Mareki lugu: küll oli uhke tunne uue pikajalgse naisega ringi käia
Kaido teadis seda lugu hästi. Marek oli kümmekond aastat abielus olnud ja tütar käis teises klassis, kui mees armus tõsiselt oma töökaaslasse Liilitisse. Kaido meelest oli Marekil väga mõistlik ja tark naine, aga Liilit ajas Mareki pea täitsa segi ja tema abielus algasid tülid. Kaido küll keelitas Marekit mitte oma peret jätma ja Marek piinles kaua, aga ühel õhtul kokku saades tunnistas Marek, et nad otsustasid naisega sõbralikult lahku minna ja ta kolis Liiliti juurde.
Nüüd oli sellest juba paar aastat möödas, Marek elas Liilitiga, aga polnud oma tütart unustanud ning toetas teda igati. Kaido harjus ära Mareki uue kaaslase Liilitiga, kes oli ka kena inimene ja kellel Kaido meelest oli ka õigus õnnelikule elule. Mareki kahetsus suvekodu terrassil tuli Kaidole ootamatult.
Marek rääkis: „Ma tundsin, et see on mu elu armastus ja kui ma sellele nüüd ei järgne, siis ma ei saa niisugust tunnet enam kunagi elus tunda. Mõtlesin, et nii kehv on olla korralikult kodus küll oma naise ja lapsega, aga unistada teisest naisest. Ma arvasin, et see pole ilus mu naise suhtes. Hea küll, kõige rohkem mõtlesin ma ikka sellest, et ma olen nii kuradi armunud ja ma tahan kogu aeg olla koos Liilitiga, aga miks ma ei või olla temaga koos. Eks Liilit julgustas ka mind omal moel, kuigi ta ei nõudnud, et ma naise ja lapse maha jätaks. Aga ta oli õnnelik, kui ma teatasin, et olen otsustanud tema juurde tulla. Meie kooselu algus oli väga ilus. Ma ei kahetsenud, et ma selle otsuse tegin. Oma naisega sain ka asjad räägitud ja ta ei pidanud viha. Sa tead, Liilit on ju ilus ja väga pikkade ilusate jalgadega ja mul oli nii-nii uhke tunne, kui ta ta oli minikleidis või -seelikus ja ma tundsin, kuidas teised mehed kadestavad mind.
Peab ütlema, et mesinädalad olid fantastilised. Kogu esimene aasta oli fantastiline. Aga järgmised paar aastat on olnud juba tavalised. Tunne on sama, nagu mul tihti oli abielus oma naisega, et kas niisugune rutiin ongi see abielu. Okei, rutiini peab ka olema ja ega me elu pole vilets.
Aga mul on tekkinud küsimus, et kui kõik nüüdses kooselus on samamoodi ja ma tunnen end samamoodi nagu abielus, kas oli seda üldse vaja? Iga kord, kui tütar on minuga olnud ja teda pühapäeva õhtul või pärast koolivaheaega ema juurde tagasi viin, siis mõtlen, et me oleks võinud ju koos elada. Meil oli naise ja lapsega ju ilus elu, aga ma kartsin, et suur armastus jääb kogemata, kui Liilitil saab sellest olukorrast kõrini ja ta mingi mehe leiab. See oli see hirm. Aga elu selle suure armastusega pole nüüd enam teistsugune kui oma naisega. Kuna Liilit tahab veel last ka, siis muutuks see elu mu abieluga veel rohkem sarnaseks. Ma ei tea, miks ma arvasin, et elu Liilitiga on nagu pidev pidu hinges, aga elu oma naisega oli pidev rutiin. Nüüd on samasugune rutiin.”
Sul on hea nõu anda, et mine siis oma naise ja tütre juurde tagasi, kui kahetsed äratulekut. Aga me oleme juba harjunud lahus elama. Minul on oma elu, temal oma elu ja kõike seda lõhkuda ei ole ilmselt mõtet. Minul on Liilit ja temal on oma kallim, kellega nad koos väljas käivad ja teatris ja reisidel.
Ega me abielu alguse tunnet nagunii tagasi ei saaks. Oleme sellest isegi rääkinud, kui ma talle ütlesin, et kahetsen, miks ma küll teid maha jätsin. Ta lihtsalt muigas ja ütles, et näed, ei ole iga uus kooselu eelmisest parem.
Olen mõelnud, et võib-olla armun veel kellessegi, aga kindlasti ei hakka ma temaga siis kohe koos elama, sest paari aasta pärast võin jälle mõelda, et milleks see kõik. Hoopis teine asi oleks siis, kui kooselu oleks pingeline ja pidevate tülidega, siis muidugi tahad sellest pääseda. Aga seda probleemi mul pole olnud kummaski kooselus.“
Kaks sõpra arutasid veel, et Mareki saatusekaaslased, kes on abielus ja isad ja armuvad teisesse naisesse, võiks ikka väga tõsiselt mõelda enne lahkuminekut, kas uue naisega on kõik väga teistmoodi. Kas paari aasta pärast ei või nad kahetseda, et oma naise maha jätsid?
