Kaidi lugu: milleks mulle praegu abielu või kooselu, kui mehi on niigi
Ma olen kahekümne kaheksa aastane ja elan isa ja võõrasemaga, keda olen alati emaks nimetanud. Mind on armastuses ja turvalisuses kasvatatud ja mind ei karistatud kunagi, kuigi põhjust oleks olnud. Sest koolis olin ma autsaider - kohmakas, häbelik ja tõre, hädavaevu kolmeline, kel polnud õieti sõpru ega sõbrannasid.
Olen oma tutvusringkonnas kõrvalt jälginud mitut tüüpilist olukorda. Kuueteistkümnene kuni üheksateistkümnene tüdruk armub. Poiss puhub talle kõrva ilusaid sõnu, lõbutseb natuke ja kaob, jättes tüdrukule oma lapse. Tüdruk halab ja anub õiglust - kuidas ta võis mind nii õnnetuks teha, me ju armastasime.
Jumal hoidku, tüdrukud - selles eas ei ole see armastus, vaid hormoonide mäng, sugudevaheline keemia, ka mood, kui soovite! Ükskord kahetsete isegi kõigest hingest, et raiskasite elu parimad aastad, sünnitasite nii noorelt, ise ilma raha ja hariduseta.
Mina küll ei kavatse lähemal ajal mehele minna. Naljakas ja samas ebameeldiv on näha paare, kus tüdruk on ehk hädapärast täiselaiseks saanud, võõbatud vulgaarselt nagu prostituut, sigaret hambus, siidripurk käes ja kõrval sama vana loikam, juuksed nagu mööblilakiga püsti aetud. Kas see ongi armastus?
Ja kuidas tüdrukud riietuvad... Kas ammu pesumasina järele igatsevad teksad või ebamäärased lottpüksid, nõnda rebadele tõmmatud, et aluspesu tingimata paistaks, on naiselikkuse tunnus? Enamikus normaalsetest meestest äratab see vastikust, nagu ka väljapungitatud, kunstpäikesega sissehõõrutud büst ning ebaloomulikud juustevärvid. Lülitage mõistus sisse ja ärge joonduge idiootlike telesaadete või tänavamoe järgi. Eneseväärikas tüdruk ei ole niin odav. Mehi võlub hea maitse, loomulik ilu ja tagasihodilikkus.
Hiljuti küsisin oma 20aastase sõbranna käest, kel õnneks lapsi veel pole, aga kes juba valmistub pereeluks, kas ta tõesti ei taha teha midagi selleks, et kõigepealt maailma näha, hästi riides käia, õppida olema ihaldusväärne, nii et kõik mehed tänaval möödudes päid pööraksid. Miks sukelduda lapsepõlvest otse täiskasvanud pereema rolli - täis köögis askeldamist, unetuid öid ja pamperseid, mõttevahetusi ämmaga ja ahastamist alalise rahapuuduse pärast. Sest isegi siis, kui on vastastikuses armastuses mehele mindud, pole garantiid, et kõik selline olme õnne juba varsti ei tapa. Sõbranna rääkis mulle ainult armastusest, mis toob kaasa ka kohustused.
Mina näiteks ei värvi end peaaegu üldse ja riietuses eelistan klassikalist või lihtsamat ja nooruslikku stiili. Ma ei käi ööklubides rüselemas, ammugi mitte kodudes läbudel, kui vanemad on kodust ära.
Mina leidsin oma praeguse partneri kontserdisaalist, kuhu tema oli tulnud ameeriklaste tõlgina. Ta on 35aastane, mehelik ja jõukas dźentelmen ning romantiline sõber. Kohtume regulaarselt, ent mitte tihti. Käime ka koos õhtust söömas. Ma ei nõua temalt midagi ja mul pole kavatsustki tema perekonda ohustada. Ta teeb mulle kingitusi omaenese äranägemisel ja mina võtan need tänuga vastu. Te ei usu, aga seni olen temaga ainult suudelnud ja kallistanud, ja seda ma veel kaalun, kas ma üldse temaga magan. Mu eelmine, kellega käitusin sama mudeli järgi, kinkis mulle palju unustamatuid öid.
Samal ajal on üks mu kunagine sõbranna juba kaks aborti teinud ja üks ootab laste mehelt, kellele väga loota ei saa. Mitte ei mõista, kuidas ta end nii võis sisse mässida.
Võib-olla olen oma jutuga jätnud mulje, et olen üks glamuurne mõrd, kes meeste kulul elab. Üldsegi mitte. Ma vihkan välist glamuuri, ma olen oma tasane, ma ei hüsteeritse, ei nõua uhkeid hilpe, ei otsi kedagi kunagi taga, kui nad mind ei otsi. Aga ma ei salga, et hea auto, korralik korter, peened restoranid ja reisid on mulle praegu armastusest tähtsamad. Armastust hakkan otsima siis, kui tuleb aeg perekond luua, ja see viimane saab teoks ainult siis, kui armastus on vastastikune.
Veel üks aspekt on haridus. Minul on see seni ainult keskharidus ja ma ei julge lubada, et kunagi kõrgemat taotlema hakkan. Aga see ei tähenda, et ma ohmakas oleksin. Viimastes klassides võtsin end kõvasti käsile. Eelkõige huvitas mind ajalugu, kunst, kirjandus, psühholoogia. Olen ennast nii palju lihvinud, et enda meelest olen igas seltskonnas vestlusvõimeline. Ja üldse arvan ma, et kui naine tahab olla tõeliselt naine, võib ta kas või nõudepesijana töötada, aga sellegipoolest jalustrabav välja näha ja huvitav olla. Pealegi - elu on pikk, kiirustada ei maksa kuhugi. Inimene täiustub ju pidevalt, kui ta läbimõeldult edasi liigub.
Veel olne ma imestanud nende naiste üle, kes teevad koletuid armukadedusstseene, kui arvavad, et mehed neid petavad. Nii püüavad nad meest kõigest jõust hoida lühikese lõa otsas. Mõttetu tegevus - keelatud vili jääb alati meelitama! Armukadetsema peab mees. Hoidke pea püsti, käige sirge seljaga - teadke oma hinda, ja ei lähe see mees kuhugi! Kui aga läheb, siis tunnistage, et te pole midagi kaotanud! Ja veel - analüüsige ennast ja oma suhte sisu. Võib-olla olete lihtsalt mehele igavaks muutunud, võib-olla on tal salasoove, millest teil aimugi pole. Vaevuge need välja peilima ja katsuge neid jõudumööda täita! Ja ärge pärige mehelt igal õhtul aru nagu kohtusaalis: mida tegid, kus olid, kellega, mida mõtlesid? Ärge keelake talle ettevõtmisi sõpradega ja ärge nuuskige ta järel! Vaba mees vabal maal läheb, millal tahab! Ja tuleb ka - teie juurde, juhul kui viitsite ja suudate teda jätkuvalt erutada, võluda ja talle kalliks jääda.
