Lugu ilmus Elu Lugudes 2013. aasta sügisnumbris.

„Nii kaua kui tegutsed, tunned, et elul on veel mõtet,“ ütleb kirjanik Ira Lember. „Vanasti mängisin tennist. Kahju, et vanaduses enam joosta ei jõua. Aga kõnnin iga päev. See annab hea enesetunde, vaimselt treenin ju nagunii kirjutamisega.“

Te õdedel ja vennal on slaavi nimed – Leena, Boris, Veera. Kas te soontes on ka vene verd?

Ei, absoluutselt mitte. Üle-eelmisel sajandil, kui siit läksid paljud noored paremale tööle, sai minu emast Venemaal Moskva lähistel ühe aadliku peres saksa keele õpetaja. Seal ta kohtus ka minu isaga, kes oli raamatupidajaks.

Venemaalt tulid nad tagasi 1920. aastal. Aga mõisnikupere kolm last meeldisid emale nii väga, et ta pani nende nimed ka oma lastele. Veera Nikolajevna oli mõisnikuproua ise. Ira ei ole muidu vene nimi, see on ladina keelest ja tähendab 'viha', mida minus ei ole. Kui pastor küsis: kumma te panete – Irina või Irene, ütles mamma, et hakkame last Iraks hüüdma ja paneme ka Ira.
Kui oli nimede eestistamine – meie perekonnanimi oli Grünthal -, võeti uueks nimeks Kivik. Vanem õde Helene, keda hüüti Leenaks, võttis omale Leena. Mina tahtsin olla Irja ja nii mind juba ka kutsuti. Aga siis tuli vastuseks, et seda ei saa, sest see on soome nimi...

Käisite saksa lasteaias ja õppisite Prantsuse Lütseumis?

Vanemad tahtsid, et laps omandaks keeli. Kodus rääkisime ka saksa keelt. Aga nii kui kooli läksin, siis enam mitte üht sõna, see tundus kadaklusena. Kui sakslaste aeg jälle tuli, eks siis tuli see keel jälle iseenesest kasutusele.

Prantsuse keele saite soravalt suhu?

Ei saanud ju koolis nii palju käia, vaid kuus klassi, siis algas sõda, kool lõpetas tegevuse ja pidin jätkama mitmes teises. Aga kui Alliance Francais’s Eestis taas tegutsema hakkas ja avati keelekursused, läksime kooliõega sinna. No meil läks ruttu, sest meil oli põhi all. Paar korda olen Prantsusmaal käinud. Esimest korda Pariisis tundsin, justkui oleksin seal enne olnud.

Teie õde Veera sõitis sõja ajal Saksamaale, hiljem Ameerikasse, te ei teadnud, kas ta on elus, kuni 13 aastat hiljem saatis õde tuttava kaudu kirja. Kas pereringis rääkisite need aastad õest ikka kui elavast?

Jaa, ikka! Mõned arvasid, et kas ta enam tuleb, aga minul oli see lootus. Ehkki ma hakkasin tema kingi ja asju kandma – polnud ju midagi saada. Ise alati mõtlesin, et kui õde tagasi tuleb, mis tema siis kannab... Kui kingi tallutada viisin, unistasin, et oleks ometi nii palju jalavarje, et ei peaks parandamist kohapeal ootama või kelleltki laenama. Olen hiljem endale palju kingi ostnud.

Kui tulid vabamad tuuled, käisime õel Ameerikas Illinoisis külas ja tema sõitis paari aasta tagant siia. Minu põlvkond on ju lõhki käristatud – ühed siin, teised Läänes või Siberis... Nagu õdegi ütles: tahaks Eestisse tulla, aga lapsed ja mehe haud on ju seal...

Pärast kooli töötasite ETK-s (Eesti Tarbijate Kooperatiiv, vene ajal ETKVL). Mida see töö endast kujutas?

Minu osakonnas oli portselan, klaas, serviis, pidin nende kohta teadma. Kui palju aega seal raiskasin – 25 aastat! Kirjanikest kolleegid soovitasid, et tule ära, kahte keisrit ei saa teenida. Aga kartsin, et ei elata end ära. 1974. aastal siiski lahkusin lõpuks ja hakkasin vabakutseliseks. Meelitasin ka sõbranna Erika Esopit sama tegema, temagi töötas ETKVL-is, aga tema jäi pensionini.

Olite Erika Esopiga kaugelt sugulased. Innustasite ka üksteist?

Minu isa ja Erika ema olid onu- ja täditütar. Lastena kohtusime küll vaid sugulaste sünnipäevadel. Aga kui me hiljem samas asutuses töötasime, küll eri osakondades, siis saime palju kokku. Kui üks meist oli luuletuse kirjutanud, helistas teisele, et tule vestibüüli ja seal lugesime ette. Erika soovitas mul tekste avaldada. Olin 36aastane, kui ilmus mu esimene luuletus „Sädemes“.

Lasteraamatute tiraažid olid tol ajal väga suured.

Jah, mu esimese proosaraamatu „Jannu“, mille kirjutasin oma pojast, tiraaž oli 40 000. Sellest honorarist sai ikka pool aastat elada. Aga tegin kaastööd ka raadiole ja teles – nukunäidendid, saatesarjad „Jänkupoisi lood“, „Kiisu vurrud“ jt. Laulutekste olen palju kirjutanud.

Mis tunne see on, kui te laulu laulupeol esitatakse?

Ikka ülev. „Koolikell“ sündis Uno Naissoo palvel, tundsin teda juba ennegi isiklikult. Kui ta mulle helistas, et on viisi valmis saanud, ütles ta ka ise, et see tuli meil nii ilus laul, see jääb elama! Tema ise aga läks kahjuks noorelt.
Kui mind jälle selle laulu eest kiidetakse, olen mõelnud, et mul on ometi nii palju raamatuid, nendest ei räägi keegi sedasi... Ise arvan, et mu ilusaim luuletus on „Mu emakeel“ (/---/ Üks võõras kuulama kord juhtus/mu emakeele kõla puhtust/ja ütles mulle, andke andeks,/kas keegi praegu mängis kandlel?). Seda ei võetud alguses, vene ajal siin vastu, avaldasin selle New Yorgi eesti lehes.

Te poja, Tõnu Lemberi loodud kirjastus tegutseb 2000. aastast ja on selle aja jooksul välja andnud 30 teie raamatut!

Kui pakkusin „Kevadromanssi“, mis rääkis Prantsuse Lütseumi õpilastest ja õpetajatest, mitmele kirjastusele, leiti ikka, et ajad on täis ja raamat ehk liiga spetsiifiline. Vist Hans Luik vanem soovitas, et miks sa ise välja ei anna. Mõtlesime, et annamegi. Alguses tegutses Tõnu FIE-na, hiljem pani ta kirjastusele nimeks Canopus. Ka W. Somerset Maughami, kes on me mõlema lemmik, on ta palju avaldanud.

Milline ema olete olnud?

Seda peaks küsima pojalt. Oleme headusega püüdnud. Me perekonnas on olnud ikka hea läbisaamine. Ainuke poeg, eks sai hellitatud ka.

Tõnu õppis TpedI-s füüsikat, aspirantuuri (praegune doktorantuur) tegi Tartus teoreetilise füüsika alal. Mu vanem õde ja onu olid ka füüsikud. Tõnu oli kaua õpetaja – Tallinna Ülikoolis õppejõud ja siis tavakoolides.

Kui Tõnu mu tekste toimetab, ootan huviga, kaugel ta juba lugemisega on ja mis ta ütleb. Ega ta kohe kiitma hakka...

Tänu ETKVL-ile kohtusite ka oma mehega.

Ralf oli majandusinimene. Ta oli punaarmeest mobiliseeritud, sõjas haavata saanud. Kuna ta oli enne ETK liinis töötanud, siis suunati ta sinna.

Kurameerimise aeg oli romantiline?

Jah, oli. Tänapäeval seda enam pole, hakatakse kohe kokku elama. Teadsin teda kui töökaaslast. Aga ükskord... sadas tihedat laia lund ja läksin Nõmme rongile. Tema tuli lumesajus mu juurde ja hakkas rääkima. Sellest algas meie romanss. Olen seda lumesadu ka  romaanis „Kevadromanss“ kasutanud.

Milliseid aegu on elus olnud?

Kõike on olnud. Kui ema-isa surid, oli mees toeks. Kui aga mees 1996. aastal suri, jäin väga üksi. Ma ju teadsin, et see kord juhtub, ta oli minust 9 aastat vanem. Aga kui see käes oli... Erika ütles ikka: kui palju optimismi sina oled teistele andnud, kuidas küll keegi sind ei saa aidata?
Siis sain kirja sõbrannalt, kunagiselt pinginaabrilt Astrid Woodfieldilt Californiast – tema oli paar kuud varem leseks jäänud. Ta kutsus mind enda juurde. Olin minnes nagu udus. Oli märtsikuu, seal õitsesid akaatsiad. Ta viis mind mägedesse, kus mul läks kurvilisel teel sõites süda nii pahaks, eks ajavahe mõjus ka. Magasin pikalt ja kui hommikul tõusin, tundsin, et ma ei ole enam udus. Mõistsin, et elu läheb edasi. Sõbranna aitas mind väga. 

Abikaasa luges ka teie raamatuid?

Jaa. Tema oli üks neist, kes ütles, et peaksin hakkama arvutiga kirjutama. Ei mina hakanud. Ta oli juba lahkunud, kui pojapoeg kutsus, et tule, kirjuta arvutiga. Ma siis tema rõõmuks proovisin. Ei läinud mul see hästi, mul oli just käsil „Musta kaarna küüsis“. Aga asi paranes ja nad sokutasid mulle oma vana arvuti. Nüüd ei kujuta enam ilma ettegi.

Olin siis 70aastane, kui jäin leseks, hakkasin arvutiga töötama, läksin sõbranna juurde Ameerikasse. Pärast käisin seal veel mitu korda. Ka õe lapsed kutsuvad siiani, aga ma enam ei sõida. Või kui üldse, siis koos pojaga. Hea, kui Pärnus ja Saaremaalgi saab käidud. Reisida on tore, see avardab tohutult silmaringi.

Kuidas te lisanduvate aastatega olete leppinud?

See on nii loomulik ja tuleb nii iseenesest, et ei saa arugi. Kui mind hakati kohtlema kui vanadaami, siis ma imestasin, et ma ei ole ju veel. Aga nüüd, kui olen, siis on see täitsa loomulik.

Minu vanaema käis ainult tumedate pikkade kleitidega, ema oli ikka nooruslikum. Aga Pariisis nägin, et vanainimesed on nii heledas. Ise armastan ka heledat, sinist eriti ja lillat. Sätin end ikka. Ma ei mõtle, et huulepuna ehk enam ei paneks. Ikka panen, kuni lõpuni. Armastan ka head lõhnaõli. Ja käin väljas – teatris ja sõpradega koos söömas. Tol päeval, kui mulle helistasite, läksin õhtul Estoniasse - „Toscat“ võib alati kuulata!

Olete õnnelik?

Jaa! Ei tohi nuriseda. Muidugi võiks alati õnnelikum olla, aga minu aastates...