Maimu võttis ette raske kõneluse. Tema lahkuminekujutt oli Martinile šokk. Mehel oli üliraske leppida mõttega, et tema jäetakse maha. Kõik ju toimib, nad on tore ühtehoidev perekond! Esialgu palus Martin uut võimalust ja lubas joomise maha jätta, aga muutis oma eluviisi ainult nädalaks. Siis jätkus taas kõik vanaviisi. Maimu õnneks tekkis Martinis varsti trots, et kuna naine kogu aeg etteheiteid teeb, siis lähebki minema ja leiab endale parema naise. Martini säärane mõtteviis kergendas lahutust.
Kõik toimus rahulikult, ilma nutu ja skandaalita. Maimu lubas mehel alati tütart vaatamas käia ja temaga linna peal aega veeta. Nendel kordadel, kui ta tütre järele tuli, oli Martin alati kaine.

Uut naist Martin ei leinud. Ta üritas hoopis korduvalt Maimu ja tütre juurde tagasi tulla, aga naine tegi südame kõvaks. Maimul oli temast kahju, sest ta nägi, et mees on oma välimuse käest ära lasknud.

Nii elasid nad mitu aastat, kuni Maimu tutvus kena mehe Rainiga. Nad suhtlesid mitu kuud sõpradena, aga siis mõitsid, et on armunud.

Rain oli äsja lahutanud ega soovinud kohe uut kooselu. Niisugune variant sobis Maimule ja ta arvas, et nii on ka tütrele parem. Vähemalt esialgu, kuni laps harjub teise mehega lisaks isale.

Martin küll solvus Rainist kuuldes, aga ei pidanud kaua viha, vaid leppis olukorraga. Samas üritas ikka vahel ka tagasitulekut. Maimu oli uues suhtes aga väga õnnelik.

Aasta pärast muutus Martini jaoks tagasitulek lootusetuks, sest Maimu sünnitas poja. Värsked vanemad olid õnnelikud. Rain oli nüüd sagedamini koos Maimuga, aga Maimu tahtis, et vanemad kasvataks last koos, mitte isa ei käiks last paar korda nädalas vaatamas.

Maimu oli väga pettunud, kui Rain ütles, et talle selline kooselamise variant ei sobi. Ta põhjendas, et pelgab kooselu nende hingehaavade tõttu, mis ta oma abielust ja lahkuminekust sai.

Mis Maimul muud üles jäi kui leppida ootamatu olukorraga, et ta mõlemal lapsel on erinevad pühapäevaisad. Rohkem häiris Maimut hoopis asjaolu, et Rainil oli nii pagana palju asja oma vanemate juurde Kesk-Eestisse. Naise meelest olid need veel täiesti terved inimesed ja said ise hakkama, ilma et poeg oleks pidanud mitu korda nädalas neid aitamas käima.
Maimu oli siiski õnnelik, et nii tütrel kui pojal olid isad, kes ei unustanud oma lapsi, ja et tal oli ka mees, kes armastas teda, ehkki nad ei elanud sama katuse all.

Ühel päeval sai Maimu kõne nai­selt, kes nõudis, et Maimu tema mehe rahule jätaks. Maimu imestas, millise mehe, ja sai teada, et jutt käib Rainist. Edasi rääkis naine juba nutuse häälega, et Maimust on väga alatu võtta oma kodus vastu meest, keda ootavad kodus naine ja väike poeg. Maimu ei saanud esialgu aru, et tema ongi see alatu, kes võtab vastu meest, keda ootavad ühes teises kodus naine ja väike poeg. Aga tema ja tema poeg? Ah et Rain sai siis samal ajal teise poja veel ja elas seda kaksikelu nii rahulikult!

Rain ei läinud endast välja, kui Maimu talle juhtunust rääkis. Mees oleks nagu oodanud, et tema teine pere kunagi teatavaks saab. Niimoodi ühe hetkega lõppes see ilus elu, mis polnud õieti alatagi jõudnud. Rain šokeeris Maimut veel sellega, et tema oleks tahtnud samamoodi kahe naise ja kahe lapsega edasi elada. Ta selgitas, et ei teinud ju kellelegi liiga.
Maimu meelest tegi mees ikka väga talle liiga. Nii oma kaksikeluga kui ka valetamisega, et sai lahutamise tõttu nii palju haiget, et ei taha enam kooselu.

Maimu tegi jälle kord südame kõvaks ja ütles, et last võib Rain vaatamas käia, aga igasugune intiimsuhtlus on läbi. Ta isegi ei palunud, et Rain valiks tema ja teise naise vahel. Tema jaoks oli Rain end tema elust välja valetanud oma vanemate juures käimise jutuga ja imestamisega, miks nad samamoodi edasi ei võiks elada.

Martin haistis selle loo teadasaamise järel uut võimalust Maimu juurde tagasi kolida, aga naine tõrjus ta tagasi. Rain hakkas selle teise naisega koos elama, aga vahel palus Maimut, et nad võiks kõike otsast alata.
Maimu ei alustanud kummagi mehega otsast peale ja muutus meeste suhtes valivamaks.