Siis oli seks nagu ikka. Ja siis ta läks ära nagu ikka...
Selleks ajaks olime koos olnud aasta. Tuttavaks saime me jõusaalis, kus ta juhtus mu treeneriks, ja suhtlemine muutus kiiresti suhteks.

Tegelikult oligi temaga kogu lahe koos olla. Algusest peale. Me olime ühevanused ja meil olid paljudes asjades kattuvad seisukohad. Mind köitis tema avali olek, huumorimeel ja igasuguse pealetükkivuse puudumine. Ka see, et me kumbki polnud teisele kordagi armastust avaldanud. Me ei surunud teineteisele peale oma tahet, ei pärinud, kus käisid ja mis tegid ja kellega. Aga rääkisime alati oma tegemistest nagu enesestmõistetavalt, sest oli mõnus teineteist kuulata ja arvamust küsida.

Kui suhe juba püsiva ilme võttis, leppisime kokku, et käime esialgu teineteisel külas, aga koos ei ööbi. Mul oli ka täiesti objektiivne põhjus, sest mu diivanvoodi oli keeldunud lahti tulemast. Kui niisama koos olime, piisas sellest, aga kui vajasime mõlemad korralikku väljamagamist, siis selleks oli küljealune liiga kitsas. Toomase juurde ööbima jäämine ei veedelnud mind ka – sellest tekkis mehele koju kätte käimise alandav tunne. Nii et koos ööbinud olime seni vaid paaril reisil ja rattamatkade ajal turismitalus või telgis.
See meeldis meile mõlemale.

Kokkukolimise mõte tekitas kõhedust peamiselt sellepärast, et lörri oli läinud juba kolm katset minu juures koos elamisest. Kuna Toomasega oli seni kõik nii hästi, kartsin järjekordset pettumust. Mu parim sõbranna manitses sageli, et tahan liiga palju, ja küsis, kas ma ei karda vanatüdruku saatust. Viimasest polnud ma kunagi mõelnud. Olen alati elanud rohkem olevikus kui konkreetseid tulevikupilte maalides.

Kui tõsiselt mõtlesin, kuidas ja kas üldse jõuda kooselamise suhtes jaatava vastuseni, sirvisin minevikku.
Mu esimese partneriga oli umbes pool aastat kõik hästi, kuni nõustusin tema minu juurde kolimisega. Et tegin suure vea, sai selgeks õigupoolest juba paari nädalaga. Naised kaebavad ikka meeste lohakuse üle, aga mul ajas juuksed püsti tema pedantsus ja hügieenihullus. Nihutasin ta notebooki paar sentimeetrit paigast – tragöödia. Juuksekarvad kraanikausis – mis lahti! Taldrikuid vahtis nagu luubiga, kas on ikka puhas. Kolme nädalaga leidsin, et kergem oleks lohakaga, ja palusin tal minna.

Muidugi oli ka meeldivaid hetki nii esimese kui ka teise mehega, aga argipäev algas kuidagi liiga vara. See teine oli niisugune hoogne ja suurelt mõtlev mees ja see mind alguses võlus. Aga andis imestada, kuidas võib inimene nii paljusid asju korraga tarvitada ja mitte midagi tagasi panna sinna, kust võttis. Märkuste peale oli ta küll varmas vigu parandama, aga kui pidin juba ta riideid taga otsima ja kui ta pahandas, et ta püksid on mustad, siis sai mul mõõt täis.

Kolmas mees oli korraarmastaja, aga mitte pedant, heade kommetega, pahedeta, aga kitsipung. Ühist eelarvet meil polnud ja paari kuu möödudes olin mina sunnitud möönma, et toidulauale polnud tema raisanud ainsatki senti. Järelikult pidi tema teenitud raha järele jääma. Ütlesin siis täiega otse välja, et poole elamiskuludest võiks tema ikkagi enese peale võtta. See lõi ta täitsa pahviks. Ja minu lõi pahviks omakorda tema siiras imestus: „Minu arust on see sinu korter." Leidsin, et kui minu siis minu, ja koligu välja!

Enne Toomasele jaatava vastuse andmist katsusin tõsiselt kujutleda, kuidas see kokkukolimine ikkagi välja näeks. Samas polnud ma päris kindel, kas Toomas seda üldse tõsiselt mõtles. Võib-olla kuulas maad ega tee sellest üldse enam üldse juttu. Üllatuseks helistas ta mulle järgmisel päeval juba tööle, mida juhtus harva. Muidugi küsis ta mu vastust ja kutsus kohtumisele.

Teel sinna juurdlesin, mida see peaks tähendama. Manasin ette igapäevase näo, et mitte kerget sisemist segadust reeta. Olin vaevu istet võtnud, kui Toomas küsis kohe, mis ma otsustasin.

Kannatasin ta pilgu mehiselt välja ja kohmasin, et mul pole ta asju kuhugi mahutada ja mul pole korralikke magamisvõimalusigi. Ja jäin vait. Ta naeris, et ainult nii vähe siis, ja ütles, et küll me midagi välja mõtleme. Võttis välja mingid kataloogi ja näitas lavatsit, millel olnuks ruumi neljale. Siis näitas veel seinatäit kappe. Selgitas, et pood viib minu liigse kraami ära, toob uued kohale ja seab paika, kui ma seda tööd talle ei usalda.

„Vaata, lugu on selline, et ma armastan sind. Ma loodan, et sa tuled mulle naiseks,” ütles ta.
See ajas mu senisest veel suuremasse segadusse, kuigi tundsin tiibu selga kasvamas. Selle varjamiseks lasin käiku viimased hädised abiväed ja ütlesin, et mul on mõned lisatingimused. Mida tema mõistagi kohe kuulda tahtis.

Üks Toomase suur voorus erinevalt kõikidest senistest meestest oli see, et ta minult iialgi ei küsinud, kas ja kui palju mul on suhteid olnud või miks ma ikka veel vaba olen.

Lugesin siis ette oma kolme senise mehe hädad ja ütlesin, et ma ei tahaks niisuguseid asju näha. ja lõpeasin sellega, et meil oleks
ühine eelarve... Ta silmad lõid vapustavalt särama, kui ta ütles: Tahad – annan allkirja?”

Kolm päeva hiljem näis mu väike kahetoaline kodu uue mööbli mõõtudest hoolimata isegi endisest suurem. Esimestel kooselunädalatel naersime sageli selle üle, kui ettevaatlikud me teineteise suhtes olime. Kuni mees ütles, et me oleme lihtsalt tavalised.

Järgmiseks kevadeks oleme koos olnud seitse aastat, neist kuus seaduslikus abielus. Meil on kolmeaastane poeg, kellest on palju rõõmu. Viiendat aastat elame koos ostetud avaras kodus. Töötame oma endistes ametites ja käime jätkuvalt jõusaalis, nüüd juba kolmekesi. Nagu matkamaski.
Ei ole alati nii, et suur armastu lööb pimedaks ja inimesed kolivad kohe kokku elama. Ükskõik, milline on selle teekonna algus, on ikka nii hea, kui leiad lõpuks õige inimese.