Liisa lugu: mehed ei huvita mind enam, mul on ainult lapsega ka tore
„Kahekümne viieselt hakkas kergelt kõhe, et ootus on piksks veninud. Kui ainuke tõeline sõbranna abiellus ja mind liiga valivaks pidas, katsusin oma suhtumist muuta. Pärast veel paari pettumust tuli siis ka minu tund – armusin enesest paar aastat vanemasse kolleegi ja tema minusse. Ikkagi kulus veel üle aasta, enne kui ta minu juurde kolis. Kui varsti pärast seda rasedaks jäin, oli ta ootamatult täiesti kadunud ega tulnudki enam. Alles pärast tütre sündi sain teada, et mu lapse isa on Soomes tagasi selle naise juures, kellega ta enne mind elas.
Üdini õnnetu ma küll polnud ja elu kokku ei varisenud. Pigem vihkasin iseennast oma naiivsuse pärast. Ja muidugi põlgasin mehi. Ma ei lootnud midagi. Tagantjärele meenutades oli eluraskustega mässamisest abi – pühendusin täielikult lapsele, töötasin mitmel kohal ja vahel ööpäev ringi. Ema elas siis veel minu juures ja hoidis last. Aastatega sain jalad alla ja ostsin korteri. Kui tütar oli oli viiene, tutvusin neti kaudu tasase ja piisavalt kindlustatud 40aastase mehega, kes algusest peale rõhutas, et taotleb ainult püsisuhet. See äratas usaldust.
Aasta otsa elasime vägagi sõbralikult koos. Siis tema arvas, et enne talve peaksime ehk abielluma. Minul polnud selle vastu midagi. Peamiselt mõtlesin, kuidas seda seletada tütrele, kes potentsiaalse isaga suheldes ikka mornilt vaikiv oli. Peigmees tahtis pulmad pidada enne talve, mina aga pärast seda, kui kooliteed alustav laps oma uue eluga harjub. Sain nüüd peigmeest tundma õppida hoopis uuest küljest.
Tema imestas, et ega tüdruk ometi meiega elama jää. Et las läheb minu ema juurde alevikku, kus kool on kohe kodu kõrval. Mina imestasin temast ikka palju rohkem. Vastastikune imestamine lõppes avaldusega, et tema ei abiellu ju selleks, et võõrast last kasvatama hakata, vaid ikka minuga. Nii kurb, kui see ka alguses oli, valisin mitte armastava mehe, vaid segava lapse.
Mõtlesin, et nüüd on elu paika loksunud. Mis meil häda: tütar kasvas, olulisi materiaalseid muresid polnud, isegi tööl edenesin. Meelelahutuseks oli väike tutvusringkond, head kolleegid, mõned tütre klassikaaslaste vanemad, truu sõbranna. Vabal ajal lugesin palju, tegime tütrega koos sporti, käisime üldse igal pool. Selline tüüpiline üksikema elu, kelle taolisi on tänapäeval ju küllaga. Ükski mees minusse ei puutunud, või täpsemalt – olid mõned toredad ja huvitavad tuttavad, kellega oli lihtsalt tore lävida.
Mida iseseisvamaks tütar sai, seda kodusemaks muutusin. Ma ei tundnud mingit puudust klubide melust, kuhu kolleegid mind enam lõpuks ei meelitanudki. Minu arust on see tobe ja kuidagi haletsusväärne, kui mitte enam esimeses nooruses naiste kambad ennast klubides tütarlastega võidu välja pakuvad.
Pärast ema surma sai mulle lähedaseks üksik naabritädi. Tema ka ikka utsitas, et rahva sekka läheksin, sest ei saa ju vanaduseni üksi jääda. Mina ise teadsin, et oleksin täitsa naeruväärne ja tütre suhtes lausa reetur, kui nüüd veel peaksin võõra mehe majja tooma. Pealegi polnud laps ka kunagi vihjanud, et majas peaks ikkagi mingi mees ka olema. Ja pean tunnistama, et aastaid polnud mu elus ka ühtegi meest, kes oleks minu vastu ilmutanud huvi.
Siis tuli südamesõbranna 10. pulma-aastapäev, millest pidi suurem pühisemine tulema ja kust minu puudumine ei tulnud kõne allagi. Nende juures oli alati tore – lõbusad, huvitavad külalised, nagu pererahvas isegi, enamik omavahel juba aastaid tuttavad. Kõigepealt tuli kingitus otsida.
See oli üsna raske, sest neil oli n-ö kõik olemas. Tammusin kesklinnas ringi, kuni kunstisalongist möödudes tuli idee, et ostan pildi. Sõbranna mees oli suur kunstikummardaja ja sõbranna ise armastas joonistada. Ega ma isegi päris võhik ole, aga viimasel ajal paraku enam mitte kursis. Valisin lõpuks ilusa talveõhtu motiivi: üksikud põõsad lumeväljal, tee, hobune kutsarikoguga reel, mets, täiskuu. Olin oma valikuga väga rahul.
Pidu oli juba hoos. Kohmetusest sain kiiresti üle, kui mind uutele tutvustati... Lauda istudes mõtlesin sellele, et end mitte päris tervena tundnud tütar jäi naabritädi valve alla.
Kui sõbranna kutsus mu kööki, appi praadi lahti lõikama, hakkasin oma minekujutuga pihta, aga selle katkestas uksekell. Sõbranna läks avama ja talutas sisse pika, kõhetu, natuke nagu ähmis mehe, kuulutades, et see on tema mehe lapsepõlvesõber ja üks õige eestlane, kes 10 aastat USAs tegutses ja nüüd koju tuli. Lauas paigutas sõbranna ta osavasti minu kõrvale.
Ei mäleta, millest ta rääkima hakkas, kui mu telefon helises. Naabritädi vabandas, et lapsel on 39kraadine palavik ja ta ei tea, kas kutsuda arst... Loomulikult vastasin, et tulen kohe. Ruttasin riietuma. Samas oli värske lauanaaber mu kõrval ja ise kärmesti jopet selga tõmmates ütles, et viib mu kohale, sest ta ei jõudnud veel tervituspokaali tõsta... Olin nii mõtteis, et ei märganud ära öelda.
Ta polnud tähele pannud, miks ma nii ruttu ära pidin minema, nii et rääkisin põhjuse uuesti üle. Mille peale ta mainis, et temal on pea samaealine tütar. „Aga nüüd on ta minust hästi kaugel,” lisas ta.
Maja ees tänasin ja vabandasin. Hüvasti jättes avaldas ta lootust, et meie järgmine kohtumine nii üürikeseks ei kujuneks, mille peale talle üsna vihaselt otsa vaatasin. Tema pomises, et ei tahtnud mind solvata.
Trepist üles jõudes vaatasin tagasi. Sama tegi temagi, seistes parkimisplatsil ikka veel oma auto kõrval. Päris täiskuu veel polnud, aga selle kuma valgustas lumekühmu meie kortermaja ja parkimisplatsi vahel, jättes lumele umbes samasuguse kuma nagu pildil, mille kingituseks viisin. Oli üpris iseäralik tunne – veel toaski ei tundnud ma ennast päriselt ära.
Kutsusime lapsele kiirabi, mis viis ta haiglasse. Selgus, et tal oli kopsupõletik. Paar päeva istusin tema voodiveerel. Kui koju tulin, andis naabritädi mulle üle vapustava lillekimbu. Ta oli selle kullerilt vastu võtnud. Saatjaks osutus „ameeriklane”. Sõbranna helistas ja palus andeks, et oli talle ilma minu loata mu andmed andnud. „Küll sa näed – seda ei kahetse me kumbki,” ütles ta.
Siis helistas mees ise. Nõustusin ta ettepanekuga mina koos tema autoga tütrele haiglasse järele. Alles siis nägime teineteist esimest korda päevavalguses, mis oli omaette lõbus ja kindlasti meile mõlemale elamus.
Öeldakse ikka, et lapse kasuisa üle las otsustab laps. Säärastest plaanidest pole meil üldse juttu olnud, aga ma näen, mis toimub, ja rõõmustan – nad oleksid juba nagu pikemat aega sõbrad olnud. Me käime nüüd isegi kolmekesi väljas. Ta lahutas alles mõned kuud tagasi ja ma mõistan seletustetagi, mida see talle tähendab, kui laps on nii kaugel.
Meie regi on alles tee alguses, aga on alust uskuda, et teeme selle teineteisele jõudumööda kergemaks ja sõidame koos kaugele. Ilusa hingega naabritädi kostitab meid ahjusoojade pirukatega ja särab nagu pühapilt, öeldes ikka, et mis mina sulle ütlesin.
