Kuidas usaldada võõraid inimesi oma koju, oma lapsi hoidma?

Mind on alati hämmastanud, kuidas inimesed, kel see majanduslikult võimalik, suudavad usaldada võhivõõraid inimesi oma koju: koristama ja lapsi hoidma näiteks. Miskipärast olen umbusklik – äkki ta tuhnib mu asjades, proovib mu riideid selga, kasutab minu kosmeetikat, poetab tasku mõne ehte… Andku kõik ausad koduabilised eelnev ja järgnev andeks, aga mind isiklikult pingestaks teadmine, et mulle täiesti tundmatu inimene viibib minu äraolekul tunde minu elamises. Õnneks või kahjuks – aga ma polegi majanduslikel põhjustel iial selle dilemma ees olnud, kas ja keda usaldada.

Leïla Slimani, Maroko päritolu prantsuse kirjanik, on oma romaanis „Hällilaul”, mis pälvis 2016. aastal Goncourti kirjanduspreemia, kujutanud aga palju hullemat kui mina oma põgusates fantaasiates. Lapsehoidja, kes seal tegutseb – ja see selgub kohe raamatu algul – on tapnud väikese poisi ja tüdruku, keda hoidmas käib. Seda tehes pole ta aga enam olnud võõras, vaid saanud täieõiguslikuks pereliikmeks. Haarav raamat räägibki sellest, mis selle õnnetu naise sellise koletu teoni viis.