Naaber, aga nagu partner

Kuidas naabrinaine kenaks naabrinaiseks muutus? Ühel hommikul askeldas miniseelikus Krista maja ees oma auto juures, Rainer seisis juhuslikult akna juures ja oli nagu ära tehtud. Milline naine! Krista ei olnud klassikalises mõttes kaunitar, aga omapärane ja efektne.

Rainer imestas isegi, kuidas ta hakkas elama n-ö Krista rütmis. Ta kuulis, kui Krista korteri uks käis. Krista läks temast tund aega varem tööle ja hommikuti hakkas teda äratama Krista dušivee pladin, mis läbi majaseina kostis päris selgesti. Rainer kujutles, kuidas Krista on alasti ja peseb end temast vaid kahe meetri kaugusel. Siis keeras naine kraani kinni ja Rainer kujutles, kuidas naine oma keha kuivatama hakkas, kuidas ta siis tööleminekuks riietus ja end meikis. Kui naaberkorteri uks käis, läks Rainer akna juurde ja vaatas, kuidas Krista oma punase autoni läks ja minema sõitis.
Oli, mida oodata, ja see hommiku-ootus meeldis Rainerile.

Mees ei märganud huvi enda vastu

Vahel, kui nad koridoris või maja ees kokku juhtusid, üritas Rainer ikka vestlust arendada, et Kristat kinni hoida ja kauem tema lähedal olla. Ja pärast kirus ennast, et oli nii tühja juttu ajanud, ilmast või oma tööst, selle asemel, et küsida, kuidas naisel läheb. Krista ei tõtanud kunagi minema, aga ei kuulanud Rainerit ka huviga. Rainer arvas, et naine käitub nagu viisakas naaber ikka. Rainer oleks iga vestluse käigus tahtnud öelda, et läheks õige koos välja. Aga kui naine naerma puhkeb? Ta ei näidanud ju mingit huvi. Mida Rainer selle häbiga siis teeb? Rainer teadis, et Krista oli aastaid abielus olnud, aga lapsi neil ei olnud. Ühtegi meest polnud ta kunagi näinud Krista poole minemas. See asjaolu küttis veelgi rohkem üles. Kuidas saada teada, kas võiks teda välja kutsuda? Mingit huvi enda vastu polnud Rainer Kristas märganud.
See naine oli nagu kättesaamatu unistus.

Naise lahkumine

Ja siis ühel päeval ütles see kättesaamatu unistus koridoris, et ta kolib ära, sest ostis endale uude majja korteri. Tema korteri ostis üks väikese lapsega pere.
Rainer oli jahmunud, kui tühjaks tema elu äkki muutus. Ei mingit veepladinat ega Krista töölesaatmist aknal. Teda valdas väga kummaline tunne, nagu oleks armastatud elukaaslasest lahku läinud.
Ta ei kirunud ennast, et ta polnud Kristale lähenenud. Ta ju kartis, et Krista naerab ta välja.
Krista telefoninumbrit polnud raske hankida. Aga helistada Rainer ei julgenud.

Suurüllatus

Ühel õhtul vastu ööd võttis Rainer julguse kokku ja saatis Kristale sõnumi: „Kas sind külla võib kutsuda?“
Nüüd oli see tehtud. Rainer kõndis närviliselt mööda tuba edasi-tagasi.
„See sõnum oli ilmselt kellelegi teisele mõeldud, aga sa võid mind külla kutsuda küll.“
„Ei ole võimalik,“ pomises Rainer.
„Miks sa ei koputanud mu uksele?“ küsis Krista, kui nad nad päeva hiljem voodis lamasid ja Rainer rääkis, kuidas ta hommikuti veepladinat kuulas ja Kristat aknal tööle saatis.
Raineri enesehinnang tõusis kõrgustesse.

Nad hakkasid kohtuma iga nädal, kuid tegelikult jäigi nende suhe koosnema lühikestest kiresööstudest. Poole aasta pärast ütles Krista, et tema ootab mehelt midagi muud kui ootamatuid küllakutseid ja tal on selline mees nüüd olemas. Rainer polnud üldse oma vaimustuses mõelnud, et elab nüüd edaspidi aastaid Kristaga koos. Elu oli ju niigi ilus. Ta oli endiselt eufoorias sellest, et see ahvatlev naine käib tal külas.

Rainer saatis ikka edaspidi ka sõnumeid ja helistas, aga Krista tõrjus tema kutsed rahulikult. Krista tuli pärast pooleaastast pausi veel ühe korra temaga kohtuma, aga mitte koju. Nad jalutasid kaua ja Krista lubas endal ka ümbert kinni hoida. Aga naine jäi endale kindlaks, et see asi on läbi.
Raineril oli väga kahju, et nii ilusasti alanud seiklus niimoodi lõppes, aga kui ta järele mõtles, siis ta võis naist solvata küll, et ei teinud temaga mingeid pikemaid plaane. Aga vähemalt õpetas see eluetapp teda, et kui ei julge küsida, siis ei saa ka vastust. Nüüd on Raineril vähemalt ilus mälestus. Kristat ei ole Rainer enam näinud, aga naist nähtavat koos ühe vanema soliidse härraga.