Mees jäi seisma ja viipas mulle järele. Peatasin auto ja marssisin oma kümme meetrit tagasi. Ma ei jõudnud veel sõnagi lausuda, kui ta mulle laia naeratusega otsa vaatas ja ütles, et tegelikult olen ma veel ilusam kui läbi Audi aknaklaasi paistis! Siis vabandas, et ta jutt nii totter tundub, aga tal olevat kohe tulnud mõte, et selle naisega peaks tuttavaks saama...

No mida selle peale kosta! Tudengipõlves oli see ju loomulik, et iga tiir linnas tõi kaasa kümme uut tutvust, kui aga tuju oli... Nüüd olin ammu harjunud, et tänaval püüavad minuga tutvuda ainult joodikud või poolearulised. Aa see mees näis igati normaalne. Tervitasin, vabandasin ja ütlesin, et olen nõus ta lähimasse keemilisse puhastusse sõidutama.

Enam ei mäleta, kumb meist tegi ettepaneku juua kohvi lähedalt kohvikus. Kui istet võtsime, tajusime vist mõlemad seda, millega mitte enam noored inimesed kokku puutuvad - kuidagi totter on tutvuda. Kuigi võid sisimas tunda, et noorusega võrreldes pole veel midagi muutunud, ei lase elukogemused, ilmavaade, piinlikkus, hirm tundmatuse ees end niisama lihtsalt võõra inimese ees avada. Aga kummalisel kombel saime juba esimestel minutitel hea jutu peale. Sest tema võttis kõneks viimase aja sündmused ühiskondlikus elus, tundmata vähimatki huvi minu isiku vastu. Ja just see mu ära võluski, sest tegelikult käisid mulle juba plikapõlves närvidele poisid, kes alustasid tutvust küsitlusest: mis nimi, kui vana, kus õpid, millega veel tegeled.

Vahetasime telefoninumbrid, naljatades, et äkki läheb tarvis. Ja läksime lahku, ilma et oleksime teineteise isikust ja elust aimu saanud. Mina ei rääkinud talle, et olen ammu lahutatud, täiskasvanud poja ema ja väga üksildane nagu minu eas ja staatuses naised tavaliselt. Ei saanud temalt teada, kas ta on üksik või perekonnaisa. Otsustasin, et sellest kummalisest seigast ei räägi ma oma parimale sõbrannale, kes lihtsalt napakalt silmi vidutaks ja midagi kahetähenduslikku mainiks. Ja ei räägi ka oma õele, kellega tavaliselt kõiki saladusi jagasime.

Ega midagi põnevat olnudki rääkida. Hakkasime selle mehega regulaarselt kohtuma, arutasime maailma asju, käisime näitustel ja kontsertidel. Aga seda kõike argipäeviti. Nädalavahetused jäid kummalegi omad: Nagu vaikival kokkuleppel ei pärinud me teineteiselt kunagi, mida teine ka tegi, kus käis, millega aega sisustas. Mingitest intiimsuhetest polnud meil juttugi. Me ei teadnud teineteise perekonnanimesidki.

Aga millegipärast olin üha kindlam, et ta on perekonnainimene. Piilumaks veidigi selle salapärasuseloori taha, tegin talle siis, kui meie tutvus oli kestnud juba ligi kolm kuud, ettepaneku tulla mulle suvilasse külla.

Ta nõustus üllatavalt kergesti. Ostsime kokku terve kotitäie piknikukaupa ja sõitsime minu autoga linnast välja. Kui ma teekonnal eeloleva pärast nii väga erutatud polnudki, siis kohale jõudes hakkas sedamaid tunda andma mõlema ebalus.

Seni olime kohtunud ainult neutraalsel pinnal, vestelnud, vaielnud, nalja visanud. Ainult poolkogemata olid me käed kokku puutunud. Siin aga oli kõik kuidagi allakriipsutatult intiimne ja ma läksin lõplikult segadusse, kui ukseavas kokku põrkusime ja kui ta mulle korraga erilise soojusega sosistas: "Sul on siin jumalikult ilus..."

Siis andsin enesele aru, et tunnetan temas meest, oma meest. Ja samas ründasid ka niisugused mõtted, et see on mul juba olnud, ühele sellisele läksin mehele, ja siin ma olen - edukas, loodetavasti veel ilus, kuid üksildane...

Aga süda ei kuulanud mõistust ja meist said armukesed.

Jutustasin talle oma loo, kuigi ta ei küsinud. Tema vaikis endiselt. Aga kui ma seni pidasin teda lihtsalt oma sõbraks, siis nüüd uinusin ja ärkasin, juureldes mõtte kallal, kas sellest nii omasest ja nii salapärasest mehest võiks saada mu seaduslik mees. Aga küsida otsesõnu, et kellega sa elad, polnud minu stiil.

Nõnda möödus veel viis kuud. Ta avaldas mulle armastust, puistas lilledega üle, hellitas tähelepanuga, aga... enda kohta vaikis. Ei osanud kusagilt või kellegi käest uurida ka, kuna ma tema kohta ju midagi ei teadnud. Mulle hakkas tunduma, et meie suhted on ummikusse jõudnud. Ükspuha, kas tal oli naine või polnud, oli selge, et minuga ta oma elu siduda ei kavatse. Sest miks ta mind muidu kas või kord küllagi poleks võinud kutsuda. Otsustasin veel natuke oodata ja siis tõepoolest lõpuks talt eneselt aru pärida.

Ühel hommikul, kui olime just viimased päevad äärmiselt romantiliselt veetnud ja kõik näis olevat nii hästi, saatis ta mulle sõnumi, et ei saa kohtuda, kuna peab kohe ära sõitma ja vähemalt kuuks ajaks ametiasjus välismaale jääma. Et ärgu ma muretsegu, kui ta minuga mõnda aega sidet ei pea. Pidagu ma alati meeles, et olen see naine, keda ta üle kõige maailmas armastab!
Loomulikult olin nagu puuga pähe saanud. Ühest küljest võinuks seda pidada selgeks sõnumiks, et tema poolt on kõik, teisalt oli selles palju soojust, siirust ja isegi nukrust, et tema tunnetes minu vastu polnud nagu põhjust kahelda.

Mis mul muud üle jäi, kui leppida olukorraga.

Kui ma polnud temast kaks nädalat midagi ei kuulnud ja ta mu sõnumitele ega e-kirjadele ka ei vastanud, ei pidanud ma enam vastu ja jutustasin kõik õele ära. Tema on erinevalt minust siiras ja avatud nagu ingel. Tema otsustas, et sedasi me seda asja ei jäta ja me teeme kindlaks, kas tal on naine või ei. Kui olin õde vannutanud, et ta jumala pärast teda avalikult otsima ei hakkaks ega midagi taktitut ei teeks, jätsin asjad tema ja jumala hoolde.

Õde uuris ma ei tea kelle kaudu välja ta perekonnanime ja aadressi, mis oli üks väiksemat sorti kortermaja hästi õdusas roheluses. Kuna minu nõudmisel ei tulnud kõne allagi, et õde teda koju otsima läheks, otsustasime nagu taskudetektiivid seda vaatluse all pidada.

Kolm esimest nuuskimisretke ei andnud midagi. Siis aga tabas meid ehmatus: ilusal päikesepaistelisel keskpäeval väljus paraaduksest tema ise, lükates enese ees ratastooli! Nii hästi, kui me oma positsioonilt näha võisime, istus selles teismeline tüdruk. Mees kohendas ta pleedi, mille alt jäsemeid näha polnud, ja pööras aeglaselt jalutades puude vahele.
Kadusime sealt nii ruttu kui saime. Ega ma esimese hooga midagi mõelda ega otsustada suutnudki. Aga mõni päev hiljem, kui ta ikka ei vastanud, läksin kohale.

Ma ei ütleks, et ta mind oma ukseavas nähes oleks olnud rõõmus, kurb või vihane - pigem ehmunud. Terve päev kulus meil rääkimiseks. Ja kogu salapära seisnes selles, et ta tütar on invaliid sünnist saadik ja naine jättis ta maha ligi kümme aastat tagasi.

Ta oli kaua kaalunud, kas rääkida mulle kõigest, aga otsustanud siis, et vaevalt ma sellise pagasiga mehega olen nõus perekonda looma. Et mitte kellelegi hingetraumasid põhjustada, otsustas lihtsalt vaikselt kaduda...
Nüüd oleme juba kaks aastat õnnelik perekond ning minu poeg ja tema tütar on suured sõbrad.