Nii ma heietasin oma roosilisi mõtteid, olin elevil ja õnnelik. Muidu üldsegi mitte šoppaja, käisingi vahel koos parima sõbrannaga nii kleite kui muud vastavat träni uurimas. Tahtsin just mitte midagi üüratut, vaid tagasihoidlikku, aga mitte päris standardset tualetti – ikkagi üks kord ja kogu eluks.
Ootasin peiu saabumist töösõidult, pärast mida pidime kohe minema vastavaid avaldusi viima. Lubatud päeval sain sõnumi, et ta on tagasi. Helistasin ja sädistasin, et pole vaja minu juurest läbi sõita, ma lähen bussiga. Siis ei märganud ma üldse tema kuidagi reserveeritud tooni, kui ta palus, et parem saame kõigepealt kokku „oma“ kohvikus, sest tal on vaja midagi rääkida. Muhelesin endamisi, et ju ta tahab ikka enne mulle minna lillekimpu ostma. Oin kohal täpselt nagu alati. Olin nõutu, kui ta tervitas mind ilma lilledeta ja ilmega, nagu läheksime matustele. Juba enne tellimuse esitamist teatas ta tervituseks lühidalt, et pulmad jäävad ära, sest: „Vaata, lugu on nii, et ma armusin ja meie suhe ongi pigem sõprus olnud.”

Ma pole minestaja ega märatseja. Istusin täiesti normaalselt, aga oli selline äkilise kurdistumise tunne. Nagu kuskil kuuendas klassis, kui üks klassivend mulle mingi liivakotiga vastu pead virutas, mille järel ma peale isemoodi kumina enam midagi ei kuulnud.
Seda mäletan selgesti, kui hellalt ta mu oma autosse talutas ja mu väiksesse üürikoju sõidutas. Arvatavasti juhtis mind autopiloot. Kohvi keetma ma ei hakanud, sest kartsin gaasipliiti süüdata. Mäletan sedagi, kuidas mingi liisunud pooliku viski tühjaks jõin ja diivanil unne vajusin. Kõigest sellest polegi mõtet rääkida. Mis tunne see on, seda mõistab vaid inimene, kes ise midagi sellist kogenud.

Hommikul helistasin tööle, et olen haige. Kolleegist sõbranna taipas mu häälest, et lahti on midagi katastroofilist. Kes seda enam mäletab, mida arvasid mu vanemad, aga järgneval paaril nädalal suutsin nad maha rahustada. Armas ülemus andis mulle puhkuse, ilma et oleksin palunud.
Praktika kinnitab, et astroloogilised veemärgid on paralleelselt oma haletsemisväärse romantilisuse ja sentimentaalsusega kriisiolukordades ka piisavalt realistid. Seega pikali ma igatahes ei kukkunud...

Ega teised vist saanudki nii väga aru, aga oma paar kuud oli mu elu tegelikult ikka täielik põrgu. Alati tuntud justkui hea suhtleja ja isegi huumorimeelsena, läksin pärast põhjalikule eneseanalüüsile kulunud puhkust taas tööle. Keegi ei pärinud, ei vihjanud, ei haletsenud, ei kirunud. Suhted vanematega olid taktitundelised. Ei kannatanud ma ka mingite üüratute pessimismihoogude käes. Suutsin seda päeva aina harvemini ja vaenuta meenutada. Kuigi küsimustehood käisid ikka veel peal. Kuidas nii? Miks?

Kuni leidus üks tore inimene, kes küsis, kas ma ikka tean, et homme toimub mu peiu abielu suurejooneline sõlmimine. Oma meelest lasin selle kõrvust mööda nagu tarbetu info. Enne magamaheitmist helistasin sugulastele Läänemaale, et tulen neile külla, kuna juba paar nädalat oli ideaalne päevitamisilm.

Uinusin ingli rahulikkusega, aga ärkasin varakult kõva äikese peale. Seda loodusnähtust pelgan lapsepõlvest tänini. Kui kõminad vaibusid, jäin mingil ajal magama. Ärgates vaatas aknast vastu üle hulga aja vihma tibutav taevas. Tuli pähe, et taevas nutab – kuidas mu kunagine peig täna küll sinna õnnistamisasutusse jõuab.

Vihm ei lakanud. Vahtisin akna all ja võitlesin vapralt igasugu lollakate mõtetega. Tänav oli inimestest peaaegu tühi. Kuna mulle on alati olnud tasakaalustavam mitte ere päikesepaiste, vaid pigem vihmane ilm, siis ma justkui pidin välja minema. Lapsest peale olen vihmavarju pidanud täiesti mõttetuks ja naljakalt totraks atribuudiks, aga üks poolagunend mul veel oli. Võtsin selle ühes ja marssisin tänavale, nagu oleks mul mingi oluline käik ees. Elasin Sõle tänavas, mille kõnniteed mööda lihtsalt Paldiski maantee poole marssisin. Peas tagus ikka see teatud tseremoonia kellaaeg, kõiksugu kujutluspildid. Samas irvitasin enese üle, et oisa suurkannataja, mis see peaks sinusse puutuma.

Jõudsin Sõle ja Paldiski maantee ristmikuni McDonaldsisse. Väljas laudade taga polnud muidugi ühtegi hingelist. Tõmbasin oma vihmavarju kokku ja istusin ühe varjualusega laua taha. Pea oli juba hoopis mõtetest tühi. Olin lihtsalt üks olend. Tühi ümbrus ja vihm oligi hetkel parim. Siis kuulsin nõrka häält, midagi piiksumise ja näugumise vahepealset. Miski surus end vastu mu jalga. See oli kassipoeg, pisike, suurte silmadega, märg ja värisev. Tõstsin ta sülle, pühkisin seelikusabaga kuivaks ja paitasin. Kuna näugumine taas algas, taipasin söögikohta sisse astuda, et osta midagi. Väike elusolend sõi vähe ja jäi mu süles magama.

Tuli üks klient autoga, käis sees ja tuli suure pakiga välja. Korraga pöördus üle õla mind vaatama ja pakkus asjalikult, et võib mind koju viia. Tänasin ja ütlesin, et elan siin lähedal. Aga tema istus luba küsimata mu laua taha ja lihtsalt vahtis mind.

Vaikisime korraks mõlemad. Vaikuse katketas kassipoja näugumine. Olin ta vahepeal kotti pistnud. Ütlesin ruttu, et käisin sõprade juures kassipoega toomas ja jäin vihma kätte. Samal hetkel, endale täiesti ootamatult, peaaegu lämbusin pisaraisse, mis on minu juures lapsest peale harv nähtus. Ulgusin nagu poolemeelne, suutmata meest enam ei märgata, tänada või tõrjuda. Ta lihtsalt talutas mu oma autoni ja viis mu kodumaja läveni. Enne, kui autost väljusin, pistis ta mu kotti kassipoja kõrvale oma nimekaardi, öeldes, et see on juhuks, kui soovin veel kunagi kohtuda ja midagi rõõmsamat jagada.

Hommikul mäletasin kõike loomulikult väga hästi. Oli piinlik, aga samas nagu tunne, et olin mingist taagast vabanenud. Sellel, millest oli ajendatud see eilne matk vihmasajusse, polnud enam tähtsust. Mind koju sõidutanud mehe välimusest mäletasin vaid seda, et ta oli pikakasvuline, hallis pintsakus ja mustas sviitris. Nägu poleks ma ära tundnud. Vahel tuli hoopis mõte, et äkki on mõni avantürist ja sellepärast on hea, et ta mu korterinumbrit teada ei saanud. Täitsa haige, aga mõni aeg pärast seda kartsin ootamatut uksekella helinat. Tema nimekaart lebas mu koridori peeglilaual. Järgmistel kuudel tekkis küll mitu korda mõte, et oleks vast viisakas helistada ja tänada, aga teoks ma seda ei teinud.

Kohtusime temaga ligi aasta hiljem ühel ametlikul koosviibimisel. Kummalisel kombel tundsin mina ta ära pikkuse järgi ja häälest, ent ei söandanud seda välja näidata. Aga siis astus ta ise ligi, nagu oleksime eile kohtunud, ja küsis, kuidas elab mu kass.
See mu peig, kellest oma lugu alustasin, on edukas ja üsna nimekas. Mu vihmase päeva ainsa märkajaga võttis meil veel aasta, kuni leidsime, et pole meil teineteisest pääsu. Täpsemalt juhtus see pärast tema pihtimust, et temal oli tol perioodil minu omaga sarnane seis. Ja hing veelgi haigem pärast minu kojuviimist, et pole teda vaja kurbadelegi naistele.
Oleme hirmuga arutlenud selle üle, et kui kauaks ma oleksin sinna McDonaldsi õuele konutama jäänud, kui poleks see kassipoeg tulnud. Praeguseks on meil kaks last.