No rohkem ei kannata, tunneb Mees, kargab voodist välja ja lidub kempsu poole. Kell on kolm öösel. Samamoodi kell viis. Ja järgmisel ööl samuti. Oodatud joa asemel vaid tilks-tilks-tilks... Midagi on valesti, jõuab Mees järeldusele. Sest ta on midagi ähmast kuulnud urineerimishäirete seosest eesnäärme, selle suurenemise ja siis ka vähiga. Kindlasti muutun impotendiks, kui ravima hakatakse, on Mees lausa mustas masenduses.
Meestearst Margus Punabi sõnul (kes on eesnääret nimetanud suisa mehe teiseks südameks) on kusevoolutakistus üks sagedastest vaevustest kusemisärrituse, vaagnapiirkonna valu ning ebamugavustunde kõrval. See võib esineda ükskõik millise eesnäärmehaiguse korral. Kusevoolu häirumine on just eesnäärme healoomulise suurenemise peamine sümptom. Eesnäärmevähk kulgeb sageli pikka aega ilma selgete tunnusteta, alles viimases faasis võivad tekkida iseloomulikud vaevused. Mõnikord on eesnäärmevähi esimeseks signaaliks hoopis siiretest tingitud luuvalu.
Ka mitmed preparaadid, nagu antidepressandid ja külmetusrohud (näiteks Coldrexi tüüpi), võivad urineerimist raskendada. Urineerimishäireid soodustavad ka paljud kaasnevad tõved: südamehaigused, suhkurtõbi, närvihaigused. Samas ka õlu ja kofeiin, millel samuti ärritav toime.
Eestis on eesnäärmehaigused meeste krooniliste haigestumiste tipus. Kusemishäireid esineb 90%-l üle 50aastastest meestest, elukvaliteeti häirival kujul alla pooltel neist. Enam kui pooled üle 50aastastest meestest kaebavad peamiselt eesnäärme healoomulisest suurenemisest (eesnäärme adenoomist) tingitud kusemishäirete üle.
Nooremate meeste häda on eesnäärmepõletikud – Eesti 20–50aastastest meestest põeb neid 15–20%.
Dr Punabi sõnul diagnoositakse eesnäärmevähk ühel mehel viiest-kuuest. Eesnäärme pahaloomuliste kasvajate esinemissagedus hakkab suurenema alates vanusest 45–50, kasvades kiiresti pärast 60. eluaastat. Uuringud näitavad, et peaaegu 80%-l 80. aastais meestel on eesnäärmevähk.

Enamik eesnäärmehaigusi ei tapa
Õnneks pole eesnäärmehaigused, välja arvatud pahaloomulised kasvajad, enamasti eluohtlikud. Ka on viimastel aastatel tunduvalt paranenud nii diagnostika- kui ka ravivõimalused. Õigeaegse meditsiinilise vahelesegamisega on kõiki eesnäärmehaigusi võimalik edukalt ravida ja paljudel juhtudel isegi ära hoida. Punab lisab, et kui eesnäärmevähi ravis on vaja operatsiooni, tekib enamikul meestel tõesti erektsiooni nõrgenemine, mis võib impotentsuseni viia. Kuid lohutuseks: probleemi lahendamiseks on meetodid täiesti olemas. Muude eesnäärmehaiguste ja nende ravi korral impotentsus üldjuhul ei ähvarda.

Tüüpilised kusemistakistuse nähud:
- nõrk kusejuga – normiks peetakse enamasti üle meetri pikkust kaart, kui kaar on alla poole meetri, tuleks end kindlasti kontrollida,
- urineerimise alustamine võtab aega ja selleks peab pingutama,
- katkendlik kusevool ja järeltilkumine pärast kusemist,
- põie mittetäielik tühjenemine.

Tüüpilised kusemisärrituse nähud:
- sage kusemine – haiguslikuks peetakse, kui mees peab urineerima sagedamini kui 2 tunni tagant;
- öine tualetiskäimine;
- pakiline urineerimisvajadus, mida on raske edasi lükata.

Eesnäärmehaigused võivad põhjustada ebamugavustunnet ja/või valu järgmistes kehapiirkondades:
- pärasoole ja munandite vahel (lahklihas),
- munandites ja sugutis,
- alakõhus, kubemes ja alaseljas.

Valulikuks võivad muutuda nii urineerimine kui ka seemnepurse.
Kui mehel esineb vähemalt üks ülalkirjeldatud vaevustest, tasuks end kontrollida perearsti, meestearsti või uroloogi juures, sest lisaks eesnäärmehaigustele võib tegu olla ka näiteks põie- või kusitipõletiku, väikese vaagna piirkonna muude põletike või kasvajate, ka põievähiga.
Aga ka siis, kui mehel mingeid kaebusi pole, peaks regulaarse eesnäärmekontrolliga alustama 50. eluaastast. Kui lähisugulastel on esinenud eesnäärmevähki, siis hiljemalt 45. eluaastast.

Eesnäärme healoomuline suurenemine
ehk eesnäärme adenoom on meestel kõige sagedasem healoomuline kasvaja. Üheks mõjutajaks on meessuguhormoonide tase – kastreeritud meestel tekib eesnäärme suurenemine harva ja kastratsioon vanemal mehel vähendab eesnäärme mahtu ning adenoomist tingitud kusemisvaevusi.
Eesnäärme adenoomi ravi sõltub probleemi raskusest. Väheste vaevuste korral soovitatakse enamasti vaid perioodilist jälgimist (kord aastas) ja ehk ka ravi fütosteriine sisaldavate taimedega, rahvameditsiinis on kasutatud näiteks väikeseõielise pajulille teed ja kõrvitsaseemneid. Tablettidena on Eestis levinumad serenoapalmi ja Aafrika ploomipuu preparaadid.
Mõõdukate ja raskemate vaevuste korral on vaja kindlasti kohe raviga alustada. Enamikul juhtudel saab edukalt aidata tablettraviga. Operatiivne ravi on otseselt näidustatud suhteliselt harvadel juhtudel.

Eesnäärmepõletik
ehk prostatiit, ka selle varjatud vorm, on oluline viljatuse ja seksuaalhäirete põhjustaja noortel ja nooremas keskeas meestel. Siiski viitavad viimaste aastate uuringud sellele, et eesnäärmepõletik on ka oluline eesnäärmevähi riskitegur. Prostatiit jaguneb mitmeks vormiks. Selle põhjused on:
- põletikud kuse-sugutraktis – seotud (varjatud) suguhaiguse, partneri tupepõletikega jne,
- geneetiline eelsoodumus,
- keha korduv alajahtumine. Prostatiidiprobleeme on enam näiteks jalgratturitel, suusatajatel, ujujatel, orienteerujatel.
Ravi sõltub haiguse tüübist, selle edukuse määrab väga suurel määral ka mehe suutlikkus muuta oma eluviise.
Äge eesnäärmepõletik, mis põhjustab väga tugevaid kusemishäireid ja kõrget palavikku, on õnneks suhteliselt harv haigus. Kõige keerulisem vorm ravi aspektist on kroonilise vaagnapiirkonna valu sündroom, kus enamasti on tegemist eesnäärme ja seda ümbritsevate kudede kahjustusega, mille on põhjustanud varem põetud põletikuline prostatiit.
Põletikulise vormi korral kasutatakse põhiliselt antibiootikume või põletikuvastaseid preparaate, ravida tuleb ka mehe partnerit.

Eesnäärmevähk
Enamik eesnäärmevähkidest saab alguse näärmelisest koest ja kasvab haiguse algfaasis aastate jooksul aeglaselt. Varem või hiljem jõuab eesnäärmevähk siiski läbi eesnäärmekapsli ümbritsevatesse kudedesse. Samuti annab haigus siirdeid mööda lümfiteid ja ka kaugemale, sagedamini luudesse.
Eesnäärmevähi varaseks diagnoosimiseks kasutatakse PSA-testi, mis aitab ühtlasi ka hinnata haiguse prognoosi. Väga kõrge PSA tase viitab sellele, et haigus on juba levinud väljapoole eesnääret. PSA tase koos läbivaatuse ja biopsiamaterjali histoloogilise analüüsiga aitab planeerida lisauuringuid ning optimaalset raviskeemi. Suuresti oleks abi ka üleriiklikust sõeluuringust (nagu naiste rinna- ja emakakaelavähi avastamiseks).
Haiguse algfaasis on eesnäärmevähk edukalt ravitav. Eesnäärmevähi jõudmine kaugelearenenud faasi võtab aega 5–6 aastat, tihti ka 10. Eestis on kahjuks üle poole diagnoositud eesnäärmevähkidest juba siiretega vormis. Õnneks on viimastel aastatel metastaseerunud eesnäärmevähkide osakaal hakanud kiiresti vähenema.
Nagu iga vähi korral, pole ka eesnäärmevähi korral 100 protsenti kindlaks tehtud, mis seda tingib. Küll on aga meestel, kelle lähisugulastel (isa, onu, vend) on diagnoositud eesnäärmevähk, vähemalt 2–4 korda suurem risk.
Haiguse teket soodustab loomse rasva ja liha poolest rikas toit, mis võib kasvaja tõenäosust suurendada kuni kaks korda. Riski kasvatab näiteks punase liha söömine enam kui viis korda nädalas, ülemäärane piimatoitude tarvitamine ning üldiselt suhkru- ja kaloririkas toit. Samas võib puu- ja juurviljarohke ning küllastumata rasvhappeid sisaldav dieet kasvaja tõenäosust hoopis vähendada. Kõvasti ülekaalulistel meestel võib eesnäärmevähk kulgeda agressiivsemalt kui normaalkaalulistel ja nende suremus haigusesse on palju suurem.

Kuidas eesnäärmevähki vältida:
* Uuringud on näidanud, et eesnäärmevähi riski vähendavad ja kasvaja kasvu aeglustavad roheline tee, sojatoidud, osa puu- ja juurvilju.
* Eriti olulised on seleen (rohkelt näiteks seentes) ja lükopeen (tomatis).
* Vitamiinidest on tähtsad E- ja D-vitamiin.
* Regulaarne seksuaalelu vähendab veidi eesnäärmevähi tekke tõenäosust. Samas võib vähiriski kasvatada suur seksuaalpartnerite arv elu jooksul.
* Väga oluline on korralikult ravida kõiki sugutrakti põletikke ja mittestabiilsetes suhetes kasutada alati kaitsevahendeid.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2011. aasta novembris.

Jaga
Kommentaarid