Daryn Bartlett/Unsplash
„Nüüd, kui mu 50. sünnipäevani on veel paar aastat, tunnen, et olen elus juba mõndagi kogenud, et olen elult õppinud ja et mul on, millest rääkida,“ alustab Maire oma lugu.

Kasvasin mitte küll jõukas, aga korralikus perekonnas. Kooli läksin stagna-aja agoonia alguses. Alati pestud ja triigitud, patsid lindistatud, õhinaga olla kõiges parim. Mu päevikus ja tunnistustel pidid enesestmõistetavalt ilutsema ainult viied. Juhtus juba paar nurgelist nelja hulka, polnud vanemate manitsustel lõppu.

Õnneks õppida mulle meeldis, nii et polnud probleemi. Kui mu teismeliseeas toimus suure kodumaa südames mitu uhket matust ühtejärge ja võimule tuli märgiga mees, hakkas maailm muutuma. Vanemad lõdvendasid oma jälgimist, sest neil oli enda eluga palju tegemist.

Minust seitse aastat vanem vend võttis naise ja hakkas omaette elama. Vanemad justkui ei märganudki, et minagi olen täiearuliseks saanud. Keskkooli lõpuklassis kaotasin süütuse, millest vanemad muidugi midagi ei teadnud. Minu kasvamise ajal ju seksi ei eksisteerinud ja mu vanemad polnud minuga vesteldes seda sõna suhugi võtnud.