Oma väikeses kodulinnas, kus elab tänini mu ema, käisin viimasel ajal üsna harva. Koolisõbrad olid juba ümber ilma laiali, osa neist samuti Tallinnas, nii et reisid koju tähendasid ainult nagu lapsekohuse täitmist. Telefoni teel suhtlesime emaga pidevalt. Mu isiklikku ellu ema ei sekkunud. Ta tundis hästi meest, kellega suhtlesin, pooldas seda suhet, ja ainuke, millele vahel vihjas, oli lapselapsesoov.
Kord sõitsin paarikuulise vaheaja järel taas kodulinna ja kavatsesin vähemalt nädalaks jääda.

Autot mul siis polnud. Kuigi emale ei meeldinud, et valin pimedal ajal viimased bussid, juhtus see nimelt nii.

Oli rajune novembriõhtu, kui buss jõudis mu kodulinnakesse umbes pool tundi enne südaööd. Ema teadis, et tulen. Andsin talle ka kohale jõudes teada, et olen päral. Bussijaamast minu kodutänavani on kaks teed - pikem mööda valgustatud tänavaid, või tunduvalt lühem, läbi vaid kohati valgustatud pargi. Kuna ma pole argade killast ja meie unises väikelinnas peale mõne ohutult kraakleva noortekamba kedagi karta polnud, valisin lühema. Ainus meie peatuses väljuja lahkus vastupidises suunas, nii et parki sukeldudes polnud nägemiskauguses hingelistki.

Sammusin rasket spordikotti õlalt õlale vinnates, kui varsti kuulsin, et keegi mulle järgneb. Hirmu polnud, isegi aeglustasin nimelt sammu, tuvastamaks, kas ikka õigesti kuulsin. Ja juba mõne minuti pärast jõudis järgneja minuni.

Pikk mees, tüüpilises jopes ja murumütsis, nägu ei suutnud eriti määratleda. Tervitas mind selgelt aimatava purjus joviaalsusega ja pakkus end saatjaks. Tänasin, osutades, et mul tuntud tee, ja soovitasin temalgi rahulikult omateed minna. Selle peale kostis tema, et viimasega on tal aega, esmajoones oleks tal rõõm mind koju saata.
Ausalt öeldes siis tundsin tõesti kõhedust. Jäin seisma, teadmata, mida öelda või kuidas käituda. Aga tema otsustas minu eest - haaras mu koti, viskas õlale ja pakkus galantselt käsivart, naerdes, et ega ma teda äkki karda.

Sel hetkel kartsin juba piisavalt, aga suutsin näiliselt rahulikult pärida, kas kartmiseks on siis põhjust. Tema vastas, et kindlasti mitte, ja et ta peab suisa oma kohuseks seda mulle tõestada.

Kui ma pakutud käsivart vastu ei võtnud, äsas ta mind ise käevangu, vinnates mu koti oma teisele õlale. Sel hetkel mõtlesin, et niipea, kui ta mulle kallale tuleb, palun alandlikult, et ta mu vaid ellu jätaks - vastutasuks mu koti üsna väärtuslikule sisule.

Mõnda aega sammusime vaikides. Sisemiselt täispabina äärel, küsisin talt häält rahulikuks sundides, miks ta mind saata otsustas, kui ma seda ei soovi. Tema vastas, et võtku ma asja nii, nagu saadaksin mina teda, kui mul nii vähem hirmu on. Jõudsime pargi teise serva, kust mu kodumaja juba praktiliselt näha on. Näitasin seda tallegi, tänasin ja palusin oma kotti. Tema vastas, et peab oma kohuseks saata mind koduläveni, mida ta ka tegi. Välisukse võtit otsides oli mu hirm juba väiksem - olin kindel, et enne, kui ta mu maha lööb, jõuan karjuma hakata. Tema aga ulatas mulle koti, soovis kõike head, ja suudles kummardades mu kindas kätt!

Ema alustas oma tavalise jutlusega, et miks pean ma aina pimedas kodjama, ja alustas kohalike uudistega. Mina valetasin, et pole paar viimast ööd töö pärast maganud, et räägime hommikul. Ema nõustus. Olnuks hullus talle juhtunust rääkida, kuna ta minu pärast alati ülemäära pabistas.

Alles üksi iseendaga võtsid emotsioonid voli. Tunnistasin enesele, et sellist hirmu polnud ma kogenud kordagi elus. Lausa vappusin, ei saanud kuidagi und, enne kui baarikapis n-ö vargil käisin... Aitas mu tavaline enesesugestioon: kõik läks hästi, unusta ära, seda pole olnud...

Siis ei käinud ma kodulinnas jälle oma paar kuud. Seik iseenesest tuli vahel meelde ja pani pead vangutama - üpris imelik kogemus ikkagi. Võõras nägu meie linnakeses... Hiljem meenusid lõhnaaistingud - kallis parfüüm ühenduses alkoholiga.

Talve südames taas kodulinnas, käisin läbi kohaliku kaubanduskeskuse ja jäin lõpetuseks kohvi jooma. Veidi aja pärast palus võõras mees luba minu lauda istuda. Noogutasin nõusolekuks ega märganud, et vabu laudu on ju küllaga.

Ta küsis, kas ta oletab õigesti, et oleme juba mingil määral tuttavad. See tundus üsna tobe, aga vastasin, et arvaku nii, kuidas talle meeldib, ja valmistusin lahkuma. Sel hetkel tabasin ära - see oli mu saatja tollest novembriööst!

Mida kõike ta kõneles, on raske täpselt meenutada. Aina vabandused ja vabandused, ja imetlus, kuidas mina käitusin, kuna ta ju sai väga hästi aru, kuivõrd ma teda kartsin.

Ja resümeeks oli tänu selle eest, et käitusin just nii, sest tegelikult olla tema tol ööl rohkem hoolimist ja kaitset vajanud kui mina. Olles teineteisega nimepidi tutvunud, jätsime hüvasti.
Rääkisin emale, et jutlesin täna kohvikus üpris iseäraliku mehega, vaikides mõistagi novembriööst. Ema naeris, et seda oli oodata - see on nüüd meie linnakese mitte üksnes suurim naistekütt, vaid ka jahiobjekt. Räägitakse, et ta tuli pealinnast ära, kuna suur armastus ta maha jättis. Samas irvitavat ta tüdrukute ja naiste üle, kes talle järele jooksevad. Lõpuks soovitas ema, et ma sellistel end ahvatleda ei laseks ja suhted oma kaaslasega lõpuks seaduslikult vormistaksin.
Just siis jõudis esmakordselt minuni tunne, et seda ma ei tee. Ei abiellu oma elukaaslasega. Algatasin valusa jutuajamise, et meid pole sidunud mitte suur ja ainulaadne armastus, vaid pigem harjumus ja turvatunne. Tema ütles, et tema armseda pole ju vähe, aga mina ägestusin, et mulle on sellest vähe. Mingi aja pärast läksime lahku.
Kodulinnakese mehega kohtusime endiselt ebamääraste vaheaegade järel selles ainsas kohvikus. Telefoninumbreid me ei vahetanud. Olime vist ühte meelt, et see tähendanuks oletatavaid tõotusi ja ootusi. Pealinnas ei kohtunud me kordagi - mina ei kutsunud ja tema ei avaldanud soovi.

Jõulude ajal, kui taas kokku juhtusime ja ta kurvas meeleolus oli, soovitasin, et võtku naine. Pretendente ju küllaga! Tema arvas, et kes talle tuleks - tal pole ju midagi hinge taga. Kui mina rõhutasin, et vähemalt ta ise on enese hinge taga, vaatas ta mind pikalt vaikides ja küsis, kas mina tuleksin talle naiseks paljalt selle tagatisega. Ma vastasin, et mina tuleksin.
Kaks kuud hiljem lasimegi end seaduslikult paari panna. Me ei tea veel, mis edasi saab, aga oleme tohutult õnnelikud.

Lugu ilmus Nelli Teatajas