Pexels.com
"Aastavahetus paar aastat tagasi oli mu elus kõige õnnetum püha, sest seni ma ikka veel lootsin, et minu ja mehe vahel, kellega ligi kaks aastat koos olime ja isegi pulmaplaane tegime, on kõik parimas korras," alustab Kairit oma lugu.

Juba mõnda aega sain siit ja sealt vihjeid, et mees mind petab. Olin ka ise märganud, et midagi on teistmoodi kui varem, aga ma siiski ei suutnud kuidagi uskuda, et ta mind niimoodi reeta võib.

Olime ju alati teineteisele kinnitanud, et kui üks meist leiab, et suhe enam ei toimi, ütleb ta selle ka ausalt välja. Selles mõttes sõna ta ju pidas ja leidis oma meelest ka kõige parajama aja, millal mulle seda ilma mingi selgituseta teatada. Nimelt vana aasta viimasel päeval. Kuna me koos ei elanud, siis polnud meil midagi jagada, nii et palusin talt ainult, et sellest päevast alates ei mingit suhtlemist enam. Uskuda võib, et selle palvega talle vaid sulaselget rõõmu tegin.

Aastavahetus on mulle alati olnud oodatum ja meeldivam püha kui jõulud. Alguses perega koosistumine, siis sõpradering, siis käigud siia-sinna, plaanitud ja spontaansed... Nüüd ei tahtnud ainsatki inimest näha. Vanematele ei rääkinud ma midagi, aga loomulikult said nad kohe aru, et midagi on lahti, kui ma nendega ainult pool tundi ühises lauas istusin ja end halva enesetundega välja vabandasin. Aga nad vahetasid nad vaid pilke ja nõustusid delikaatselt minu lahkumisega.

Oma toas konutades, kõik sidekanalid välja lülitatud, püüdsin mõelda, mis mu elust nüüd edasi saab. Seni polnud mul kordagi tulnud pähe mõtet kodulinnast ära minna, kuigi paljud klassikaaslased ja sõbrad seda tegid ja minu kolkapatriotismi imeks panid. Nüüd kujutlesin, mis saaks, kui läheksin samuti pealinna või veel kaugemalegi...

Aga tuju oli siiski nii näru, et ei suutnud millelegi keskenduda. Trimpasin natuke veini ja vahtisin aknast ööse, kuulates siit-sealt juba kostvat melu. Ma ei märganudki, millal magama jäin. Paugutamist kuulsin vaid läbi une. Alustades uue aasta esimest päeva maailma kõige õnnetuma inimesena maa peal, meenusid kunagi loetud Ave Alavainu read, et värske koiduga tõuseb voodist iga päevaga laibam laip... Tõdesin irooniliselt, et see käib ka minu kohta.
Uue aasta esimesel päeval rääkisin emale üldjoontes ära, mis minuga lahti on. Lohutamist ma ei oodanudki, sest ema polnud kunagi eriti varjanud, et mu väljavalitu talle ei meeldi.
Vanemad läksid tuttavatele külla ja meelitasid mindki kaasa, aga ma ei läinud. Oma kahele sõbrannale valetasin, et olen suures palavikus, kuigi nende toonist polnud raske välja lugeda, et nad väga hästi taipasid, milles asi.

Hea oli üksi olla. Mõtlesin eneseirooniliselt, et no ongi paras moment minevik mälust pühkida ja täiesti uus lehekülg pöörata, mida ju ikka koos uue aastaga vähemalt lubatakse teha.
Kui ainult teaks, millest alustada. Sedasi ma seal konutasin, vahel helisevat telefoni puutumata. Aga kuskil kella kuue paiku see helises see lausa vahetpidamata. Number oli võõras, aga võtsin vastu. Ei salgagi, keda lootsin helistavat. Loomulikult eksisin. Siiski kostis sealt mehehääl. Justkui võõras, aga samas ka mitte. Nii reibas ja lustlik ja imestav, et kas ma nalja teen, et ära ei tunne...
Pean tegema kõrvalepõike minevikku.

Keskkooli kahes viimases klassis oli mul üks iseäralik klassivend. Selline piltlikult öeldes kaks korda minust pikem, aga peenike kui pilliroog.

Tark poiss oli ja vaimukas ja oskas iseenese üle nalja visata. Sellepärast teda tema veidra välimuse tõttu kunagi ei narritud, aga tüdrukutele ta siiski korda ei läinud.
Mina sõbrustasin temaga viimases klassis lähemalt, sest olime mõlemad veel vanamoodi lugejad ja vahetasime raamatuid meie kodustest kogudest. Mõnikord käisime koos uisutamas või kinoski. Vahel meid narriti kui paari, aga sellel polnud sisuliselt tõepõhja all. Pärast gümnaasiumi lõppu puutusime temaga veel paar aastat kokku, aga siis kolis tema pere Tallinnasse ja meie side katkes. Ja nüüd siis just tema helistas.

Olin üpris imestunud, kui ilmnes, et ta on meie linnas - külas tädil, kes endiselt siin elas. Ülimalt reipalt kutsus ta mind kohe kuskile välja. Ajasin vastu, et pole tuju, tema jälle, et teebki mulle tuju. Minu küsimuse peale, kuhu me läheksime, arvas tema, et näiteks uisutama!

Selle peale turtsatasin täiesti siiralt, sest nii jaburat pakkumist polnud mulle eluski tehtud - uisutama aasta esimesel päeval, kui kõik veel pidutsevad või magavad, ja kui kohtutakse üle nelja aasta. Seda ma talle ka ütlesin! Aga tema raius, et see on parim mõte, ja et vaatame, kas meie kunagisest meisterlikkusest on veel midagi alles. Milles mina küll ei kahelnud.

Ta oli natuke toekamaks kosunud, aga üldiselt ikka samasugune. Peale meie olid uisutamas vaid mõned mudilased, nii et ruumi oli laialt. Veetsime seal väga mõnusalt oma paar tundi, rääkides maast ja ilmast, nii et ma varsti tallegi tunnistasin, et see oli tal tõesti parim mõte. Seda ei hakanud ma muidugi mainima, et ta mul mustad mõtted lausa peast peletas. Pärast seda istusime veel niisama pikalt kohvikus. Lõpuks tunnistasin talle ausalt, et mul on siiralt kahju, et ta juba homme ära sõitma peab. Tema heitis, et ei sest ole ühti, sest ta tuleb ju jälle.

Seda pidasin muidugi niisama viisakuseavalduseks, aga pärast mõtlesin ta peale tõelise tänutundega, sest see kohtumine aitas mul selja sirgu lüüa.

Mõtlesin, et on mul siis vaja kannatada - iga päev jäetakse kuskil kedagi maha, ega elu sellepärast seisma jää! Olin nii rõõmus, kui ta juba kolme päeva pärast teatas, et sai lõpuks uue auto kätte ja tuleb nädalavahetusel. Palus, et aitaksin tal autot "sisse sõita".

Sõitsime ja sõitsime, käisime kontserdil ja tegime veel igasugu asju. Järgmisel korral kohtusime juba tema juures. Kõlagu see kergemeelselt, aga mul ei tulnud mu äsjane suur armastus enam meeldegi. Ehk küll siis, kui mõtisklesin selle üle, kui erinevad on inimesed...

Inimene, keda veel mõni kuu tagasi pidasin oma ainuliseks ja igaveseks armastuseks, ei märganud kunagi, kuidas mu tervis ja tuju on, rääkis aina oma mõtetest ja kavatsustest. Mingeid plaane ei arutanud me kunagi kahekesi. Uus armastus idanes hoopis teistmoodi. Igatsesin armsa klassivenna järele mitte mingist hullust kirest, vaid sellest lahedast ja soojast kaitstuse tundest, mida tema seltsis kogesin. Igatsesin meie vestlusi, vaidlusigi, mis olid alati omamoodi maailma avastamine.

Ega mul enam suurt muud olegi rääkida. Me muudkui kohtusime ja rääkisime, kuni end paari rääkisime. Sel sügisel tähistasime oma kolmandat pulma-aastapäeva ja ma ei jõua saatust ära kiita, et kõik läks nii nagu läks. Igatahes pole me kumbki selle aja jooksul seda kordagi kahetsenud. Tema kinnitab, et armastab mind kooliajast saati, mina aga seda ei usu, kuigi see on mulle vägagi meeltmööda vale.

Seda ei saa muidugi öelda, et me kunagi ei tülitse, aga tülideks me oma mudelit ei nimeta. Need on lihtsalt vaidlused, mis vahel vägagi vihaseid noote võtavad ja võivad tunde kesta. Aga see on meil selle aja jooksul ära testitud, et vägivaldne või hullult hüsteeriline pole meist kumbki ega kanna ka kivi põues. Pealegi leppisime juba n-ö uisutamishooaaja alguses kokku, et oma arvamused ütleme eineteisele alati välja ja vaidleme seni, kuni kompromissile jõuame.

Mu mees on mu sõber ja sõbranna, kaitsja ja armuke, tulevaste laste isa ja kes iganes veel, ühesõnaga - kõik! Kui ma seda aastavahetust meelde tuletan, võbistan õlgu: mõelda vaid, kui oleksin tolle eelmisega abiellunud! Esiteks poleks ma siis teada saanud, kui hea on abielus olla, teiseks - surmkindlalt oleksime lahku läinud. Nii et kokkuvõttes oli see aastavahetus mu elu kõige jubedam ja kõige parem. Oleks keegi mulle siis sellist juttu rääkinud, oleksin vaid õlgu kehitanud.

Lugu ilmus Nelli Teatajas