Matemaatik soojendab paksu põhjaga konjakiklaasi kahe peo vahel ja küsib tuttavatelt, ise peaga laua poole rehmates: "Muide, kas te teate, et kui lambipirn suhu toppida, sokkel väljapoole, siis seda kätte enam ei saa?"

Mõlemad füüsikud elavnevad ja kinnitavad, et see on ilmselgelt linnalegend ja teaduslikus mõttes nonsenss, sest sest kui sisse läheb ning vahepeal mass ja ruumala ei muutu, peab peab ka välja tulema!
Ilmselt on oma roll ka joodud konjakil, aga üks füüsikutest kahmab igatahes laua pealt läbipõlenud pirni ja lükkab selle endale suhu. Kätte ta seda enam ei saa.

Mehed tellivad takso ja sõidavad traumapunkti. Taksojuht kõõritab muudkui peeglist pirniga meest, aga küsida midagi ei julge. Jõuavad traumapunkti. Algul ei saa valveõde mitte millesti aru, sest need kaks, kes veel rääkida saavad, räägivad korraga. Lõpuks näitavad talle kannatanut. Naerukrampides väänlev õde ei suuda muud, kui viibata neile kirurgi toa suunas. Kirurg on ilmselt mõndagi siin elus näinud. Ta vajutab lambiga teadlase kuklal raksatusega mingeid punkte, tolle suu läheb pärani lahti ja lamp vupsab välja. Ainult mehe pea on veidralt kuklas ning suu ei lähe enam päris kinni. Kirurg rahustab kolmikut, et nii peabki olema - reflektoorsete retseptorite ajutine paralüüs. 30-40 minuti pärast taastub kogu motoorika ja tüsistusi pole.

Õnnelikud doktorid lahkuvad ja istuvad taksosse. Teine füüsik keerutab eemaldatud pirni käes ja hüüatab: „No see ei ole võimalik.”
Ja lükkab lambi endale suhu. Ära see ei tule.

Takso keerab ringi ja kolmik siseneb taas traumapunkti, tülitab taas valveõde ja suundub taas kirurgi juurde. Vilunult nüüd teise füüsiku kukla kallal ragistades annab mees ühtlasi teada, mida ta arvab idiootidest, kes endale öösiti lambipirne suhu topivad.

Taas haiglast lahkumine ja takso. Taksojuht kõõritab muudkui kahte pärani lõugadega meest tagaistmel ja söandab lõpuks küsida, mis täna toimub. Matemaatik selgitab ja võtab pirni hetkeks taskust välja, et näidata, mis toimub. Taksojuht ütleb, et see ei ole lihtsalt võimalik, ja paneb pirni endale suhu. Ära see ei tule.

Mis muud, kui taksojuht keerab auto ringi ja sõidab traumapunkti. Nelik ei suuda valveõde enam niigi palju rahustada, et too naerdes ise püsti püsiks. Kirurg eemaldab taksojuhi suust lambi ja lööb selle kanna all puruks sõnadega: „Muidu jääte hommikuni siin käima!”

Mehed sõidavad lõpuks tagasi hotelli poole. Kuna taksojuhi suu on ammuli ja pea pärani lõugade tõttu üsna kuklas, siis normaalset kiirust ta arendama ei hakka.

Politseijaoskonna ligidal äratab kahtlaselt aeglaselt liikuv takso igavleva mundrikandja tähelepanu ja see viipab auto seisma. Politseinik kummardub, vaatab autosse ja imestab: „Kuhu need idioodid sõidavad?”
Ainuke, kes rääkida saab, on matemaatik, ja tema protesteerib: „Siin autos on ikkagi kolm teaduste doktorit!” Ja räägib politseinikule kogu loo ära.

Politseinik keelab neil edasi sõita ja läheb jaoskonda. Konsulteerima. Mehed autos näevad, et hetke pärast kustub seal valgus. Peagi tuleb majast välja politseinik, lambipirn suus. Ta avab takso tagumise ukse ja pressib ennast jõuga füüsikute kõrvale. Sõidavad traumapunkti otse kirurgi juurde. Koputavad uksele ja näevad, et kirurgil on pea kuklas ja suu pärani lahti.