Alkohol Foto: Annika Haas
Alkoholism on osaliselt pärilik, kuid siiani on leitud vaid paar geeni, mis võivad mingil määral soodustada napsitamisega liialdamist.

Hiirtega tehtud katsed näitasid, et kui noored isased hiired tarvitasid pidevalt alkoholi, siis nende pojad ei tahtnud seda nähagi ning jäid väga kergesti purju.

USA Pittsburghi ülikooli teadlane Gregg Homanics soovis uurida, kuidas mõjutab vanemate alkoholitarbimine nende järeltulijate napsilembust. Uurija lasi isastel laborihiirtel sisse hingata etanooliaure.
Loomad olid pidevalt kergelt purjus ja see katsefaas kestis viis nädalat. Just nii kaua võtab aega hiirte seemnerakkude arenemine. Seejärel paaritusid purjutavad isased emaste hiirtega, kes polnud elus kunagi alkoholiga kokku puutunud.

Alkoholi tarvitavate isaste järglastel avaldusid huvitavad elukombed. Kui alkohol oli puuris kättesaadav, ei tahtnud nad seda juua ning eelistasid vett. Lisaks olid pojad alkoholi kehaliste mõjude suhtes erakordselt tundlikud. Emastel hiirtel selliseid muutusi ei tekkinud.

Seega ei saa väita, et alkoholism kantakse edasi geenidega.

Loomade aju uurimisel tuli välja, et alkohoolikute isastel järeltulijatel oli ajus suurem kogus närvirakkude kasvufaktorit Bdnf, mis vähendab alkoholi ja erinevate narkootikumide mõju käitumisele.
Homanicsi oletusel võib joodikhiirte järglastel olla ka erakordselt hästi arenenud maitsemeel.

Tõenäoliselt tekitab alkohol hiirte seemnerakkudes epigeneetilisi muutusi ning muudab järgmises põlvkonnas päriliku info avaldumist. Kuna muutused avaldusid ainult isastel loomadel, võivad mingit rolli etendada ka suguhormoonid.

Ajakirjas PLoS ONE ilmunud artiklit refereeris ERR Novaator.