Artikkel ilmus veidi pikemal kujul 2012 detsembrinumbri Eesti Naises

Linnast kaugel asuva kõrtsi suures saalis on jõuluroogadest lookas laua taga kohad sisse võtnud maineka rahvusvahelise firma kolme kohaliku kontori töötajad. Retrohingus on moes ja pika kohalesõidu lisaboonuseks lubati võimalust tööandja kulul veeta peole järgnev öö kõrtsile juurde ehitatud klaasist spaahotellis.

Viisakas vaikuses klõbisevad noad-kahvlid, kelnerid liiguvad ringi üha uute vaagnatega, siis muutuvad klaaside kokkulöömise kilksatused valjemaks ja häältekõmin liitub muusikaga eriliseks kakofooniaks. Juba sõlmitakse vargsi lõdvemaks nii mõnigi lipsusõlm ja kärsitud daamid siirduvad paljaste õlgade päikesepuudrist sädeledes klaasist suitsuboksi muljeid vahetama. 

Taas kord hakkab aasta lõppema, taas on olnud põhjust endale firmapeoks midagi ilusat osta, taas on üht õhtut oodatud – nüüd on see käes! Varsti teatab välismaalt kohale lennanud boss tänavuse jõulupreemia täpse suuruse, ja kuigi enam pole tegemist kolmeteistkümnenda palgaga, on rõõmustavat lisatulu oodata firma kõigil töötajatel. See võimendab elevust ja kerget meelt, nagu ka teadmine ees ootavatest vabadest päevadest.

Varsti algavadki kõned: taustmuusika keeratakse maha ja nõukogu liikmed võtavad tantsupõranda äärde tõstetud toolidel kohad sisse. Minagi, kes ma töötan selle firma personalijuhina juba üheksandat aastat, kuulusin varem sellesse valitute ringi. Aga kui peakontor kolmeks eri linnades asuvaks haruks jagati, vähenes mu vastutusala ja maine samuti... Pole hullu – seda enam saan nüüd kõike kõrvaltvaatajana jälgida ja imestan taas kord, kuivõrd täpselt käib kõik igal aastalõpul sama mustri järgi. Eks see on ka, kuivõrd tegemist on traditsioone eriti au sees hoidva konservatiivse riigi firmaga...

Kõnede ajal jälgin kolleege, kes huvitatust teeseldes aastakokkuvõtteid kuulavad. Kes limpsib juba kolmandat veinipokaali tühjaks, kes saadab üha kellelegi telefonisõnumeid, ise itsitades, kes värvib vargsi huuli... Enamik mehi üritab soliidset nägu teha, välja arvatud müügimeeste kamp, kes on juba ammu pintsakud seljast heitnud ja särgikäised üles käärinud ning nüüd millegi üle vaidleb. Nii valjusti, et kõrvallauas istuv raamatupidaja peab neid korrale kutsuma. No tõesti, nii ei sobi, eriti kui kohe on jõulupreemia väljahõikamine!

Mida paganat? Ainult nelikümmend protsenti kuupalgast?! Majandustulemusi teades ootasin rohkemat, aga laienemine võttis ka oma osa ja väike üllatus on kõigile ju kingikottides veel tulemas. Korralikule kommikarbile lisaks on seal raamatupoe kinkekaart arvestatavale summale – just mina olin see, kes selle mõtte välja pakkus!

Nüüd on plaksutatud küll! Toolijalad kraabivad põrandat, minust möödub massiliselt kõrgekontsalistes kingades siredaid sääri – enamik naisi kasutab tantsueelset pausi välimuse korrastamiseks. Tõusen minagi ja võtan tualetijärjekorras koha sisse. Nagu ikka, lookleb see vaid naiste poolel; silmanurgast näen, kuidas söakamad daamid ka meeste poole kasutusele võtavad. Koridor rõkkab kärsitust jutuvadast – igaühel paistab olevat keegi, kelle kohalolek ta meeli elevil hoiab. Oma silmarõõmu, tursket turundusjuhti Lõuna-Eesti filiaalist pole ma täna märganud, aga eks ta võib veel tulla... Erinevate parfüümide lõhnahoovused läbivad ruumi lainetena, silmad säravad üksteise võidu, eesseisja ülestõstetud juuste alt nõrgub kaelale higinire.

Varsti pärast seda, kui ansambel on mängima hakanud, kuulen tuttavlikku köhatust – nojah, unustasin, et kirjutamata siseetiketi kohaselt olen juba aastaid ühe nõukogu härrasmehe esimene tantsupartner... Mitte et mul midagi selle vastu oleks, seda enam, et tantsida mees oskab, aga keda vaimustaks kohustuslik ingliskeelne vestlus mittemillestki pensionieelikuga? Nelja tantsu järel olen lauas tagasi ja usun, et sinna ma ülejäänud õhtuks jäängi. Kui just too turundaja välja ei ilmu – ma ei ole küll vastu, et tüdrukuteringis end rütmis liigutada, aga päris tants on ikkagi midagi muud. See on rütmis liikumine koos kasvava pingega, selga toetava käe tunnetamine, eriline tunne, mis kehast läbi käib, kui teid kaht kogemata üksteisele liiga lähedale surutakse või kui tajud kaaslase hingeõhku üle põse libisevat…

Tants ei ole päris sugugi igaühega – ja samas ei tähenda see minu jaoks ka midagi enamat kui vaid päris tantsu. See ei tähenda hilisemat hämarasse saalinurka taandumist või samasse hotellituppa maandumist, milleks täna eriti head võimalused olemas. Ja paistab, et neid, kes selle üle rõõmustavad, on omajagu! Eks ma mõnda aega ju võingi end sellega lõbustada, et jälgin paarikeste moodustumist ja edasist kulgemist.

“Mida? Mis sa ütlesid?” püüan muusikast üle karjuda – minust üle laua istuma jäänud proua, veel keskealisem kui mina, üritab viisakusest juttu alustada, aga ma ei saa ühestki sõnast aru. Oli ehk midagi preemiate kohta, nii et noogutan: “Muidugi super!” Peagi liitub meiega lapseootel kolleeg reklaamiosakonnast, keda päris hästi tunnen, nii et vaikides tantsijaid passida tundub kolmekesi kohatu. Istume üksteisele lähemale, rüüpame morssi ja arutame elu üle, kuni tunnen, et kurk on karjumisest kähe mis kähe. Ma ei saa aru, miks peab võimendus olema suunatud pigem laudade kui tantsupõranda poole?

Vaheaeg. Nüüd peaksin kasutama võimalust teiste harukontorite kolleegidega natuke lobijuttu ajada, sest ega kõik uudised ka meilitsi ei liigu. Ja vaheaja järel tuleb ilmselt jõuluvana – saan talle koos oma nelja kolleegiga ammu ette valmistatud lasteluulepõimiku ette kanda. Ja siis pole vist enam ebaviisakas, kui vargsi oma hotellituppa siirdun. Mõtlen siira rõõmuga kotis ootava, põneval kohal pooleli jäänud Rootsi krimi peale ja otsin laua alt oma tantsu järel jalast lükatud uusi kingi, mis uskumatult ruttu hõõruma hakkasid. Aga seda rõõmu, et teised mu näoilme põhjal mõistaks, et jalad valutavad, ei kavatse ka küll kellelegi pakkuda!

Olen just saalist väljumas, tundes kergendust kujutlusest, kuidas tuppa astudes kingad nurka lennutan ja peagi kuumas vannivahus lõõgastun, kui Põltsamaa mees sisse astub. “Ei, ma ei lähe veel ära, ainult korraks tuppa,” pomisen küsimuse peale. Ja mõtlen, et kelle asi see on, kui hoopis saabastes tagasi tulen – firmapeo ametlik osa on ju läbi!