Eili lugu: ma ei mõelnud, mis mu abielust saab, sest olin selle võõra mehega hullult õnnelik
Vanemate ainsa lapsena polnud ma siiski ära hellitatud, vaid otse vastupidi - mind kasvatati rangelt. Kuigi vanemad võinuksid mind hüvedega lausa üle külvata, polnud mul ülemäära palju mänguasju, teistest uhkemaid riideid ega õpivahendeid. Ma hoopis lugesin palju, tegelesin muusika ja spordiga ning nii gümnaasiumi kui ülikooli lõpetasin vaevata.
Moraalset kasinust vanemad nii väga alla ei kriipsutanud, aga romantikuna olin ise seda meelt, et tõeline armastus sünnib vaid kord elus, et abiellutakse üks kord ja surmani. Neitsina ma mehele ei läinud, aga mu kogemus pärines kooliajast ega olnud meeldiv.
Ühesõnaga - olin selline läbi ja lõhki õige. Ja leidsingi lõpuks sobiva endaealise mehe. Mingit rabavat romaani meil küll eelnevalt polnud, aga olin veendunud, et tema eneseväärikus ja aumehelikkus on väärt sügavat lugupidamist.
Meil olid abielu ja üldse elu suhtes ühesugused selged ja kindlad seisukohad. Ta oli tasakaalukas, töökas, viisakas ja mainekas isik meie linnas. Meil oli oma tutvusringkond, mõlemal oma töö. Meid peeti ilusaks, vast lausa ideaalseks paariks, mille üle ma uhkust tundsin.
Esimesed kaks aastat elasime nagu turteltuid. Tõsi küll - päevad olid üksteisele sarnased nagu veetilgad, aga meie elukorraldus ja sellest sugenev turvatunne rahuldasid mind täiesti. Kui kolmandal kooselu-aastal tegin juttu lapsest, oli mees kindlalt seda meelt, et oma esiklapse toob ta oma majja, mille ehitamist oli ta alustanud juba enne mind. Ta lisas veel, et tema ema sünnitas tema alles 40aastasena. Eks ta pidas ise varjamatult hoolt selle eest, et lapsukene enne n-ö õiget aega ei sünniks. Ka mu lapsepõlvesõbranna, kes nüüd on üksikema, kordas mulle: ela ja naudi, su elu on kadestamist väärt!
Kes teab, kui kaua oleksin nautinud, kui tööl poleks toimunud otsustavat muutust. Kuna senine ülemus läks pensionile, liikus uue kohta juba mõnda aega igasugu kuuldusi. Aga konkreetselt ei teadnud keegi isegi seda, on ta mees või naine, abielus või vallaline, noor või vana. Kuni ta siis lõpuks kohale ilmus.
Mees oli minust viis aastat vanem, välimuselt keskmisest tunduvalt sümpaatsem, esmapilgul väga sõbralik ja avatud. Vahetas hakatuseks paar sõna igaühega. Ta näis asjalik ja tegus ja jättis kõigile kokkuvõttes parima mulje.
See ei mulje olnud petlik. Meie koostöövaim sai tema tulekuga sisse uue hoo, püüdsime senisest enam, sest tal oli alati varuks tunnustav sõna. Naised ajas ta omamoodi kihevile tänu sellele, et osutus lahutatuks. Ta äratas üha enam huvi tänu sellele, et suhtles kõigiga võrdsel tasemel, sõbralikult ja lugupidavalt.
Mina pidin salamisi tunnistama, et minu siseilmas korraldas ta lausa revolutsiooni. Lisaks ametialastele voorustele vaimustas ta mind oma teravmeelsusega, millest aimus huumorimeelt, mitmekülgsust, suurt lugemust. Mingist armumisest ma enesele esialgu küll aru ei andnud, aga tagantjärele tean, mis oli esimene häirekell. Ühel õhtul kodus teda mõttes oma mehega võrreldes tuli korraga pähe mõte, et mul on igav mees...
Tean, et seda pandi kontoris tähele juba pärast esimest paari kuud, et meeldin talle. Seda enam püüdsin käituda äärmiselt väljapeetult - ikkagi abielus naine. Aja kulgedes oli seda üha raskem teha. Ei-ei, sõnaliselt ei lubanud ülemus enesele midagi isiklikku, aga tema pilgust võis mõndagi välja lugeda, või sellest, kuidas ta käsi minu juures nagu hajameelselt minu käe peale sattus, mille järel aga mina oma käe kohe eemale tõmbasin.
Siiski, iga päev läksin tööle nagu peole. Kui seni käisin tööl oma tavalises kostüümis ega pööranud erilist tähelepanu meigile, siis nüüd võttis hommikune sättimine poole rohkem aega. Jälgisin pingsalt seda, et olla maksimaalselt elegantne. Mõnikord panin imeks, kuidas mu mees seda küll ei märka...
Kuigi konkreetselt ei muutunud midagi, teadsin ammu, et olen rohkem armunud kui ei iial enne. Ma ei mõelnud sellest, mis mu abielust saab, olin lihtsalt jaburuseni õnnelik. Ja siis palus ta kord (mitte nelja silma all, vaid teiste kuuldes), kas saaksin täna tunnikeseks kauemaks jääda - ta vajab minu nõu mingi uue lepingu asjus. Lubasin vastata enne tööpäeva lõppu.
Issand, oli see alles piin. Oletasin, et nüüd avab ta end, ja teadsin, et siis sööstan, pea ees, pöörisesse. Samas häbistasin end kui viimast...
Kuna olin alati veendunud selles, et õige mees ei otsi kergesti kättesaadavat naist, teatasin talle enne tööpäeva lõppu, et ei saanud oma mehega hilisema kojutuleku osas kokku leppida, nii et kas me ei võiks seda arutelu edasi lükata. Ta vaatas mind sellise pilguga, et oleksin talle kohe sealsamas kaela langenud. Ent ta lausus, et muidugi... Ja vabandas kuidagi kurvalt ja kuivalt.
Järgnevatel päevadel piinlesin tohutus tunnetetromis. Pikkamööda olin üha õnnetum, sest ülemuse hoiak muutus minu suhtes silmnähtavalt. Enam ei kutsunud ta mind oma laua juurde, vaid ajas minuga asju üldises tööruumis, oli sõnaaher ja sünge, käis sagedamini majast väljas. Olin kohutavalt pettunud ja kannatasin mis kole. Aga see polnud veel kõik.
Ta oli meil töötanud vaid seitse kuud, kui teatas ilma igasuguste eelnevate kõlakateta, et peab kahjuks meid maha jätma - asjaolud sunnivad pöörduma tagasi pealinna. Leidis tänusõnu igale meist, vabandas, soovis meile edu ja jättiski hüvasti.
Me ei kuulnud temast enam midagi. Olin šokis. See oli minu jaoks maailma lõpp. Ma ei julgenud talle helistada, sest olime nüüd ju tegelikult võõrad inimesed. Piilusin tema Facebooki lehte, aga seal oli kõik endine. Töö kohta polnud midagi.
Üksiti sai sellest alguse ka mu abielu lõpp. Lootsin küll seda päästa lootusega emaks saamisest, aga mees jäi endiselt kurdiks. Iga päevaga sai selgemaks, et mu kõrval on võõras inimene, et lugupidamise pärast meie vastu pole mõtet seda kooselu jätkata. Polnudki nii üllatav, et ta ei saanud šokki ja mu meelest liigagi rahulikult nõustus.
Tegelikult pidasime kaks aastat veel vastu ja siis lõpetasime oma kooselu. Polnud meil kummalgi uut armastust, nii et erilist skandaali meie lahkuminek ei tekitanud. Mina siirdusin aasta hiljem pealinna nagu temagi. Peagi me teineteise saatuse vastu enam huvi ei tundnud.
Loomulikult oli see kõik väga raske. Oli aegu, mil kaotasin end täiesti käest. Võttis oma paar aastat, enne kui elu mingil määral joonde sain.
Oma vapustavat armastust oli võimatu unustada. Et sellest painajast ükskord ometi lahti saada, otsustasin julguse kokku võtta, kasvõi häbist maa alla vajuda, aga ta üles otsida.
Loomulikult oli mul alateadlik lootus, et ehk pole veel hilja. Kui talle helistasin ja ta kokkusaamisele kutsusin, siis rõõmustasin tohutult, sest ta oli meelsasti nõus. Me polnud teineteist näinud ligi neli aastat.
Kohtumine väikeses kohvikus algas romantiliselt ja ülimalt sõbralikult. Mul käis pea ringi, sest ta pilk oli endine - oli näha, et polnud tema mindki unustanud. Mida ta ka tunnistas, kui olime kunagistest kolleegidest, minu lahkuminekust ja muust rääkinud. Seda panin kohe alguses tahtmatult tähele, et sõrmust tal vastavad sõrmes polnud.
Polnud me seal veel tundigi istunud, kui ta mulle sügavalt silma vaadates ütles, et tahab mulle nüüd öelda midagi olulist.
Kartsin õnnest minestada. Ja siis ta rääkis. Et armus minusse, hoidid ennast tagasi, kuna olin ju abielus, aga lootis siiski, kuni veendus minu äraaütlemise peale, et lootus on asjatu, ja läks meilt ära.
Edasi, et mälestust minust peab ta kalliks, et kõige sügavam sopp tema südames jääb minu jaoks, aga nüüd on ta teist aastat abielus, peab oma naisest väga lugu ja nad ootavad oma esiklast. Ta ei jäta oma peret.
Rohkemat sellest ei suuda rääkida seda pole ju raske kujutleda, mis edasi sai.
Ikka öeldakse, et 40aastaselt elu alles algab, minu oma aga näitab praegu vastupidist suunda. Või jah, füüsiliselt ma ju kestan, aga mis elu see on, milles pole ei unistusi ega igatsusi, armastust ega kannatusi. On ainult mälestused, mis teevad kurvaks. Kui keegi peaks samasugusesse olukorda sattuma, siis ärge kõndige õnnest mööda, vaid haarake kinni. Mis küll takistas mul talle kaela langemast, nagu ma mõtetes tegin?
Vähemalt üks asi on maailmas hästi seatud me ei tea, mida toob tulevik, mis ootab kurvi taga.
