Roman Kraft/Unsplash
44aastane Maire on teist korda abielus, esimesest abielust sündinud tütar on juba täiskasvanud ja elab oma elu. Ka Maire elab tegerlikult ainult oma elu, sest tema elab ja töötab Soomes, mehel on aga Eestis hea töökoht, millest too ei taha loobuda.

Maire ütleb, et nende elus ja suhtes on kõik hästi, kuigi nad pidevalt füüsiliselt koos ei ole. Aga suhtlevad peaaegu iga päev.
Kui Maire veel Eestis elas, nägi ta oma tuttavate naise pidevat muret selle pärast, et äkki mees petab. Eriti suur oli see mure neil naistel, kelle mees töötas välismaal ja oli kodus harva. Maire jälgis vahel muigega, mis trikke naised omavahel arutasid ja ette võtsid, et mehe võimalikest kõrvalsuhetest teada saada. Mõnel oli Soomes lausa oma infoallikas, mõni suutis mehe meile lugeda, mõni uuris mehe kodusoleku ajal tema telefoni kõnelogi ja sõnumid läbi, mõni pidas end oma mehe kehakeele eksperdiks. Maire mulje järgi ei muretsenud mehe truuduse pärast ainult need naised, kellel endal oli kõrvalsuhe Eestis. Aga oma mehe kõrvalsuhete pärast muretses isegi mõni niisugune naine, kes ise oma meest pettis.

Kui Maire Soome tööle läks, kuulis ta mitme tuttava käest kahtlusi, et mis sest abielust niimoodi saab, kui „teineteise silma alt ära olete“. Maire pidi jälle muigama, et appi, ta läheneb juba viiekümnendale eluaastale ja peaks muretsema selle pärast, mis tema mees teeb, kui „silma alt ära on“.

Kui Maire juba aastakese oli Soomes olnud, hakkas ta kahelt sõbrannalt saama justkui kaastundlikke, aga samas vist hoopis kahjurõõmsaid viheid oma mehe kohta, et mis naisega see söömas on käinud või kellega tänaval juttu rääkinud. Maire ärritus selliste vihjete peale nii tugevasti, et lõpetas neile reageerimise ega vastanud midagi. Kaks n-ö eluaegset sõbrannat ei olnud sellepärast enam tema sõbrannad. Tõsi, kui Maire Eestis käis, siis nad ikka kohtusid, aga siis rääkisid nad muudel teemadel, sest sõbrannad said ju aru, mida Maire kuulda ei taha.

Niisuguse kahtlustamise peale läheb Maire vahel ikka lausa keema, nagu ta ise ütleb: „Mis te muretsete, kahtlustate, ja valvate kogu aeg, mida mees teeb, kui teie ta kõrval ei ole! Kui ma lähen koju, kuus korra või kaks ikka, siis ma tahan tunda, et ma olen tema naine. Kui ma ei tunne, et tema on minu mees ja mina tema naine, siis mis vahet on küll sellel, kas ta on minu äraolekul kellegagi olnud või mitte. Kui tal on alaliselt teine naine, - no nii loll vähemalt mina ei ole, et ma sellest aru ei saaks. Sel juhul ma ütleks, et ta peab valima, kas mina või see teine. Abielus ollakse meie riigis ikka ühe inimesega ja kui see ei sobi, siis ära ole abielus, aga ära lörtsi abielu.“

Ka Louise L. Hay ja David Kessler väidavad psühholoogiaraamatus „Murtud südame tervendamine“: „Pole vaja püüda teada saada reetmise üksikasju. See rebib teie haava veelgi enam lahti ning te teete selle teabega endale edaspidi ainult haiget. Teie partner on teid petnud võib-olla ühe korra, ent kui teate üksikasju, võite kerida juhtumit peas üha uuesti ja uuesti.“
Ja edasI: „Kui suhtes oli tõelise armastuse hetk, siis see oligi ülim tõde – armastus oli. Kui teate, et armastus oli kunagi olemas, siis oli see armastus tõeline ning reetmine ja kõik sellega kaasnenu vajub loodetavasti lõpuks selle varju.“

Maire arvab, et muidugi ei pea elus jääma ootama seda seisundit, millal sind on maha jäetud ja südamevalu ka juba üle läinud, aga ta väidab, et selle reetmise või mahajätmise pärast kogu aeg muretsemine hakkab tervise peale ja muud mitte midagi sellega ei saavuta. Või halvemal juhul ajab naine oma pideva kahtlustamisega suhte ise uppi.