Kui Peeter Tooma „Viimse reliikvia“ filmi jaoks 1969. aastal kuulsaid Naissoo laule õppis ja need sisse laulis, oli ta 21aastane galantne härra, alati hästi istuvas ülikonnas, kaabu peas ning käes musta kiviga sõrmus. Peeter õppis lavakunstikoolis ning oli seal legendaarse lavastaja ja pedagoogi Voldemar Panso eriline lemmik. Lavakunstikoolis õppimise ajal käis ta ka Tallinna muusikakoolis Ester Lepa juures laulutunnis. Kui Peeter tunnis oma suu lahti tegi ja sügaval bassihäälel laulma hakkas, pani see teised lauljad vakatama. Igaühel on ju hääl, mõnel on lihtsalt ilusam, kuid Peeter Toomal on unikaalne ja ainulaadne hääl.

Peeter Tooma ütleb, et loomulikult vaatas ta saadet. Mees jääb oma kommentaaris talle omasel viisil napisõnaliseks. Kas Rolf sai sügavast põhjast tulevad madalad noodid kätte?
„Mulle tundus helistik natuke kõrgem. Aga see videolõik, mida nad minust näitasid, seal ma laulsin ikka juba palju aastaid hiljem ühte rahvalaulu, mitte „Pistoda laulu“.“

Kuidas Peeter ikkagi 1969. aastal noorena selle õige tunde kätte sai, et hääl filmiga nii hästi sulandus?
„Ega see asi nii hull ka ole,“ naerab Peeter oma bassihäälega. „Põhiliselt sudis minuga dirigent Eri Klas, tema õpetas, juhendas ja juhtis.“

Peeter Tooma on endiselt tagasihoidlik ja delikaatne härrasmees ning nimetab ennast hallimast hallimaks kujuks, kes sööb teraleiba ja juurikaid ning on peaaegu taimetoitlane. Suviti oma suvekodus on Peeter ehitusmees, talvel Tallinnas ameti poolest Balti Filmi- ja Meediakooli õppejõud-koolitaja, kel on pea 50 õpilast.

„Ärgu püüdkugi Peeter Toomat järele teha, tuleb hale paroodia,“ muigab endine Tallinnfilmi toimetaja Luule Pavelson-Žavoronok. Ta nimetab end Peeter Tooma eriliseks fänniks. „Peeter Toomat, Jaak Joalat ja ka Georg Otsa pole võmalik jäljendada,“ leiab Luule. „Kuigi Georg Otsa on ju siin-seal proovitud, aga no jah, kui ei, siis ei.“

Luule Pavelson-Žavoronok tunneb siirast huvi, miks Peeter Tooma on n-ö pildilt kadunud ja millega mees praegu tegeleb. Tuleb välja, et suviti elavad nad mõnes mõttes lähestikku. Peeter Tooma suvekodu on Tõstamaa kandis ja Luulelgi on samas kandis suvila, mida ta ise nimetab Hollywoodiks.

„Mäletan seda, kui me Peeter Toomaga kunagi kino fuajees vestlesime, et teeks „Reliikvia“ lauludest plaadi. No ja hakkasin seda asja tolleaegse Meloodia plaadifirmaga ajama ja sinna pakkuma. Kirjutasin mitu kirja, aga nemad vastasid, et ei. Täielik rumalus, sest nad oleksid nii hea müügiartikli saanud. Eks poliitiline barjäär tuli vahele.“

„Viimse reliikvia“ muusika on loodud väga kiiresti, Tõnu Naissoo mäletamist mööda sisuliselt nädalaga.
Esialgu tegi muusika Peeter Volkonski isa Andrei, aga see oli nii avangardne klaverimuusika, et Kromanov pidas seda filmi jaoks täiesti sobimatuks. Siis kutsuti kiiresti Uno Naissoo ja tema kutsus appi poja Tõnu.

Filmiloo meenutustes on Tõnu Naissoo märkinud, et ajanappuse tõttu tegid nad isaga tööjaotuse - laulud viisistas isa ja filmi taustamuusika tegi tema. (Dokumentaalfilm "Igavene reliikvia", 2003).
Ka linti võeti muusika Eesti Raadios ülikiires tempos, vaid mõne ööpäevaga.

Luule Žavoronok mäletab, et „Reliikvia“ laulud imbusid stuudiost välja veel enne, kui film kinolinale jõudis. Neid lauldi seltskonnas ja tänaval juba enne esilinastust.