Pete Bellis/Unsplash
„Oma 40. sünnipäevaks olin mehega abielus olnud 21 aastat, poeg sai siis just 20 ja tütar 18. Minul oli oma väike äri, mu mees oli aga autojuht. Olin veendunud, et mu mees armastab mind nii nagu mina tedagi, ja ta jääb ainsaks meheks mu elus,“ alustab Lilia oma lugu.

Elasime oma tavalist tegusat elu ja konflikte polnud meie peres kunagi. Esimene tõsisem tüli sugenes just enne seda mu juubelit, sest siis tuli poeg lagedale plaaniga abielluda, kuigi oli alles tudengiks saanud. Esialgu ehmatas see mehega meid mõlemaid, aga mina andsin alla. Tüdruk oli tubli ja mis me sinna ikka parata saanuks - täiskasvanud inimesed ju. Mu mees arvast täiesti teisiti.
Isa aina ragistas pojaga ja jäigi kategooriliselt eitavale seisukohale. Pulmad said peetud, kuid seal tekkis inetu tüli isa ja poja vahel. Isa teatas, et koduuks on talle ja tema „neiukesele“ nüüd kinni, ja lahkus peolt.

Olin kohutavalt õnnetu. Muidugi läksin kohe pärast seda neile külla, manitsesin poega isast aru saama ja temaga leppima. Aga poeg oli nii solvunud, et paiskas südametäiega välja midagi sellist, mis mulle esialgu täiesti uskumatu tundus. Nimelt et mina muudkui poen isa ees, aga tema alandab mind, sest peab 24aastast armukest! Too on samuti abielus, aga kavatseb lahutada, nagu meie isagi, sest naine ootab temalt last. Seda oli pojale rääkinud üks isa sõber.

Ei suutnud ega osanud selle peale üldse midagi mõelda. Küsisin endalt, kas see on tõesti võimalik. Mida teha? Ei suutnud seda endas kanda ja paiskasin kõik mehele näkku juba järgmisel õhtul. Alles siis tekkis tunne, et suren siinsamas või kaotan aru, sest... ta tunnistas rahulikult, et see on tõsi. Nemad armastavad teineteist, lahutavad ja alustavad uut elu. Minu lalina peale, et mis siis minust saab, keelitas mees kivise rahuga, et midagi pole ju teha, kui ta ei armasta mind enam, kuigi peab minust lugu.

Paar päeva hiljem, kui mu raev oli kahanenud, tunnistas mees, et tuttavaks said nad tänaval. Mu mees suitsetas auto kõrval, oodates oma bossi, kui nuttev tüdruk mööda sammus. Tema küsis, kas saab aidata. Tüdruk, või siis täpsemalt see naine, istus ta autosse ja kurtis oma rasket elu. Sellest peale hakkasid nad pidevalt kohtuma ja nüüd on asi siis niikaugel, nagu on.

Oli selge, et see tähendab lahutust ja olin vaikselt asjaoludega leppinud, aga enne palusin mehelt, et saaksin selle naisega rääkida. Algul naeris ta mu välja, aga varsti ilmnes, et too on nõus minuga kohtuma, mis juba järgmisel päeval ühes kohvikus ka teoks sai.

See ei olnud mulle kerge kohtumine. Ilus, elegantne naine, ealt peaaegu nagu meie tütar. Üks, mis oli rabav, aga võib-olla andis mulle mingi jõu, oli valskus tema pilgus. Mitte armastus. Kui avaldasin imestust, miks ta nii vana meest tahab, kinnitas ta vastus mu muljet veelgi. Tema ei olevat midagi mõelnud, keda ta tahab või ei taha, ühel hetkel olevat ta olnud lihtsalt mu mehe oma. Rääkis, et tunneb minu ees end süüdi. Ja siis alles tuli pauk - ta lubas, et enam mu mehega ei kohtu. Kui lihtsameelselt ehmusin, et kuidas siis teie lapsega jääb, imestas tema omakorda, et ei tule mingit last ja pole plaaniski olnud.

Ausõna - hetkeks lõin kahtlema, kas ma ikka olen selge aru juures. Ei teadnud enam, kas peaksin nüüd rõõmustama. Rääkisin kuuldust kodus oma mehele, kes ütles, et neiu ajab jama. Mina siis nõudsin, et nüüd kohtume kolmekesi, sest vähemalt mina tahan teada, kuidas edasi elada. See kohtumine sai teoks mehe autos. Alustas mees ja selgitas, et noor naine lihtsalt pelgab mind, sellepärast valetas. Et rasedus on ja lahutused tulevad.

Siis palus see noor daam lihtsalt vabandust, et ta sellise segaduse tekitas. Segaduse! Rääkis, et läks mehega tülli ja sellepärast tahtis talle teise mehega olles kätte maksta, aga nüüd on oma mehega ära leppinud ja tulevane laps on tegelikult ikka tema mehelt. Ja et ta nüüd lõpetaks meiega suhtlemise, kui sobib.

Enam ei osanud ma kuidagi reageerida. Astusin autost välja ja sihitult edasi lonkides tagus peas ainult mõte, kas ma olen hulluks läinud või sattunud mingite hullude puntratantsu. Olukord oli ju koomiline, kui poleks mulle hetkel tundunud tohutu tragöödiana.

Mõned järgnevad päevad ei vahetanud me mehega kodus sõnagi. Tütar, kes siis veel kodus elas, ei pärinud meie asju ja mina ei rääkinud kummalegi lapsele toimuvast midagi. Aga oli märke, et mees käis oma salakohtumistel edasi...

Ühel hommikul torkas mulle pähe mõte, et otsin üles ka selle armukese müstilise mehe, kui ta ikka olemas on. Kuidas ma ta välja nuuskisin, läheks pikale rääkida, aga olemas ta oli ja minuga kohtuma oli nõus.

Oli sümpaatne, esinduslik mees, väljapeetud, tasakaalukas. Kuulas tähelepanelikult mulle otse silma vaadates ära kogu selle vodevilli, millest juba rääkisin. Ja ütles lõpuks nagu häbenedes, et tema naine on alati olnud suur fantaseerija. Et süüdi on esmajoones tema, sest pole oma äritegvuse tõttu naisele piisavalt tähelepanu pööranud. Et loomulikult ta teab naise rasedusest ja laps on temalt, aga minu mees oli ta naisele lihtsalt „romantiline projekt".

Kui andsin talle teada oma mehelt kuuldud versiooni, et naine polevat temaga kauaoodatud last saanud, ütles too rahulikult, et see on täielik vale - naine pole lihtsalt last tahtnud, et mitte riskida oma laitmatut figuuri kaotada. Nüüdseks on nad aga jõudnud üksmeelsele kokkuleppele, et nende edasine kooselu kulgeb perekondlikus vaimus tulevase lapse nimel.

Vaevalt suudate kujutleda, millises hämmingus ma olin... Rääkisime veel kaua, üldsegi mitte vaid sel teemal, vaid üldse ilmast ja inimestest - nagu ema ja poeg. Ta oli suurepärane kuulaja ja taktiküllane vestluskaaslane. Olime juba lõpetamas, kui helises ta telefon ja ta vabandas, et peab vastu võtma oma naise kõne. Kuulsin paar korda jah ja ei ning taandusin tualetti minnes. Kui tagasi tulin, istus mees kahvatuna ja liikumatuna.

Tema naine nimelt teadis, et ta on praegu minuga kohtamas, ja oli lubanud teda ilusa õhtusöögiga oodata. Aga helistas nüüd, et ta telistas minu mehele, too tuli talle järele, ja nad veedavad õhtut seal, kus meie ei tea, ja nii nagu õigeks peavad. Ja et ei oota ta mingit last ja jätku me ta rahule.
Saan aru, et nii mõnigi hakkab kahtlema minu mõistuses. Aga nii see oli! Kodust ma meest ei leidnud, kellelegi ei helistanud ega helistanud keegi ka mulle. Oligi hea rahulik. Ta tuli alles kolm päeva hiljem, rääkis lahutusest ja teatas, et läheb elama teise linna. Loomulikult olin nõus.
Ei mäleta, kas järgmisel või ülejärgmisel päeval helistas mehe armuke ja vabandas, et „tühja tuju pärast" sellise segaduse tekitas. Pärast seda helistasin ise tema mehele ja tõotasin, et meie mehega läheme kohe lahku ja mina ei hakka enam iialgi nende perekonnaasjusse sekkuma. Päev pärast seda lahkus mu mees kodust.

Praeguste andmete kohaselt elab mu eks Tartus. Too armuke ja tema mees lahutasid ja mingit last tõesti ei sündinud. See rahustas mind sõltumata sellest, kelle oma ta olnuks. Tean, et meie tütar isaga suhtleb, aga kui sageli, ma ei küsi. Kuuldavasti olevat „suurest väljamõtlejast" armuke välismaale siirdunud, tema eksmehest ei tea ma aga midagi. Kohtuksin temaga hea meelega.
Nüüd usun, et elus nii ongi, et vaatad, kuuled või näed mõnda lugu, ja pead võimatuks, kuni see sind ennast ei taba. Aga mina ei mõista kohut meist kellegi üle.

Lugu ilmus Nelli Teatajas