Mareti lugu: audiitoriga koos veedetud öö pani väikelinna kihama
Mu ametnikutöö pakkus aina vähem lusti, kuigi põhiliselt naistest koosnev seltskond oli täiesti talutav. Ainus ja väga tore sõbranna oli üks õpetaja. Tmaga ja tema perega käsime vahel pealinnas kultuuriüritustel ja reisimas.
Nädal algas pingeliselt, sest pidi saabuma audiitor. Minu arvates polnud ses midagi iseäralikku, aga närvidele käis see, et kõik pabistasid, otsekui oleks meil teab mis mahhinatsioone ja võltstehinguid varjata.
Oma arust ilma igasuguse vajaduseta läksin audiitori tuleku eelsel päeval töölt varem ära, võttes ettekäändeks kaasa mõne kausta. Tegelikult aga tahtisn sellest vadinast vähe puhata.
Sammusin tuttavat teed pidi kodu poole, kui ühel tänavanurgal kiirustava mehega kokku põrkasin ja mu mapp kaenlast maha lendas. Too tõstis selle vabanduste saatel kiiresti üles ja vaatas alles siis mulle otsa. Ma ei jõudnud aduda midagi muud, kui et ta tundus kuidagi tuttav. Tema võttis mul õlgadest kinni ja küsis ebalevalt, kas ma teda tõesti ära ei tunne. Samal hetkel tundsingi.
Siinkohal pean tagasi minema kaugesse minevikku - keskkooliaega. See mees oli poiss, kellega kahes viimases klassis käisime. Mu esimene armastus, hiiglama suur, nagu toona päris kindlasti mina temalegi. Mingeid konkreetseid tulevikuplaane me ei teinud, aga see tundus ju lausa enesestmõistetav, et igaveseks kokku jääme.
Kõik oli nii üllas ja romantiline, nagu üldse aeg taasiseseisvunud riigis. Vahekorrani me ei jõudnudki.
Pärast lõpetamist läksime õppima - mina Tartusse, tema pealinna. Alguses helistasime ja kirjutasime, kohtusime nädalavahetustel, käisime harva teineteisel külas. Aga siis kolis tema pere meie alevist ära, ja aegapidi jäid aina harvemaks nii kohtumised kui kõned ja kirjad. Tema oli esimene, kes mind enam ei otsinudki, kuni loobusin ka mina.
Tunnistan, et nutsin teda kaua taga. Ja keeldusin sel teemal rääkimast endiste klassikaaslastega - mulle oli see liiga kallis mälestus.
Põhiliselt tema pärast kolisin pärast suurkooli lõpetamist oma praegusesse elukohta. Ma ei käinud ka klassikokkutulekutel, et mitte enam kokku puutuda kellegagi, kes mulle teda meelde tuletaks. Kuulsin mõni aeg hiljem, et ta on abiellunud.
Oli mul muidugi oma armulugusid, isegi võimalusi abielluda, aga ei tundunud need võimalused nii ahvatlevad. Asja ei saanud ühestki suhtest. Sõbrannad leidsid, et olen liiga ilus ja isekas ja et mehed kardavad mind. Nad arvasid, et ma ise rikun ära kõik oma lood, kujutledes juba alguses alateadlikult, kuidas kõik ükskord niikuinii lõpeb.
Nüüd, kui minevikuga sõna otseses mõttes kokku põrkasin, ei tundnud ma midagi peale meeleähmi.
Ilma et oleksin midagi küsinud, vuristas tema, et küll on tore kokku saada, kuna oleks palju rääkida. Mina keeldusin, öeldes, et pean täna kodus veel tööd tegema. Tema küsis mu telefoni, et ehk siis homme, kuna tal on meie linnas asju ajada. Mina kokutasin, et ju mõni teine kord, ütlesin hüvasti ja kiirustasin minema. Olgu siinkohal märgitud, et telefoninumbri küsimiste peale reageerin ma alati nii, sest mul on kurbi kogemusi. Hakkad ootama ja ootad tühja. Või helistab lakkamatult keegi, kelle kõnesid sa väga ei oota. Siit mu põhimõte: kui inimene su vastu tõesti huvi tunneb, leiab ta su niikuinii.
Aga ikkagi mõtlesin tema peale terve õhtu. Kuidas ta elab, mida mäletab, kuidas minusse suhtub? Mälu muudkui kruttis filmilinti tagasi kaugesse minevikku, heldisin isegi pisarapoetamiseni ja andsin enesele käsu, et viska see mees peast.
Järgmisel hommikul läksin tööle süngena ja lihvisin oma välimust tavalisest vähem.
Ja siis, veidi enne lõunat, läks maja elevile – n-ö revident saabus. Mina istusin tuimalt oma laua taga. Rohkem kui kõigest töösse puutuvast tükkis ikka pähe meenutusi eilsest kohtumisest. Ja siis teatas ülemus telefoni teel, et mõne minuti pärast esitleb ta mulle audiitorit.
Uks läks lahti ja sisse astus mu esimene armastus, kellega eile kokku põrkasime! Mõistagi kätlesime et väga meeldiv, ja jäime kahekesi.
See pole tühi enesekiitus, kui ütlen, et ma pole nõrganärviline. Aga esimesed hetked, jumal teab, kui pikad need olid, tundsin end täiesti juhmina. Siis naersime, ja siis tunnistasime, et olgu kudas on, aga töö tahab tegemist. Ja seda me ka usinalt tegime terve päeva.
Sel õhtupoolikul pärast tööd polnud mul loomulikult midagi õhtuse kohtumise vastu. Et mitte linnas kõmu tekitada, pakkusin meie ainsa restorani asemel ise välja koosistumise minu kodus. See tegi talle rõõmu.
Rääkisime koiduni. Tema jutustas oma vahepealsest elust, millest mina ju mitte midagi ei teadnud. Ta abiellus ülikooli viimasel kursusel ühe maineka ärimehe tütrega. Aga suurest armastusest jäid üsna kiiresti alles vaid riismed.
Naine lapsi ei tahtnud, jäi lõpuks koduperenaiseks ja heitis mehele ette, et ta liialt vähe teenib. Kuni leidis välismaalt edukama ja esinduslikuma ning jättis ta lihtsalt maha.
Mees tunnistas, et pärast meie kontaktide katkemist ta tõepoolest mind enam ei otsinud. Mida enam aga elu kiiva kiskus, seda enam meenutas ta meie aega.
Ta tunnistas, et eilne tänaval kohtumine andis talle vähe lootust. Kuulanud ära ka minu napi eluloo, teatas ta, et enam ta mind silmapiirilt ei kaota.
Muidugi ei jäänud kõlakad selle kohta tulemata, et mees veetis öö minu juures. Et see öö oli niisama süütu kui meie esimese armastuse ajal, poleks keegi uskunud. Aga kumu vaibus, kui me pool aastat hiljem paari läksime.
Mõnda aega klatšiti ainult veel seda, kuidas mina üheainsa päevaga audiitori ära võlusin. Ainult mu sõbrannast õpetaja teab, kuidas asi tegelikult oli. Muide, siinkohal veel üks naljakas asi. See sõbranna tegeleb kaardipanemisega, nii seltskondlikus mõttes. Mina olen selle üle alati naernud, aga mõni aeg enne seda kohtumist oma kooliarmastusega teatas tema mulle: kaardid näitavad, et varsti lähen õnnelikult mehele. Hakka või uskuma...
Seni elame me endiselt kumbki oma linnas, käime nädalavahetustel teineteisel külas ja naudime olukorda, et kõik on justkui nagu aastat viisteist tagasi. Aga kus elama hakkame, see nõuab lähiajal otsustamist. Sest umbes kuue kuu pärast saame lapsevanemateks ja tulevasel ilmakodanikul peab ju ikkagi olema üks kodu.
