Foto on illustratiivne Foto: Martin Dremljuga
„Asjaolude sunnil kasvasin ma alates neljandast eluaastast lastekodus ja kui keskkooli lõpetasin, polnud enam elus kumbagi mu ülejäänud otsest sugulast,“ alustab Marianne oma lugu

Riik andis ühiselamutoa, lõpetasin ametikooli ja hakkasin tööle kokana. Pidasin veel igasugu lisaameteid, sest mul oli lapsest peale kindel plaan haljale oksale jõuda. Eks tasapisi jõudsingi, no päris haljale oksale mitte, aga elu läks lahedamaks muidugi.
Ökonomistipaberid teenisin välja pool-eksternina, pooleldi kaugõppes. Esimese autologu sain tuttavalt poolmuidu. Kahekümne viieselt koitis lõpuks päev, mil ostsin päris oma korteri. Lasnamäe kõige vanemasse ossa, sest sealsed hinnad olid mulle kõige taskukohasemad. Kuigi mõned sõbrad ja tuttavad juba siis selle kandi kohta „Uih!“ ütlesid, olin mina oma esimese kodu üle lausa üliõnnelik.

Remondiga aitasid samuti sõbrad, nii et sellega polnud mingeid probleeme. Nad aitasid ka hädavajaliku sisustuse muretsemisega ja mul polnud ju võimalik olla mingi peps. Sinnamaani ei olnud mul mingit nn isiklikku elu, armastusest kõnelemata. Sest ole sa kui tarmukas tahes, päritolu jätab ikka mingi pitseri. Kuigi suisa alaväärsuskompleksi käes pole ma kunagi kannatanud, aga ma lihtsalt olin nii kõvasti rakkes, et armastusest isegi ei mõelnud.
Kui mõned tagasihoidlikud soolaleivapeod peetud said, hakkasin tähelepanelikumalt eristama naabreid. Minu kolmanda korruse trepimademel nagu pea terves trepikojas olid kõik elanikud muukeelsed. Teretasin kõiki, kes aga vastu tulid. Mõned vastasid, mõned mitte, aga mulle külla ei kippunud keegi. Alguses see mulle isegi meeldis, sest ma ei seltsi võõrastega kuigi kergesti. Aga juba kuu möödudes oli võimatu mitte täheldada, et minusse suhtuti kui mitte otse tõrjuvalt, siis isemoodi mühaklusega küll. Ajapikku sain vahetutest naabritest selgema pildi, ilma et oleksin kelleltki kellegi kohta mingit teavet pärinud. Selle läbi, kuidas nad mulle mu kohta kätte näidata püüdsid, polnud raske järeldada, kes on kes. Mõistetavatel põhjustel panen neile siin suvalised nimed.

Liida-memm

Tema oli mu vasakpoolne seinatagune naabrinna, nii umbes kuuekümnene korpulentne tädi. Väga uudishimulik. Mühaklik ta küll polnud, otse vastupidi. Teretas mind alati ise kärmesti esimesena, päris mu tegemiste, korteri, töö ja palga, edasi vanemate ja sugulaste kohta. Vastasin umbmääraselt, et mitte mingiteks konkreetseteks arutlusteks ainet anda. Ja mõistsin juba varsti, et see talle ilmselt ei meeldi.
Ükskord kuulsin aknast, kuidas ta hoovil kellelegi rääkis, et „nisuke nina püsti, mängib printsessi, räägib mokaotsast – eks ta mõne ärimehe võsuke ole...” Esimest korda helistas Liida mu uksekella selleks, et nõuda kategooriliselt – võtku ma midagi ette oma vannitoa uksega. See kriiksuvat nii, et ta ei saa rahu ei hommikul ega õhtul. Edasi üllatas mind sellega, et maksis ära mu üüri... Siis olid postkastid sellised puust, lukustamata logud ja netti veel polnud. Võttis mu üürikviitungi, ilma et oleksin palunud. Tuli mulle siis külla sellest ette kandma, rõhutades, et „ainult teed jooma”. Kui lausa kategooriliselt palusin seda enam mitte teha ja teed ei pakkunud, osutas ta põlglikult „eestlaste kasvatusele”.
Mõne aja pärast teatas proua nipsakalt, et tellis mulle santehniku selleks ja tolleks ajaks, sest mu torud „kõmisevad öö läbi”. Sestpeale piirdus kontakt terega – vahel ta vastas, vahel mitte...
Ükskord käskis üks jumala võõras inimene mul postkastide juurest prahi ära korjata. Kui imestasin, miks just mina, ütles too: „Liida-memm ütles, et teie loobite pidevalt prahti maha...“

Onu Fedja

Parempoolne naaber oli ebamäärases vanuses jota, kelle juures paistis ka selliseid prükkari-vurfi naisi pesitsevat. Too ei teinud minust enamasti väljagi. Vahel võis ta mu küll jalust maha müksata, mille panin aga selle arvele, et tal püstiseismisega enamasti suuri raskusi oli. Ükskord andis mulle uksekella, ikka parajalt jommis, ja palus kirvest. Ütlesin, et mul pole kirvest ja imestasin, milleks mulle kirves. Tema ütles, et naine (?) ei lase teda tuppa, ja tal on vaja endal uks lahti teha. Ja et mis ma valetan, et ei ole kirvest. Sai jube vihaseks ja pomises minnes, et ärgu ma arvakugi – tema ennast juba mõnitada ei lase.
Õhtul nägin aknast, et Fedja põõnaski maja ees pingil - oli oktoobrikuu. Hommikul jooksis üks alumise korruse tüdruk teatama, et mu postkast põleb. Järgmisel kohtumisel mainis Liida-memm teadja mõnuga, et ärgu ma Fedjaga mängigu, sest tema nalja ei mõista... Õnneks edaspidi too Fedja minust enam välja ei teinud.

Viktoria ja mr X

Järgmine parempoolne naaber oli minust noorem ja tudeng. Kui ma sinna kolisin, elas ta vanematega, aga need kolisid vist kuskile mujale. Varsti, nagu võis järeldada, hakkas tudengipreili käima mu vastasnaabriga, umbes nii 35aastase mehega, kes samuti aina tinutas. Alguses oli see üsna sile paar, aga mees hakkas aina kõvemini jooma, ja siis oli koridori kuulda, kuis nad arveid klaarisid. Seni polnud ma Viktoriaga kunagi kontakteerunud ja seda meest, kelle nime ma teada ei saanudki, natuke pelgasin. Kui ükskord tema ees trepist üles läksin, näpistas mees mind jalasäärest ja ise kihistas naeru. Liftis surus mu kord vastu seina, nii et teda ma ihtsalt vältisin, kui eemalt nägin.
Nüüd hakkas Viktoria minu juurde rettu jooksma, kui mees kallale tuli. Korra aitasin neil leppida, aga varsti tuli samuti purjus Viktoria minu juurde kuulutama, et ta „teab kõik”: mina nimelt tahan talt mehe üle lüüa, aga mul ei lähe see läbi... Ta lõpetades lausega, et miks selline eesti lits üldse meie majja elama pandi. Ausalt öeldes midagi nii hullupöörast poleks ma isegi välja mõelda osanud! Viha tegi küll. Ja miks just lits – mitte kordagi polnud mul mehed külas käinud ega olnud elanikud mind ka kellegi käekõrval näinud. Sest mul polnudki ühtegi meest, kuigi oli mitu korda tulnud mõte, et kui mehele läheksin, oleks julgem olla. Ainult et polnud silmapiiril potentsiaalset kandidaati.
Seda kõike kogesin vähem kui aasta jooksul. Pärast seda juhtumit tuli ükskord pähe, et helistan õige sellele eestlastest paarile, kellelt ma korteri ostsin, ja küsin järele, kuidas neil oma naabritega õnnestus asju ajada. Aga ma ei leidnud enam nende telefoninumbrit ega muid andmeid, nii et soiku see asi jäigi. Tegelikult olin jube nördinud küll, sest ei kujutanud ette, kuidas kallite naabritega üldse mõistlikult suhelda saaks. Või lihtsalt kehtestada mingid selged reeglid, sest mida kuradit ma neisse puutun või nemad minusse. Polnud mina neid ju mitte millegagi seganud.

Saatus ulatas abikäe

Ühel pühapäeval, kui ma kedagi külla ei oodanud, käis uksekell ja ukse taga nägin läbi silma võõrast meest. Küsisin läbi ukse, mis vaja, ja sain maakeelse vastuse, et ta palub hetkeks jutule. Kui ta lävele tuli, tundus kuidagi tuttav, ja tema esimene küsimus oligi, kas ma teda mäletan. No ühesõnaga tuli välja, et see on endiste omanike poeg, kes oma autoga mind ja oma vanemaid paar korda ostu-müügi asju ajama vedas. Mees selgitas, et tal elab naabermajas lapsepõlvesõber, kellel vahel külas käib, ja vanemad olla palunud, et mingu vaadaku, kuidas ma seal vastu pean.
Ausalt öeldes tundsin ehtsat rõõmu – see oli kohe nagu süstlatäis turvatunnet. Vestlesime mõnusalt ligi paar tundi. Minu lugudele lisaks oli temal neid ammendamatult, üks naljakam ja totram kui teine. Tema kahtles, kas niisuguste naabritega üldse on lootust mingit mõistlikku kontakti leida. Kui ta minema asutas, küsis, kas tohib teine kordki sisse astuda. Kõige siirama õhinaga lausa palusin, et millal iganes, oleksin väga rõõmus. Muidugi vahetasime telefoninumbreid.

Pärast seda hakkasime kohtuma. Enese kohta rääkis ta, et on ehitaja, minust aastat neli vanem, poisikesena abiellunud ja lahku läinud, poeg kasvab ema juures, aga suhtlevad senini. Edaspidi aitas mul korteris üht ja teist kohendada, et midagi ei „kriiksuks” ega „kõmiseks”. Ja soovitas, et kirve käepärast hoiaksin, kui onu Fedjal jälle peaks plaan olema oma korteri ust maha lõhkuda.
Ekstra naljakas oli see, et kui needsamad naabrid meid kahekesi koos juhtusid nägema, polnud neil kellelgi soovi tulla mulle midagi jälle süüks panema või üksteise peale kaebama. Tegelikult oligi tema vanematel nendega üksjagu kergem olnud – ikkagi vanemad inimesed, kelle peal naabrid häbenesid nii jultunult hambaid teritada.
Ükskord ütlesin talle otse välja, et olen lausa õnnelik, et toona kodus olin, kui ta tuli. Kes teab, kas hiljem oleks veel tulnud. Tema ütles: samad sõnad, sest vaevalt küll, et oleks...

¤ ¤ ¤

Möödunud kevadel pühitsesime oma viieteistkümnendat pulma-aastapäeva. Aasta vähem oleme elanud Mustamäel. Meil on kahepeale kokku kolm last ja õnnelikud oleme kõik siiamaani. Mu äi ja ämm on mulle olnud nagu vanemad. Äi armastab ikka ja jälle meenutada, et tema olla pojale öelnud juba pärast seda, kui too meid esimest korda autoga vedas, et niisugune naine oleks sul pidanud olema. Mõtlesin, et vast mõtleb välja, luiskab lustiks. Poeg ja mu mees tunnistab, et umbes sama mõte välgatas temal siis, kui ta mul teist korda külas käis. Armastan neid kõiki väga-väga ja ei sest ole ühti, kui nad luiskavadki. Ikkagi ju nii ilus kuulata!