Mingeid konkreetseid armulugusid mul tegelikult polnudki. Ajapikku sain juba selliseks profiks, et oskasin kohe alguses ära tabada, kellega maksab suhelda, kellega mitte. Mõnda aega valisin näiteks ainult abielumehi. Nemad tegid kingitusi ega soovinud kohtuda rohkem kui mõne korra, sest ei tahtnud kodus pahandusi. Sellise suhtlemise vastu polnud mul midagi. Nii et olin oma eluga igati rahul.

Suhted emaga aga muutusid kehvemaks pärast seda, kui ma mitme aasta jooksul ei teinud katsetki õppima ega tööle minna. Muutuse mu ellu tõi jutuajamine ühe onuga, ema vennaga, kes ükskord ilma sissejuhatuseta hoiatas, et kuule, tüdruk, kas sa ei karda, et samas vaimus jätkates tuleb sulle ükskord põhi vastu ja sealt on raske hakata ülespoole ronima. Olin temaga nõus, aga tegelikult andis saatus just siis võimaluse - tuttava tuttav maniküürija võttis mu oma õpilaseks.
See oli esimene töö, mis mulle meeldis. Tegin kiiresti edusamme ja saingi ühte päris kobedasse salongi tööle. Nüüd tundsin end kindlamalt ja ema oli ka üsnagi rahul.

Mehe leidmisest polnud ma veel mõelnud, aga mulle hakkas tähelepanu pöörama üks oma trepikoja mees. See oli endine sportlane, välimuselt kena ja minust kaheksa aastat vanem. Ta oli paar aastat tagasi abiellunud, aga äsja lahku läinud. Olime seni suhelnud teretamise tasemel, aga nüüd sattusime kord ühes pubis kokku, tulime koos koju ja läks kuidagi nii, et ma jäin hommikuni tema juurde.

Ta rääkis nii ilusasti, minus lahvatas sedamaid armastus. Juba aastaid tagasi olla ta mind vaadates mõelnud, et las see ilus tüdruk kasvab suureks, siis vaatame. Aga enne leidis ta teise naise.
Nüüd hommikul tegi mees kapiuksed lahti ja teatas, et kogu ta eksnaise garderoob on nüüd minu oma - viigu ma koju ja proovigu, mis sobib. Eks naine oleks need tahtnud kaasa viia, aga need riided ei läinud talle enam selga.

Kuna õhtul olin emale helistanud, et jään sõbranna juurde, siis ehmatas ta muidugi ära, kui sellest mehest rääkisin ja riided kotist välja ladusin. Käskis mul „need kaltsud" tagasi viia või minna koos nendega. Kolisingi kohe samal päeval kaks korrust allapoole.
Kolm kuud möödusid kui unenäos. Ta lubas mulle auto kinkida ja puha - tulevik näis roosiline.
Ühel õhtul tuli ta hilja, purjus ja jube vihane ning käskis mul sedamaid minema kasida - sellepärast, et ma olla teda paha haigusega nakatanud. See ehamatas mind tõsiselt, sest ise ma küll mingist haigusest ei teadnud. Seda kinnitas varsti ka arst, et minul nakkust ei ole, aga selle mehega oli lõpp.

Eriti sügavalt ma ei põdenud. Viha ja solvumisega pöördusin vanasse sõpruskonda tagasi ja sain tuttavast elustiilist ja meelelahutustest lohutust. Siis sattusin kursustel, kuhu mind töö juurest saadeti, kokku endise koolivennaga, esimese armastusega, kellele 15aastaselt süütuse kinkisin.
Tuli välja, et tema on nüüd stilist ja ikka veel vallaline. Hakkasime kohtuma ja ei läinud palju aega, kui otsustasime koso elama hakata. Seekord mu ema suureks rõõmuks, kes oli nõus, et mu tulevane seni meil elab, kuni oma päranduseks saadud maamaja maha müüb ja me korteri ostame.
See oli kõikidest senistest muutustest mu tähtsaim elupööre. Esmakordselt elus hakkasin tõsisemaid plaane tegema. Uurisin, millises koolis võiksin kutsetunnistuse saada. Võiks öelda, et avastasin nagu üle mitme aja, et mul on ka aju. Pealegi andsid õhtused vestlused elukaaslasega hoogu takka. Väljas käisime ainult kahekesi ja meil oli alati, millest rääkida. Tema kiitis heaks mu kavatsuse edasi õppida. Kavatsesime koos veel suuri asju teha, sest meil oli kõiges suurepärane klapp.

Siis ühel septembriõhtul tuli ta suure lillekimbu ja väga salapärae ilmega ning teatas, et tal on mulle oluline uudis. Nimelt lahkub ta salongist, sest tema majamüük võtab konkreetse ilme ja saadud raha pole mõtet pulmadele kulutada, vaid tuleb teha ilusalong.
See plaan võttis mu üsna pahviks, aga pärast maksimaalse öö veetmist olin päri. Minu jaoks oli tähtis, et laseksime end kõigepealt vähemalt seaduslikult paari panna, et oleks kindlam ühist äri alustada.

Aeg läks ja ikka olid tal mingid vabandused, et asjad liiguvad aegalselt. Soovitasin, et kuni pärandiasjad pole lahenenud, katsugu kuskil rakendust leida. Tema aga muudkui naeratas kavalasti ja palus, et kannata ära - meie hiilgepäevad on ees!

Sestpeale lebas ta peamiselt diivanil või ajas asju, milleks raha tuli minul anda. Abielu teema oli päevakorrast maas. Mina seda teemat ei puutunud, vaid ootasin huviga, kas ta sellest üldse veel juttu teeb. Ema tänitas, et tehku ma ometi silmad lahti - tegemist on ju ehtsa alfonsiga. Mina vaidlesin vastu, kuni pärast ühte lahjat ööd tuli korraga mõte: rahvatarkus, et vana arm ei roosteta, pole tõsi! Roostetab küll. Ma tunnistasin enesele, et lapsepõlvearmastusel on nüüd tõesti lõpp. Sedasama püüdsin talle järgmisel õhtul rahulikult selgeks teha.

Tema leidis, et olen egoist ja et ma ei saa aru, kui tõsised on tema plaanid. Tegi ettepaneku minna klubisse end tuulutama. Läksimegi. Aga rõõmu sellest ei olnud. Isegi armsa tuttava tekiila pruukimine tegi vaid silma selgemaks. Ka jälgimaks neid ootel ilusaid tüdrukuid, kelle taoline olin ise olnud.

Mõtlesin järgevatel päevadel, kuidas mehele pehmemalt öelda, et mu otsus, et sellest kooselust asja ei saa, on lõplik. Aga ta tegi ise asja kergemaks. Kui talle mõni päev hiljem kümnekat pakkusin, hakkas ta peaaegu sõimama, et ma irvitan tema üle ja pole üldse „meie asjast" huvitatud. Siis ütlesingi otse, et minu arust pole meil üldse mingit „meie asja", ja ajagu oma asja parem ilma minuta.

Tiksusime veel mingi aja koos nagu võõrad. Siis oli ta bkoos reisikotiga läinud jälle „asju ajama" ja enam tagasi tulnud. Ta ei ole mulle helistanud ega kirjutanud ja loomulikult pole ka mina teda otsinud. Tunnen uskumatut kergendust. Mehed ja peod on mul mingiks ajaks päevakorrast maas. Tegelen eneseharimisega, kogun raha ja kavatsen veel õppida. Ma ei tea, milliseid kingitusi ma tänavu veel saada võin, aga aasta parim kingitus on mul juba käes - mees jättis mu maha!

Lugu Ilmus Nelli Teatajas