Oziel Gómez/Unsplash
„Ma lõpetasin kooli Eesti taasiseseisvumise koidikul, ülikooli sisse ei saanud ja läksin ametikooli. Ülikooli eksamite ajal sain tuttavaks endast seitse aastat vanema mehega, kes sisse sai, aga jäi minuga suhtlema,“ alustab oma lugu Imbi.

Algul olin lihtsalt meelitatud sellest, et temasugune minus midagi leidis, sest olin ju alles päris plika.
Tema oli pärast keskkooli juba ühe ülikooli pooleli jätnud ja tööd teinud. Oli ikkagi nagu valmis inimene, mitte poisike. Tal oli kahetoaline korter ja maal jõukal järjel vanemad. Suhted võtsid kiiresti romantilise varjundi. Olin vaimustatud tema hoolivusest ja heldusest. Mu vanematele meeldis ta intelligentsus, sihikindlus ja tõsine ellusuhtumine. Ta oli minusse armunud ja minul oli temaga turvaline olla.

Kas mina teda armastasin? Ei tea, aga kui olime juba ligi aasta koos olnud, teadsin, et mehele lähen ainult temale. Me ei rääkinud tegelikult abielust, aga kõik olid veendunud, et varem või hiljem abiellume niikuinii. Ja ehk oleks see õige pea sündinudki, kuid juhtus midagi sellist, mida poleks pidanud juhtuma.

Meie kursusele tuli vastu kevadet uus poiss, kellesse pooled tüdrukud sedamaid ära armusid. Või veel - ta oli mitte üksi ilus, vaid temas peitus ka mingi eriline seksuaalne võlu. Pealegi oli ta väga seltskondlik, laulis hästi ja mängis kitarri.

Mina ei püüdnudki tema tähelepanu köita, sest mul oli ju kindel peigmees. Miskipärast otsis tema aga minu seltsi. Temal polnud mulle pakkuda kalleid ööklubisid ega väärt kingitusi, aga temaga oli lõbus ja huvitav. Kui ta mootorratas lõplikult ära lagunes, hakkasime tegema rattasõite, mõnikord isegi öösiti. Käisime pöörastel diskodel, jõime odavaid veine ja lonkisime niisama mööda linna. Tavaliselt mitte kahekesi, vaid ikka koos mõne tema sõbra või minu sõbrannaga. Meil kellelgi polnud kellegagi mingeid suhteid.

Samas teadsin, et temaga poleks mul mingit tulevikku ega isegi mitte stabiilsust. Selleks oli ta liiga romantiline, liiga tuulepäine, jõi liiga palju ja oli liiga vastuvõtlik naissoo tähelepanu suhtes. Teadsin, et seksuaalselt on tal rikkalik kogemustepagas, mida ta arvatavasti aina suurendas. Imelik jah, aga ma ei tundnud tema suhtes mingit armukadedust, isegi siis, kui teadsin täpselt, kus ja kellega ta on.
Ükskord, kui kahekesi olime, küsisin talt, kes ma talle tema arvates olen. Ta vahtis mind pikalt ja heldinult oma Robert Redfordi sügavsiniste silmadega, suudles imeõrnalt ja jutustas loo oma esimesest armastusest. Tüdrukust, kes jättis ta maha. Ja see tüdruk olla olnud minu moodi.

Tol ööl oma voodis unetult väherdes hakkasin esmakordselt mõtlema, et äkki see ongi armastus, sest ta tagus kõikidest mu mõtetest läbi. Siis otsustasingi, et sellele tuleb teha otsustav lõpp. Seni ei teadnud mu kaksikelust midagi ei mu peigmees ega vanemad. Leidsin nüüd, et ei hakka enam tulega mängima. Peigmees tähendas stabiilsust, materiaalset kindlust, prestiiži, millest loobuda olnuks lollus. Ütlesin peigmehele peagi ise, et me võiks ehk abielluda.

Temal oli selle üle hea meel ja kui ma kooli lõpetasin, siis abiellusimegi. Oma kalli kursusekaaslasega me enam me ei kohtunud ja varsti ei tulnud ta mulle enam meeldegi.
Aasta pärast sündis mei mehega poeg. Ostsime suurema korteri ja ka mina hakkasin tööle. Elu veeres omasoodu, põhiliselt töö, kodu ja laps. Majas valitses asjalik õhkkond. Mu mees oli just selline, nagu ma temast lootnud olin.

Poeg oli kümnene, kui mehe äri tabas krahh. Mina ei saanudki aru, milles täpselt asi oli - mingid välismaalased vedasid alt. Tuli ilmsiks, et tal olid veel mingid võlad, nii et lõpuks pidime oma hea korteri kesklinnas maha müüma ja kolima äärelinna väiksemasse. Mees ajas kogu aeg mingeid mulle arusaamatuid asju, aga meie olukord paremaks ei läinud. Lõpuks hakkas ta jooma. Loomulikult olid kodus siis juba tülid.

Alguses mõtlesin, et tuleb välja kannatada, ja et küll ajapikku paremaks läheb. Aga ei läinud. Nüüd oli mees juba pidevalt vines, kuni lasi ka käed käiku. Kui see juba mitmendat korda sündis, oli selge, et sellest elust tuleb põgeneda.

Seda ma ka tegin. Üks mu sõbrannadest kolis just siis provintsilinna, kus sugulane oli talle maja pärandanud. Ma ei kõhelnud hetkekski, kui ta mind enda juurde kutsus.
Hakkasime lahutama. Mehe auks peab ütlema, et ta mulle kõik, mis seadus ette nägi, ausalt välja maksis, ja toetas ka poega järgnevatel aastatel. Mina sain tööle kohalikku riideärisse ja elu läks tasapisi jälle talutavatesse rööbastesse.

Mu ametikooli lõpetamisest sai juba 15 aastat.
Ühel tavalisel päeval pöördus poes minu poole nõu saamiseks väga ilus ja esinduslik naine. Olin temaga paar minutit rääkinud, kui astus ligi tema mees, nagu naine mainis. Too tänas, et olin ta naisele abiks olnud, ja nad lahkusid. Hetkest, mil mehele otsa vaatasin, jäin tardunult paigale - see oli mu noorpõlve romantik... Ta ei tundnud mind ära!

Sel õhtul uurisin end põhjalikult peeglis. Pilt, mis vastu vaatas, polnud rõõmustav. Olin oma 25 kilo raskem kui toona, nägu ilmetu, soengu asemel mingi tuust...

Mälestused ründasid mina ja ma võtsin end tõsiselt käsile. Poole aastaga sain figuuri peaaegu korda, uuendasin garderoobi ja sättisin end igati üles. Samal ajal uurisin välja, et sel romantikul oli oma maja, kaks last ja toosama ilus naine.

Hakkasin otsima võimalust, kuidas temaga kord veel kohtuda. Mind näris uudishimu, kas ta ka nüüd mind ära ei tunne. Ja see võimalus tuli. Ta istus väikeses kohvikus päevasel ajal üksinda lauas, ja mina sammusin sinnasamasse. Vahetasime tavalised viisakusfraasid. Oli näha, et talle tundus imelik, miks võõras naine nimelt tema lauda istus. Korraga silmitses ta mind terasemalt ja küsis siis seda, mida mina just valmistusin küsima: kas teile ei tundu, et me oleme tuttavad.

Järgmisel õhtul viis ta mu Tallinna. Õhtusöögile järgnes jalutuskäik augustisumeduses ja muinasjutuline öö. Ma lihtsalt sulasin. Ma nutsin õnnest. Jutustasin talle ära oma loo. Edasi me peaaegu ei rääkinud, me lihtsalt olime. Tagasi tulime hommikul eraldi. Ta võttis mu mu e-aadressi.

Olin õnnest lausa segane. Kujutlesin nii ja naa kõike, mis nüüd edasi saab, sest teist korda teineteisest lahkumine oli ju võimatu. Olin valmis mägesid paigast liigutama, mida tahes välja kannatama selle tõelise õnne nimel, mis lõpuks tuli. Tundsin, et nüüd elu alles algab. Isegi töökaaslased said aru, et olen justkui kusagil ära - justkui oleksin õnneloosi tõmmanud, nagu üks neist mainis.

Sain temalt pika kirja kolmandal päeval. Selles seisis: teadku ma, et kahtlemata olin mina ta elu suurim armastus, et omal ajal oli see talle tõeline vapustus, kui ma nii äkki mehele läksin. Aga see aitas tal elu teistmoodi nägema hakata, nii et omamoodi oli see tõukeks kõige selle saavutamisele, mis tal praegu on.

Lõpuks tänas ilusa kohtumise eest ja kinnitas, et ei kahetse seda ilmaski, aga peab oma naisest ja perest sügavalt lugu ega kavatse neid iialgi reeta. Enne „hüvastit" avaldas lootust, et küll minagi oma isikliku õnne veel leian. Ka soovitas ta mälestustes mitte sorida.
Järgnevast ei tahaks enam rääkida. Igatahes ellu jäin, kuigi ei tahtnud. Lahkusin sellest linnast juba kahe nädala pärast. Ma ei sori mälestustes, aga nad ei unune. Nõnda olen ligi 40 eluaasta jookusl tõelist armastust tunda saanud ainult ühel ööl.

Lugu Ilmus Nelli Teatajas