Isiklik elu mul aga ei õnnestunud. Iluga pole jumal mind õnnistanud ja mu liigne kehakaal on geenidest tingitud, mitte liigsöömise tulemus. Võtsin seda kui paratamatust, et mul on palju häid sõpru, aga mitte armuõnne. Ma ei tundnud end kunagi ka lausa õnnetuna. Siiski tuli õnn lõpuks ka minu õuele, kui oma töökohast ilma jäin ja pidin leppima müüjatööga tüüpilisel asjadeturul.
Lõunati käisin keha kinnitamas ühes kindlas söögiputkas ja seal ma seda meest kohtasingi. Ta jäi silma oma imeliku enesesse tõmbunud oleku, ühteviisi kasina menüüga ja sümpaatse välimusega. Murdsin pead, miks ta nii nukra ja allaheitlikuna tundub, kuigi mingi hulkur ta kindlasti polnud. Nii et mul oli väga hea meel, kui ta ühel päeval minu lauda istus ja ilma tutvust otsimata küsis otse, kas töötan siin juba kaua ja kas poleks temalgi lootust siin mingit tööd leida. Mainis, et on kodumaalt kaua ära olnud, meie linnas kedagi ei tunne ja vajaks hädasti elatusallikat.
Edaspidises vestluses sain kuulda, et ta käis Austraalias õnne otsimas. Ta tuli seal toime kuidas kunagi, aga lõpptulemusena aga naasis tühjade kätega. Kuna kogu ta olekust õhkus siirust ja mina olen üsna haleda loomuga, võtsin asja käsile. Mõne aja pärast sokutasingi ta tööle turvamehena.
Tema oli mulle hästi tänulik ja üsna kiiresti saime päris sõpradeks. Temaga oli kerge juttu puhuda, nii et varsti rääkisin talle ära terve oma eluloo. Seda, et ta minusse armuda võiks, ei kujutanud ma aga ettegi.

Et ise temasse ära armusin, ei julgenud enesele tunnistada, sest siinsamas töises seltskonnas oli tal minust võrratult sümpaatsemaid ihalejaid. Kummalisel kombel suhtles ta aga peamiselt minuga ja tunnistas ükskord, et on minus leidnud selle naise, kellest on unistanud. Juhtisin ta tähelepanu siis sellele, et välimuselt pole mina talle ometi sobiv paariline, aga tema kinnitas, et talle pole naiste juures koor kunagi tähtsam olnud kui sisu. Paar kuud hiljem kolis ta minu juurde.
Kes imestas, kes kadestas, aga esmakordselt elus olin mina tõeliselt õnnelik, sest olin oma armastuse lõpuks siiski ära oodanud - 31aastasena. Tema oli minust paar aastat vanem ja polnud õnneks kunagi abielus olnud.

Koos elades tegin aina rõõmustavaid avastusi - kui sisukas ja kuivõrd armunud ta minusse õigupoolest on. Ta aitas mind kõiges, tegi süüa, luges palju. Vandus iga päev armastust, kinnitades, kui väga ta mind hindab. Vihjas, et kunagi saab meil olema üks suur ja sõbralik perekond. Majanaabrid olid vaimustatud tema viisakusest, abivalmidusest ja meie õnnest. Ühesõnaga - elu oli kui tõeluseks saanud muinasjutt.

Umbes poole-aastase kooselu järel hakkas ta vahel juttu tegema sellest, et peaks enesele ikka mingi väärikama ja tasuvama töökoha otsima. Oli tunda vihjeid, et ehk saan mina teda jälle kuidagi edasi aidata. Proovisingi, aga ei õnnestunud, ja ütlesin talle ausalt, et selle asjaga võiks ta nüüd juba ise hakkama saada. Et minu isiku sisu ja vormi suhe teda häirima hakkas, järeldasin sellesisulistest märkustest, et võiksin oma välimuse ja kehakaalu asjus midagi muuta.
Siis korraga - ma ei teagi, kuidas täpselt, ütles ta oma töökoha üles. Olin kindel, et nüüd on tal välja vaadatud mingi parem perspektiiv. Aga tegelikult käis ta harva väljas, istus rohkem kodus, vaatas telekat, luges.

Tal tekkis mingeid salapäraseid telefonikõnesid... Kui kõige kohta lõpuks n-ö suu täis võtsin, oli päris solvunud ja märkis mürgiselt, et võrrelgu ma ennast tõeliste naistega ja andku enesele aru, et on mulle mu heategude eest juba niigi rikkalikult tasunud.
Olin õnnetu ja hirmul. Ja päris nõutu, kui ta ühel päeval teatas, et tahab nädalaks sõita vanematekoju. Ta polnud seal aastid käinud. Sain tast aru, lootes isegi, et see talle hingeliselt ja meie suhtele turgutavalt mõjub. Läkski siis. Helistas mulle veel bussijaamast imearmsasti, paludes vabandust, et on viimasel ajal näotult käitunud. Vandus, et armastab mind üle kõige, oodaku ma ja pidagu talle pöialt.

Kui ta kahel järgmisel päeval ei helistanud ja ise kättesaamatuks jäi, läksin tõsiselt ärevile. Trööstisin end sellega, et ehk pole seal Venemaa piiri ääres sidet, aga kadus ka see lootus, kui lõpuks vastas automaat torus, et number ei ole kasutusel!

Olin omadega täiesti segi ja jätkasin hüsteeriliselt helistamist ikka selsamal numbril. Ja lõpuks vastas sellelt naishääl. Kui küsisin, kas saaksin selle-ja-selle-nimelisega rääkida, vastas võõras väga viisakalt, et paraku mitte, kuna ta käis nende juurest hiljuti küll korraks läbi, jättis tütrele kingituseks oma telefoni ja vihjas, et siirdub tööle kuskile Venemaale. Naine oli tema lahutatud abikaasa, kellega neil oli üheksa-aastane tütar, keda isa oli näinud viimati kahe-aastasena! Ta pani ise ette, et võiksime kokku saada, kuna tal on Tallinnas sageli asjaajamisi. Loomulikult olin nõus.
Enne selleks kohtumiseks valmistumist kraamisin üle hulga aja välja oma ehetekarbi, milles peale pudipadi oli vaid paar väärtuslikumat sõrmust ja meie perekonnareliikvia - ehtne jõepärlikee, mille oli mu vanavanaemale kinkinud baltisaksa mõisaproua, kelle toatüdruk ta neiuna oli olnud. Selle pidi traditsiooni kohaselt ajast aega edasi pärima keegi meie suguseltsi naisliinist. Sõrmuseid ega seda keed karbis polnud!

Kohtumisel selle väga sümpaatse eksnaisega sain kuulda, et kunagi oli nende lugu alanud niisama romantiliselt ja lootusrikkalt, aga juba kolmandal abielu-aastal sattus mees vangi, olles segatud mingisse finantspettusse.

Nad lahutasid. Pärast vabanemist oli mees ilmutanud soovi taas kokku saada, aga naine keeldus, olles veendunud, et tegemist pole mitte muretu nipernaadiga, vaid kõige ehtsama avantüristiga, sest temagi juurest ei lahkunud mees tühjade kätega. Nüüd oli ta tõepoolest tema juurest läbi käinud, soovides näha tütart, kes õnneks oli sugulaste juures ja isa niikuinii ei mäleta. Tema vanemad olid aga surnud juba enne poja vangisattumist.

Alguses mõtlesin teda politsei kaasabil otsida, aga otsustasin loobuda. Millega ma tõestan, et tema mu ehted kaasa viis? Pealegi, kes leiab sellise profi kuskilt Venemaalt, kuhu ta ilmselgelt pages vastu uutele võimalustele.

Aga meenutan neid pärleid sageli. Vanaema rääkis nende ajaloost igasugu lugusid, pidades neid talismaniks. Need olid ehtinud kõikide mu esiemade pulmatualette ja sellele lootsin ju minagi.
Mis inimene see küll oli, kes mulle veel bussijaamast telefonitorusse armastust vandus, samal ajal see pärlikee taskus... Kujutlen mõnikord, kus need õrna roosa helgiga valged kuulikesed nüüd on, keda ehivad. Loodan, et nad kellelegi siiski õnne toovad...
Nüüd juba kolm aastat pole ei mina ega tema eksnaine sellest mehest midagi kuulnud. Ja parem oleks, kui enam iial ei kuulekski.

Lugu Ilmus Nelli Teatajas