisest parasjagu täiskasvanum olema. Väga meeldiv inimene. Jäi aasta vanemast koolivennast 18aastasena rasedaks, kes ta sedamaid maha jättis, laia ilma rändas ja neist edaspidi enam midagi kuulda ei tahtnud. Mina jätsin tulevasele ämmal igati positiivse mulje, nii et aasta hiljem pidasimegi pulmad.
Kavatsesime meile kambapeale korteri osta, aga siis suri mu vanaema õde ja pärandas oma väikese vana maja Pärnus mulle. Meile naisega oli see tõeline kingitus, sest olime rääkinud, et kui juba kaks last oleme saanud, kolime kindlasti Tallinnast mõnda väiksemasse linna. See kolimine tuli nüüd varem. Mina ajasin oma tööasju nii seal kui pealinnas, naine jäi esialgu minu palve peale koju ja jäi peagi lapseootele.
Poja sünnini võis elu lausa paradiisiks pidada. Ämmad rõõmustasid mis kole, minu ema ja vanaema käisid meil tihti abiks, nii et enam paremini ei saanukski minna. Aga mu kallis naine muutus aina tujukamaks ja norivamaks. Kuni hakkas mind süüdistama, et nii vara poleks ta üldse tahtnud emaks saada. Et elu jäi elamata. Sellest polnud varem kunagi rääkinud. Vanaema oli siis veel kõbus ja talle meeldis last hoida. Märkasin aga hirmuga, kuidas ema lapsest tasapisi kaugemale jäi.
Muidugi ei keelanud ma tal sõbrannadega suhtlemist ega piiranud tema käike. Aga hinge hiilis must mure, kui ta käigud aina sagedasemaks muutusid. Minu esivanemad ei märganud taktitundest, et mu naine oli koju tulles alati erineval määral napsine. Aga nägin, et see neid ehmatas.
Ükskord nägi ämm meil külas olles oma tütart päris korralikus olekus. Siis pidasime kahekesi maha pikema jutuajamise. Ämm pani mulle südamele, et pean asja tõsisemalt võtma ja naisele selged piirid seadma. Sest tema kadunud vanaisa olnud peaaegu sopajoodik, mis paneb ta tõsisemalt muret tundma sääraste geenide pärast.
Kui pärast seda naisega kõigest sellest korduvalt rääkisime, oli ta vahel väga mõistlik, aga üha sagedamini sai tulivihaseks ja jõudis järeldusteni, et olen ta elu rikkunud – teie kõik tahtsite last, olge nüüd õnnelikud, aga tema igatahes ei ole.
Kolmas kooseluaasta oli juba päris õudusunenägu. Vanaema suri. Ema ja ämm käisid mõlemad tööl ega saanud tihti meil käia. Pealegi kuulutas mu naine, et mis neil üldse siia asja on. Olin sunnitud möönma, et sellest erilisest tüdrukust, kes mul kunagi oli, pole enam varjugi järel.
Mind vaevasid kahtlused ja südametunnistuspiinad – kuidas ja millega küll eksisin... Viimane lootus muutustele kustus, kui täiesti kaine ema ilusal pühapäeval kaheaastase pojaga mere äärde läks ja õhtul kella kuue ajal üks tema sõbranna väikemehe koju tõi, sest naine oli tuttavatega kokku saanud ja nendega „korraks” pealinna sõitnud. Järgmisel hommikul helistas ämm, et tütar on tema juures, ja tema ise palub luba tulla minuga neljasilmajutule. Muidugi oli see uus lootusekiir.
Nii palju, kui me olime seni ämmaga suhelnud, imetlesin alati tema delikaatsust ja arutlemisoskust. Nagu kunagi ka tema tütre juures, kui meenutada. Ta polnud mulle kunagi midagi ette heitnud. Nüüdki ta pigem analüüsis kui süüdistas, et olen lihtsalt selline pehmeloomuline. Aga eks ole seegi geenidest – ma ei tea, et minu suguseltsis oleks sõimlemist või rusikatega vehkimist olnud. Nüüd oli ämma arvamus selge: me ei saa kumbki kätt ette panna, kuna mu naine väidab, et ei kannata seda puurielu minuga enam välja, ta lahutab, annab vanemaõigused mulle ja läheb tööle Helsingisse koolikaaslase juurde.
Sõitsin ämmaga koos pealinna, aga naine oli juba üle lahe sõitnud. Telefonile vastas ning rääkis täitsa asjalikult. Saatsin talle piisava summa raha ja mainisin, et jääme ootele. Edaspidi ei helistanud tema meile kordagi. Minu kõnedele vastas ta harva, enamasti sõnumitega, et tal läheb hästi. Siis ükskord teatas, et palub lahutust, kuna armus ühte mehesse ja Eestisse tagasi ei kavatse tulla.
Kõiksugu asjaajamistest ja tunnetesegadikust pole mõtet rääkida. See rong oli lõplikult läinud. Saingi üksikisaks klauslitega, et ei sea emale piiranguid pojaga suhtlemiseks ja vanemaõiguste taastamiseks. Lapsehoidjaks sain väga armsa vanamemme. Poole aasta pärast vahetas ämm oma korteri Pärnu. Temaga suhtlemine ja tema toetus oli tõeline päästerõngas. Meist said nüüd lausa sõbrad. Ise ei hellitanud ma naise suhtes enam mingeid lootusi. Ämma lootusi katsusin ülal hoida – et küllap saab tütar nüüd tõesti õnnelikuks. Kuidas tütar täpselt elas, selle kohta muutus teave meile mõlemale aina ähmasemaks. Igatahes ta ei abiellunud ja vahepeal oli töötu.
Kui ämm autoõnnetuses luumurrud sai, oli loomulik, et minust sai tema peamine toetaja ja abistaja. Tütar ei suvatsenud teda kordagi külastada. Ämm jäi karkudega kõndimise ajaks minu juurde. Poeg kippus ämma juba emmeks kutsuma, mille peale kuueaastasele selgeks tegime, et emme on ikka see, kes praegu kaugel maal tööd peab tegema.
Seda naist imetlesin aina rohkem – oleks ta kordagi mulle etteheiteid teinud, võimukaks või liiga isiklikuks läinud. Minu imetlus kasvas tasahilju aina soojemaks tundeks, kuni oli raske ette kujutada oma kodu ilma temata. Kui meie kehad justkui juhuslikult kokku puutusid, oli see hoopis teistsugune puudutus kui mõned aastat tagasi. Võtsin julguse kokku ja ütlesin selle välja. Sellele järgnes mitmeid õhtust hommikuni jutuajamisi ja meist saigi paar.
Siis käis ämm ise Helsingis ja tõi suhteliselt hea uudise, et põgenik end põhja pole joonud, aga tal on taas uus mees, mingi rikas elupõletaja. Küsimusele, kuidas ta selle peale vaatab, kui meie temaga kokku jäämegi, olevat tütrel olnud ülimalt hea meel. Tema olevat oma eluga rahul, mida soovib meilegi.
Minul poleks midagi oma kunagise ämmaga abiellumise vastu. Ta on minust ju ainult kümme aastat vanem, aga väliselt pole meie eavahe peaaegu üldse märgatav. Aga me arvame mõlemad, et pole mõtet seda elulugude pundart veelgi enam sassi ajada. Küll aeg arutust annab.
