Või kulges suhe nii, et muudkui armastasime ja armastasime, kuni üks pooltest söandas ausalt öelda, et rohkem pole meil teineteisele enam midagi anda.
Ega need väikesed tagasilöögi mind eriti seganud. Austajaid oli mul ikka pigem valida kui üksinduses õnnepalukese pudenemist oodata. Sageli juurdlesin, milles võib olla mu enese viga, et satun n-ö poolikutele variantidele.
Mõnes mehes leidsin maksimaalselt kõike seda, mida mina soolises mõttes mehelikkusena käsitan, aga ei saa ju valdavat osa elust ainult voodis veeta, pealegi tahaks kahe magamise vahel millestki rääkida ka.
Mõne teisega nautisin rääkimist ja olin seltskonnas uhke tema hiilgavate maneeride ja vestluskunsti üle, aga intiimses kahekesiolekus oli raske varjata, et ootad ainult, millal see otsa saab.
Ma ei kaotanud iialgi lootust leida ükskord nende kahe äärmuse sulam.

See juhtus ühel soojal maikuu laupäeval, kui sõbranna helistas ja basseini kutsus. Tema käis seal juba pidevalt rannahooajaks liigseid kilosid maha lihvimas. Minul seda probleemi polnud, ja kuna pean end üsna heaks ujujaks, eelistan pigem ikka pärisvett. Aga kuna ta palus, andsin alla.
Ujula nagu ujula ikka, olin temaga seal ennegi mõne korra käinud. Inimesi hõredalt, ruumi laialt. Heegeldasime temaga seal ringi kord koos, kord eraldi, kuni tahtsin korraks kaldal ära käis.

Seisatasin redelil, selg vastu seda, et sõbrannat silmata ja talle oma ärakäimisest märku anda, kui tundsin, et jäin trikooga justkui selle külge kinni. Püüdsin käega ära tabada, milles asi, aga vastava takistuseni ei küündinud.

Korraga kuulsin otsekui seina sees suuremat veeloksumist ja sain end sedamaid ümber pöörata. Seina ja redeli kitsukesest vahest vaatas vastu üks naeratav nägu. Laskusin paar astet allapoole, sellega ühele kõrgusele. Too toetus lõuaga pulgast hoidvatele kätele ja lihtsalt vahtis mulle otsa, sõnagi lausumata. Mina talle samuti, kuni mõlemad naerma puhkesime ja ta minema ujus.

Ma ei märganud üldse, mis nägu ta oli ja mis värvi juustega. Nägin meenutadeski ainult neid silmi - rohekashalle, justkui säravate täppidega, mis mind nagu skaneerisid. Kui basseini tagasi tulin, teda enam polnud. Hea, et sõbrannagi nõustus sedapuhku ära minema. Kui parkimisplatsi poole läksime, tuhises mingi mees meist mööda, hüüdes käigu pealt „Näeme jälle!" Vaatas korraks üle õla ja lehvitas. See oli tema.

Sõbranna polnud midagi märganud, ainult imestas, kui hakkasin ise teda basseini meelitama. Kolmas katse läks täie ette - ta oli kohal. Teretamise ja tutvuse sobitamise asemel küsis kõigepealt, kas ma ikka märkasin, et mu trikoo seljal oli väike auk ja kas nõelusin selle kinni. Ei märganud, sest ei kasutanud seda enam. Aga tuttavaks saime nüüd tõesti. Kui seda lausa tutvumiseks pidada, et rääkisime peamiselt ujumise teemal - tema oli selles meistriklass, oma sõnutsi kunagi lapsi treeninud. Lahkudes vahetasime telefoninumbrid.

Õnneks suutsin vastu pidada, kuni ta ise helistas. Selleks, et küsida - ega ma taha temaga Viitnale ujuma minna, et järves juba hea vesi. Nõustusin viivitamatult. Esiteks oli see paik mulle lapsepõlvest tuttav, ja teiseks nii iseäralikult polnud mul seni ükski tutvus alanud.

See oli ütlemata ilus päev, õigemini küll lihtsalt argipäeva õhtupoolik. Inimesi oli veel suhteliselt vähe. Hulkusime mööda metsa, tutvustasin talle oma lapsepõlveradasid. Rääkisime maast ja ilmast, ei midagi isiklikku. Mina ei küsi kunagi midagi, aga jutust sain aru, et ta õpetab ühes kolledžis IT-asja. Ainuke mulle tehtud kompliment oli tema heameele väljendus meie tutvumisest, kuna mina olla „nii päris". Seda, mis tema minu jaoks oli, ei osanuks ma siis veel määratleda, aga olin õhinal valmis kohtuma temaga iga jumala päev.

Kus me paari järgmise kuu kestel küll ei käinud ja mida ei teinud! Kinos, rahvaüritustel, rattaga sõitmas, rulluisutamas, veetes tunde kus iganes, ka lõkke ääres. Olin vaimustuses sellest, et ta ei teinud vähimatki katset liikuda lähemale selele, mida ma tegelikult pikisilmi ootasin. Kui mitte pidada füüsilise huvi märgiks seda, et ta mind süles üle purde kandis, puu otsast alla aitas ja muud sellist teismeliste asja. Tervitades ja hüvasti jättes suudles ta mind põsele ja kallistas nagu last.

Märkisin, et mul polnud tavaks isiklikke küsimusi esitada, aga kuna meie suhe püsis muutumatult ikka samades raamides, tulin lõpuks mõttele, et ju tal on keegi. Võimalik, et isegi naine. Idealiseerisin teda mõttes aina rohkem selle eest, et ju peab ta kohatuks sellest rääkida. Siis küsisin ühel õhtul otse, kas tal on keegi. Ta oli esmalt justkui jahmunud, siis naeratas särasilmi ja ütles, et vähemalt üks on ja see olen mina.

Järgmisel õhtul käisin sugulase sünnipäeval ja jõin seal veini kaugelt üle oma tavalise normi. Öösel kirjutasin talle tõelise armastuskirja - pika ja sentimentaalse, kokkuvõttes totra, nii et tagantjärele on piinlik meenutada. Panin sellesse selge sõnumi, et mina enam nii karskelt ja seksivabalt ei suuda, sest olen temas leidnud selle mehe, keda olen kaua oodanud.

Hommikul ei kahetsenud ma seda üldse, sest posti avades olin kindel, et leian sealt vastuse, mis mind õnne tippu tõstab. Aga seal olnud midagi. Keskpäeval ta helistas ja küsis, kas ma ei tahaks pärast tööd... Viitnale ujuma minna. Seekord ei osanud ma sellest midagi arvata.

Sõitsime peaaegu sõnatult. Kohapeal kõndisime läbi mõned tuttavad rajad, istusime maha ja vaikisime. Kuni ta areldi alustas tänamisest minu nii ilusa kirja eest, vabandas sõnu otsides, et kahjuks pole tal mulle samaväärset vastu pakkuda. Kuni selleni - ta arvas, et olen juba ammu aru saanud, miks. Jumal näeb, et ma polnud, aga sain just samal hetkel - ta oli tõepoolest gei...

Niisuguse raginaga polnud mu maailm seni veel iial rusudeks varisenud. Isegi kui oleksin tahtnud midagi rääkida, ei saanud lihtsalt sõnagi suust. Istusime kaua teineteise embuses ja nutsime nagu rängalt petta saanud lapsed - kahekümne nelja aastane naine ja kahekümne seitsme aastane mees. Viimane, muide, välimuselt parimas vormis atleet, mehise mehe etalon, ei maneerides, ei riietuses, ei kõnepruugis vähimatki sellist märki, mille põhjal võib geisid mingil määral ära tunda.
Lõdisesime seal koiduni, jutustasime teineteisele igasugu asju, lapsepõlvest peale: hirmudest ja rõõmudest, ootustest ja pettumustest, iseenese häbenemisväärsetest tegudest - nagu katoliiklased pihil. Suutsin peletada ta hirmu, et ma ta oma sõpruskonnast maha kustutan, sest tema oli minus ära tundnud mingi sellise inimliku täiuse, mida polevat enne leidnud mitte ühegi mehe ega naise juures. Nagu mina temaski.

Ta on tänini mu parim sõber, armastan teda ikka veel ja küllap jäängi armastama, olenemata kurbloolusest, millele me paraku vastu ei saa. Nii sageli me muidugi enam ei kohtu, aga iga kohtumine on rõõm. Ma ei räägi temast kellelegi ega kellegagi, ei puutu õnneks kokku inimestega, kes teda tunnevad. Ta on kõige ilusam inimene, kes mu senises elus olnud, kõike temasse puutuvat hoian kiivalt enesele. Räägin temast vaid tema enesega, kui ta parajasti tahab. Sõbranna ilmselt aimab, milles asi, aga ei päri.

Viimase paari aasta jooksul pole ma kellessegi ära armunud, aga see ei tee mulle veel muret. Mul on olnud suhteid, aga küllap pean veel ootama, kuni hing piisavalt vaba on.

Lugu ilmus Nelli Teatajas