Kui ilmnes, et mees tõesti sellisest seisukohast ei tagane, ja ütlesin mehele, et seni oli ta su oma poeg ja nüüd enam pole. Tema naeris ja sõnas, et ka tütar peab ise hakkama saama, kui kooli ära lõpetab. Kes saab teda sundida täiskasvand inimesi ülal pidama?

Samas oli ta poja suhtes suhtes jätkuvalt leplik ja kena. Poeg lõpetas ülikooli, võttis naise ja läks tema juurde elama. Siis läks tütar miskipärast isaga kõvasti riidu. Kui talt põhjust uurisin, küsis tütar, kas olen tõesti nii lihtsameelne, et ei märka mehe truudusetust või on mul ükskõik.

Eks ma olin neid sahinaid enne kuulnud küll, aga üldiselt pigistasin silma kinni. Sest iga juba selline, et mis kuumi tundeid meil enam. Pealegi oli mees minust kaks aastat noorem - arvasin, et möllab natuke ja rahuneb maha. Aga kui juba konkreetselt teada sain, kelle juures ta aina töölähetustes käib, sai mul süda täis. Rivaal oli minust kõvasti noorem ja mu võitlus tundus lootusetu. Tasapisi hakkasime lastega plaani pidama, et läheks siis parem päris lahku.

Kui mehega selle teemaks võtsin, salgas tema kõik maha ja teatas resoluutselt, et ei lase ta mul kuskile minna. Edasi läks asi aga hullemaks. Ta ei mõelnudki mingeid vabandusi välja. Tuli hilja töölt, sõi ja puhkas ja läks aga jälle. Mina ei paotanud enam suudki, aga otsustasin kindlalt, et aitab. Ausalt öeldes ajas naerma juba naerma, kuidas mees kangesti lahke püüdis olla, nagu poleks midagi lahti. Endamisi mõtlesin, et eks me näe, kes pärast paremini naerab.

Poeg ostis siis just korraliku korteri, kuhu salaja oma isiklikud asjad viisin ja jäin ootama sobivat juhust, millal ta fakti ette seada. Tuli välja, et hoopis tema seadis mind.

Mees teatas lihtsalt ühel õhtul, et nüüd läheb ta ära, sest on päriselt armunud. Et lubab meil majas elada, kuni tahame, aga tema meisse ega majapidamisse enam ei investeeri.

Koliski oma pruudi juurde. Lahutusega olin kohe nõus, et nad abielluda saaksid. Aasta hiljem abiellus tütar ja läks mehe juurde. Mina kolisin ajutiselt poja juurde nende last hoidma, nii et meie mõis jäi korraga ilma hooleks.

Järgnevatel aastatel saime mehega paar korda kokku küll. Ühel korral ütles ta, et võin majast välja viia kõik, mida omaks pean, teisel korral teatas, et paneb sinna elama ühed sugulased, kelle olemasolust minul seni aimugi polnud.

Mina olin sealt oma kodinad ammu ära kandnud ja ta mõttes põrgusse saatnud. Poeg ei suhelnud temaga enam üldse, tütar siiski püüdis, aga rääkis, et isal pole temast sooja ega külma. Nõnda olid teed lõplikult lahku läinud.

Saime hakkama, sest mina leidsin alati midagi, millega lisa teenida ja vahel isegi lapsi aidata. Siis aga sattusin haiglasse ja pidin pärast rasket operatsiooni ligi aasta taastuma.

Siis küsis tütar ükskord isalt raha, kui tal tütar sündis ja mees tööta jäi. Aga isa rääkis ikka seda täiskasvanu-juttu ja lisas, et tal uus naine ja kulutusi niigi palju. Otsustasime, et meie teda enam ilmaski ei otsi ega palu midagi.

Mõned mu tuttavad ja eluaegne südamesõbranna ikka imestasid, kuidas ma mehe nii lihtsalt käest lasksin. Et oleksin pidanud võitlema. Aga esiteks pole mina võitleja-tüüp, teiseks vägisi armsaks ei saa, ja lõpuks on mul ka eneseuhkus. Palju valusam oli see, et lastest ütles ta ju sõna otseses mõttes lahti.

Võimalik jah, et meie suhe polnud päris armastus, aga seda enam püüdsin hea naine olla. Meie suure aia lõin ikkagi mina koos lastega üles ja majas tegin ise remonti. Kui see ka armastus polnud, siis sügav sümpaatia ja andumus igatahes. Nii et mina küll ei leia, et ennast milleski süüdistama peaksin. Perenaise kohustused olid ka alati täidetud, pesu pestud ja toed korras. Nali küll, aga ümmardasin meest, et ta maksimaalselt hea välja näeks, kui teise naise kaissu ruttab. Süda läheb tänini täis, kui meelde tuleb. Eriti veel, kui nüüd kuulen, et ta pettis mind kogu aeg. Ju sellepärast teataski, et ei lase mind kuskile minna, sest sellest tema uuest vaevalt nii hoolsat majapidajannat saanuks.

Aastad läksid ja ma meenutasin meest aina vähem. Ei teadnud lapsedki isast midagi muud, kui et elab ja töötab ikka sealsamas. Oma praegusest neljast lapselapsest on ta näinud esimest, kuigi lapsed järgmiste sündimisest teada andsid. Nõnda oli see etapp elust lõpetatud ja arhiivi pandud.
Lahkuminekust oli möödas ligi 12 aastat, kui härra mulle helistas ja kohtumist palus. Olla arutada midagi tähtsat, mis mind vast rõõmustab. Muidugi lubasin minna, aga samas päris muretsesin, et äkki on tal midagi tõsist tervisega lahti või kavatseb välismaale kolida ja tahab lastele midagi jätta.
Huvitav oli seegi, et kohtama kutsus ta mind meie majja, kus mina ega lapsed polnud pärast lahkuminekut enam käinud ja mis jälle tühi oli. Ta nägi endiselt hea välja, polnud justkui üldse vanemaks jäänud, juustes vaid veidi halli ja silmad justkui väsinud. Läksime tema autoga, ja esimese hooga ma ei mõistnud, et olemegi kohal. Sest aed oli niivõrd korrast ära.

Mees rääkis siis, et tema tõeline armastus leidis ligi kaks aastat tagasi noorema ja rikkama ja kolis tema juurde välismaale. Tema ise olevat aga aru saanud, kui loll ta oli, et minust ja lastest sedasi lahti ütles, sest mina olen tema õige armastus. Mina palusin, et ärme hakka enam vanu tonte üles raputama, rääkigu parem, mis tähtis asi tal oli. Siis jõudis ta ivani, et nüüd oleme elutargemad, lapsed on suureks kasvatatud ja kõige mõistlikum oleks meie päriskoju tagasi pöörduda ja siin elu taas püsti panna. Liigutavalt tore kuulda, kuidas ta ütles, et tema on edaspidi mu tugev kindlus ja mina tema kindel tagala! Ja lastelastel alati koht kuhu tulla.

Issake - oleksin oodanud mida iganes, aga mitte seda. Ütlesin otsekohe välja, et mulle see ei sobi. Kuna tema polnud lastele sellest veel rääkinud, ütlesin, et kui kumbki neist huvitatud on, siis mina kätt ette ei pane, aga minul on oma kodu ja sealt ei lähe ma kuskile. See pahandas teda silmnähtavalt - nimetas mind egoistiks ja tänamatuks.

Pärast kodus mõtlesin rahulikumalt. „Meie" kasvatasime lapsed suureks, "meie" paneme elu käima? Olen juba korra see „meie" olnud, enam ei taha jälle samalt rehalt vastu muhku saada! Lastele ei rääkinud ma sellest midagi, aga isa rääkis neile ise. Lapsedki ütlesid ära. Isa rõhutas selle peale, et neil pole enam isa. Justkui oleks viimasel kümnel aastal olnud.
Kuulsin, et maja olevat maha müüdud, aga seal pole elumärke näha olnud.