Erni lugu: kasuema ei lõpeta vist iialgi mu elu mürgitamist
Mu isa oli loomult vaikne ja väga heatahtlik inimene. Ta oli oma teadusetegemises ilmselt natuke elukauge, vast sellepärast nagu üle kivide ja kändude läkski pärast ema surma nii tema enese kui minu elu.
Ootasin muudkui ema ja kujutan tagantjärele selgesti ette, kui rasked isale mu sagedased pärimised olid. Kui viieseks sain, selgitas isa lõpuks mulle usutavalt, et ema ei saa enam meie juurde tagasi tulla, aga on üks hea tädi, kes meile emaks hakkab. See rõõmustas mind südamest. Ja ta meeldis lausa esimesest pilgust, kui meid tutvustati. Olin õnnelik ja uhke lasteaias kiitlema, et minul on ikkagi ka oma emme. Ta oli isa kolleeg, temast seitse aastat noorem, tõesti väga ilus naine, ja väga sõbralik, nagu mulle tundus. No vähemalt esialgu. Edasi hakkas meie elu tasapisi nukramaks muutuma, kuigi mu lapsemeel siis veel ei mõiganud, miks.
Kuna isa hoidis mind nagu kullatükki, eriti pärast ema kadumist, siis võis ta seda enesele lubada, et ametnikuna töötanud kasuema pärast nende abiellumist koduperenaiseks jäi. Et viimane oli selle ise tingimuseks seadnud, kuulsin alles kaelakandjana.
Ma polnud paha laps, pigem isegi väga sõnakuulelik, aga kasuema meele järele ei osanud ma olla. Tema seadused muutusid pidevalt. Kui isaga kahekesi elasime, ootasin neid päevi, mil ta kodus töötas ja minagi võisin koju jääda. Nüüd olin hirmul, kui lasteaias oli karantiin või olin ise haige ja mul tuli kasuemaga koju jääda. Vahel ei tohtinud ma meie neljatoalise korteri isa kabinetis olla, raamatuid uurida ja malenuppe käppida. Isa seda soosis, sest õpetas mulle seda mängu. Siis jälle, kui kasuemale tulid külalised, ei tohtinud ma sealt ninagi välja pista... Kuuesena jättis ta mind vahel tunniks või paariks üksi koju. Kui pärisin, mida tohin ja mida mitte, tuli vastuseks enamasti: „Tee mis tahad, aga vaata sa...”
Isale ma muidugi ei kurtnud, aga kuna ma söögilauas ikka rohkem vait olin, hakkas ta ilmselt aimama. Tema küsimise peale, on meil kõik korras, vastas kasuema ikka kärmesti, et oleme suured sõbrad. Isa juuresolekul ta ise seda oligi, aina paitas mul pead ja kiitis.
See oli natuke enne mu kooliminekut. Olin isa riiulist mingit raamatut otsides terve laama kirjasõna põrandale laotanud. Päris raevus kasuema tõstis mu püsti, haaras valusasti kõrvast, tõukas põrandale ja käskis kõik sedamaid ära koristada. Tönnisin seal midagi mõistmata, kuni ta tuli, headus ja hellus ise, ja ütles, et kogemata, unustame ära, ja ärme sest isale midagi räägi, et ta ei kurvastaks.
Õhtulauas märkas isa mu hõõguvpaistes kõrvalesta ja küsis, mis see on. Kasuema kiitis kohe, et mängisime peitust, mina pugesin kappi ja kõrv jäi ust kinni tõmmates selle vahele. Isa olgu mureta, me juba tohterdasime...
Edasi kulges elu võrdsetes võngetes – paar kuud idülli, siis jälle elu kurja võõraema võtmes. Teises klassis, kui võõrasema mind sõna otseses mõttes läbi peksis, rääkisin isale kõik ära. Muidugi oli ta seda juba isegi taibanud. Siis kuulsin pealt ühte nende öist riidu. Kasuema heitis isale ette, et kõik tehakse ainult poisi heaks, et tema ei kavatsegi „selle värdjaga” ühe katuse all ei elada ja kui isa mind mõneks aastakski internaatkooli ei saada, tuleb lahutus! Isa lubas minuga rääkida, aga kinnitas, et kuni tema elab, ei lähe mina kodust kuskile, enne kui ise selleks küps olen. Muidugi jätsin kuuldu enese teada.
Järgnevad aastad polnud enam mingit normaalset elu. Eks teismelisena andsin minagi sellesse n-ö oma panuse. Ma põlastasin isa, et ta ei mõista, kellega tal selle naise näol tegemist on, ja tegin nimme kõike, mis tollele vastukarva käis.
Olin veel liiga toores mõistmaks, et isa vaeseke seda naist ju tõepoolest nii väga armastas. Aga kui kasuema aina enam kodust puuduma hakkas ja lausa purjus peaga koju tuli ja kui levis ka kumu tema truudusetusest, sai isa mõõt täis. Nad lahutasid, kui mina olin 11. Klassis. See toimus aga kasuema algatusel, sest oli leidnud enesele mingi rikka soomlase. Isa kinkis talle oma kadunud ema kahetoalise korteri ja auto. Vanaema kuldehted oli kasuema ise kaasa võtnud, nagu hiljem selgus.
Aastat viis ei kuulnud me temast midagi. Siis seisis ta kord ootamatult lävel. Ütles, et tuli lihtsalt meid vaatama. Teda ennast vaadata oli üsna kurb: kaunitarist oli üsna lühikese ajaga saanud kuhtunud keskealine naine, ilmsete alkohooliku tunnustega näos. Ta jutustas, et ta mees sai surma ja tal on tulnud näguripäevi näha ning et pole tal nüüd enam midagi ega kedagi peale meie, tema ainsate lähedaste. Seda me juba teadsime, et isalt saadud korteri oli ta maha müünud. Ta ütles, et elab Soomes, aga kavatseb elu taas siinpool lahte sisse seada. Hüvastijätul andis isa talle mingi summa raha, sest muidugi oli meil tast inimlikult kahju.
Mina olin siis just diplomi saanud ja tööle hakanud.
Sestpeale muutusid ta visiidid regulaarseks. Külaskäikude vahed olid aasta kuni poolteist. Välimus ja jutt rääkisid selget keelt sellest, et ta sammub jõudsasti mööda allakäigutreppi. Pidasime isaga nõu ja leidsime talle nii töökoha kui üürikorteri. Aga kui teda sellest teavitasime, tegi ta skandaali. Tema nimelt olevat väga delikaatselt oodanud, millal me mõistame, et tema ainuõige koht on meie katuse all. Et õigupoolest võlgneme talle selle, sest ta nägi minu kasvatamisega vaeva. Ja nüüd tahame ta mingisse üürituppa pista! Tagatipuks lubas ta tõendi tuua, et on teise grupi invaliid, omasteta ja peaaegu töövõimetu, sestap on tema eest hoolitsemine lausa seaduse järgi meie kohus! Ja n-ö lohutavaks lõpu-hurraaks isale: „Ega meie armastus tegelikult ju päris surnud, aeg on otsast alata ja kasutada arukamalt teist šanssi, mille elu annab!“
See sõnavõtt minu kasvatamisest pani muidugi pead murdma. Seaduslikult olin mina tänini tema laps, kuna ta oli mu abielludes lapsendanud. Isa võttis siis ette arupidamised tuttavate juristidega. Mina oleks olnud „minu kasvatamisega vaeva näinud” kasuemale mingit elatisraha maksma tingimusel, et ta meid rahule jätaks. Loo kõige rängem mõju isale oli aga see, et vaene ärapõlatu tema kohta kõikvõimalikke väljamõeldisi levitas ja teda purjuspäi tema töökoha trepil ootas.
Sest isa oli läbi ja lõhki korralik inimene, kes igasugust kõrgendatud tähelepanu pelgas. Nüüd oli isegi peaaegu sõbrast ülemus teda juba tagasihoidlikult palunud, et ta erasuhete klaarimisega oma kodu territooriumil hakkama saaks.
Varsti pärast seda ülemuse juttu isaga helistati mulle töö juurde, et isa viidi infarktiga reanimatsiooni. Elusana nägin teda veel napilt tunni, aga siis polnud ta paraku enam võimeline kellegagi kontakteeruma. Järgnenut, kaasa arvatud matusetalitust, suutsin tükikaupa selgemalt meenutada alles mõni aeg hiljem. Ent pole vajadustki rõhutada, kui hingelõhestavalt mu kasuema teda taga nuttis ja kui liigutava kõne pidas. Selle teatraalsust mäletan kahjuks selgesti.
Kõige rohkem näris mu hinge süütunne, et tegelikult olin minagi süüdi isa surmas. Ma ei võtnud vast piisavalt tõsiselt seda, milline tragöödia oli tema armastatud naise niisugune tagasitulek sellisele heatahtlikule mehele nagu tema. Sest kordan sama – ta armastas seda naist ja arvatavasti elu lõpuni. Samas küllap vaeveldes endamisi sellepärast, et polnud mulle valinud õiget ema. Ja suhteliselt eluvõõrana ja kaitsetuna ei osanud ta midagi ette võtta või tunnistada, et see naine teda algusest lõpuni lihtsalt ära kasutas. Igatahes mina ei hakka võõrasema armastusse mitte iialgi uskuma – ei isa ega minu vastu.
Kui palju ja kuidas me temaga veel kohtusime, on piinlik meenutadagi. Lõpuks jõudsime kokkuleppele konkreetses rahasummas, mille talle iga kuu üle kannan. Ligi paar aastat sain suhteliselt kergesti hingata, aga läinud sügisest alates on piiramisrõngas jälle ahenema hakanud. Ükskord keeldusin talle andmast järjekordset lisapistist, mis kulusid küll ravimite, küll uue palitu peale. Siis kuulutas ta lausa otsesõnu: ärgu ma lootkugi, et ta mu rahule jätab. Nüüd on ta vihjama hakanud korterile, rõhudes mu aumehelikkusele. Et müügu ma korter maha ja jagagu raha temaga „ausalt pooleks”. Olen küll tabanud märke, et mingil määral on ta väljanägemiselt normaalsemaks muutunud, aga karta on, et sisult mitte. Niipalju olen ma aga aravõitu väikekodanlane, et... hakka nüüd kohtuid pidi käima, isegi kui see senisele saagale selge punkti paneks.
Ilmselt suuresti sellepärast olen kolmekümne seitsmeselt ikka veel poissmees. Tahes tahtmata on üha laiem tutvuskond, ka naised, kursis sellega, milliste segaste probleemidega pean maadlema. Nii et tulevik on tumedavõitu, aga minevikku muuta pole paraku võimalik mitte kellelgi.
