Maariti lugu: põgenesime sünnipäevalt kahekesi ja sellest alates olin kadunud naine
Ma õppisin koolis normaalselt, tööle peeti minut lugu ja ma ei oodanud oma ellu printsi. Siiski olin kahekümne seitsmeselt juba kuus aastat õnnelikus abielus ja kahe lapse ema.
Mehega olime sobiv paar, keskmisel järjel perekond. Muidugi tülitsesime vahel, aga mitte iialgi tõsiselt, sest üldiselt saime maailmaelust ühtemoodi aru. Armukadetsemine oli meie suhtes tundmatu mõiste. Selleks ei andnud kumbki meist teisele ka vähimatki põhjust.
Kuni siis ükskord kohtasin teda, kellest kogu edasine tohuvabohu alguse sai.
Tähendab, ma mitte ei kohanud, vaid ta tuli meie kollektiivi värskelt ülikooli lõpetamise järel. Otseselt töö pärast polnud meil vajadust kuigi tihti kokku puutuda, nii et paar kuud olime teretuttavad. Ükskord rääkis üks kolleeg, et mees oli minu kohta küsinud, aga sellele polnud mul põhjust mingit tähtsust omistada peale tema uudishimu.
Siis tuli see uusaastapidu. Tantsisin mehega, keda naised tagaselja Keniks kutsusid, paar tantsu. Ja kujutage ette – ta mõjus mulle enneolematult.
Keniks ristiti ta ülimalt väljapeetud välimuse ja kombelisuse pärast – võimekas, intelligentne, taktitundeline, huvitav vestleja.
Olin väga meelitatud, et ma hakkasin teda huvitama. Mingeid lähemaid kontakte meie vahel siiski ei tekkinud. Lihtsalt mõned komplimendid möödaminnes, justnagu juhuslikud kokkujuhtumised vahel linnas. Kuni ta mu ükskord linnas auto peale võttis. Sellest hetkest oli selge, et oleme sattunud pöörisesse, mis hakkab meid kaasa vedama. Võib tunduda uskumatu, aga veel ligi aasta polnud meil intiimsuhet. Jumal hoidku: mul ei tulnud pähegi mehele truudust murda! Me lihtsalt teadsime, et meeldime teineteisele.
Kolleeg pidas maamajas oma sünnipäeva, me põgenesime sealt kahekesi ja sellest alates olin ma kadunud naine.
Patuseid salakohtumisi polnud meil edaspidi sagedamini kui kord üle kahe kuu, aga seevastu sai kogu ülejäänud aja neile mõelda. Olin hea konspiraator, aga tundsin end süüdi ja olin jube mures – mees hakkas märkama, et minuga on midagi lahti.
Mees hakkas hiljem koju tulema, oli sõnakehv ja siis hakkas tipsutama, kuni ükskord rahulikult mainis, et vast peaksime lahku minema. Ehmusin – miks lahku, siis lastest saab, minust? Mees arvas, et küll kõik laabub, ärgu ma muretsegu, aga tema meelest pole sellisel kooselul enam mõtet.
Kui Kenile kõigest pihtisin, oli tema väga enesekindel: kolid lastega minu majja, lahutate, ja asi selge. Ma justkui kaotasin maa jalge alt, sest hästi ehitatud elu süsteem lagunes koost. Aga polnud jõudu vastu panna.
Kõik läks libedamalt, kui olin kartnud. Lahutasime abielu ja lapsed elasid vaevata sisse uues kodus. Mu eksmees abiellus aasta hiljem, kohtus pidevalt lastega ja toetas neid. Ken osutus väga toredaks kasuisaks – lapsed võtsid ta kohe omaks. Ta oli tõeline mees majas. Patt tunnistada, aga igas mõttes midagi hoopis muud mu senisest. Nii et vabaabielus olin tõesti meeletult õnnelikum kui senises seaduslikus.
Ainus, mis mulle Keni juures ei meeldinud, oli tema lõputu eneseklanimine. Vahel naersin, et sa oled hullem kui mõni naine. Vahel meenus kuskilt mälusopist, et mõned noored tüdrukud töö juures vihjasid alguses, et mees on äkki gei. Aga nüüd olin ju praktikas veendunud ja kuidas veel, et pole ta mingi gei. Ühesõnaga, kõik oli hästi. Algas ilus elu järgnevaks kolmeks aastaks.
Üükskord suvel, kui lapsed olid isa peres, saabus meile ootamatu külaline. Minust, kes ma ukse avasin, tormas see mürakas bassihäälne mööda nagu ebemest, haaras mu mehe karuembusse, patsutas ja kallistas. Ken oli ka õhinas, kuni... kukkusid andunult suudlema. Pagesin teise tuppa.
Mind ei kutsunud keegi. Kuulsin neid köögis vestlemas. Umbes tund hiljem saatis Ken külalise ära. Ta oli isemoodi õhevil ja palus vabandust segaduse pärast. Tegemist olnud ta õpiaegade parima sõbraga, kes elab ammu välismaal. Pikaaegse lahusoleku järel olid nad rõõmust justkui natuke ogarad. Sõber sõitvat juba homme tagasi Hispaaniasse jättis mulle palavad tervitused.
Kogu see lugu keerles mu sees viis päeva, kuni küsisin mehelt, kas me peaksime rääkima homoseksualismist.
Mulle ootamatult rahulikult vaatas ta mulle otsa ja tunnistas, et on biseksuaal. Et tegemist oli tõesti tema suure armastusega, aga sellel on ammu lõpp. Mees lõpetas, et on oma meelest mulle piisavalt tõestanud, et armastab ja ihaldab ainult mind, nüüd ja edaspidi.
Mõtisklesin terve öö ja rahunesin maha. Sest tõesti polnud alust kahelda kogu meie suhte jooksul, et Ken oleks mingeid kõverkäike teinud ja idagi varjanud.
Ent paar kuud hiljem ilmus see sõber jälle välja. Nad läksid koos välja ja Ken saabus alles vastu hommikut. Ta oli korralikult purjus, mida ma polnud iial näinud. Pole mõtet rääkida, et nüüd oli mulle kõik selge. Me ei rääkinud teineteisega. Hommikul äratasin ta üles, kui asjad olid pakitud, ja teatasin, et sõidan vanemate juurde. Tänasin Keni ilusa elu eest ja soovisin, et tal hästi läheks. Ta istus köögitoolil... ja nuttis. Sel hetkel oli mul tast lihtsalt hale.
Vanemate juurest andsin spordilaagris olevatele lastele teada, et läheme Keniga lahku, sest tal on teine. Selle teise soost ma ei hakanud rääkima.
Lahku minnes paistis, et hingevalu ei tule nii suur. Järgneva aasta veetsin ikkagi tõelises depressioonis, aga sain hakkama. Siis kohtasin head inimest, lastetut leske, enesest ligi kümme aastat vanemat. Kolisime linna lähedale maale ja koolitasime koos mu lapsi. See oli selline keskealiste sõprusel põhinev liit – temaga tundsin end turvalisemalt kui iial enne.
Temaga pihtisime teineteisele kõik oma eelmistest eludest. Oli temagi omajagu muhke saanud. Vast seda enam tundsime, kuivõrd teineteist vajame ja väärime. Aga polnud mulle seda elu antud rohkem kui kolmeks aastaks – justnagu täiesti terve mehe viis infarkt. Mis sest rääkida, kuivõrd ränk see kõik oli, aga sedapuhku võisin rahul olla vähemalt sellega, et ei saanud me juhtunule kumbki ju midagi parata.
Poeg elas siis juba pealinnas ja tütar tubli väimehega minu juures. Kujundasime aeda, elasime sõbralikult ja vaikselt. Meil polnud laia tutvuskonda ega pidusid. Tütrega olime kunagi ääri-veeri rääkinud Keni probleemidest, ent ei midagi põhjalikku. Ma ei teadnudki temast midagi. Kuni ta sageli helistama hakkas ja viis mind nii kaugele, et ühel kevadõhtul sõitis me värava taha ja ilmus lävele. Isegi oma nüüdses eas üllatavalt hea välimuse juures, tüki mehelikum ja enesekindlam.
Võtsin ta viisakalt vastu, kostitasin ja juttu jätkus hommikuni. Tegemata vähimaidki lähenemiskatseid, tunnistas ta, et armastanud on ta ainult mind. Ja et ta tahab seda mulle nüüd tõestada.
Kuna tal hetkel tööd polnud, pakkusin, et jäägu praegu meile ja võtan ta esialgu n-ö sulaseks. Ta rõõmustas nagu laps, kui uskuma hakkas, et mõtlen seda tõsiselt. Tunnistan, et mõtlesingi: miks mitte teda uskuda, pealegi mälu salasoppides oli mul temast nii palju hunnituid mälestusi ju ikka veel elus.
Ja kõik kulges parimas variandis. Ken aitas majapidamises ja oli noortega väga viisakas. Tütar isegi palus mind, et andku ma järele, kuna olla selge, et Ken mind ju ikka veel ihaldab. Kuni andsingi. Mulle isegi meeldis, et ta väga peale ei käinud.
Väimehega käisid nad koos ujumas ja kalal. Kuni kord viimasega juttu ajades mainis väimees, et kentsakas mees see Ken – talle meeldib alasti ujuda ja õhutab tedagi tagant. See käis mul peast läbi kui välk. Paar nädalat hiljem ütles tütar otse, et saada see Ken minema. Sest hiljuti, kui tütrega linna sõitsime, rääkinud mees, et Ken käis toas alasti ringi ja käitus imelikult, nagu tahaks ligi ajada.
See oli meie loo lõpp. See inimene oli mu elu suurim armastus, aga rohkem ei tohi ma lubada enesele õnne temaga nagu püssirohutünni otsas, sest ta isegi ei tea, millal ta taas pöörab.
