Intervjuu ilmus Eesti Naises 2016. aasta novembris.

Võimalik, et Marilyn Kerro populaarsust Venemaal võib võrrelda sealmail kuulsust kogunud legendaarsete eestlastest popmuusikute omaga.

Telesarjal “Selgeltnägijate tuleproov” on olnud Marilyni elus nii oluline koht, et vabalt võiks ta aega mõõta – elu enne ja pärast seda saadet. 2013. aastal, oma esimese hooaja järel jäigi punapäine rakverelanna Moskvasse elama, ent väisab aeg-ajalt ka Eestit, ema ja õdesid ning oma vanalinnapoodi.

Millised on te päevad?

Kõik päevad on erinevad, sest ma ei ela mugavusstsoonis. Kõik, mis antakse, võtan vastu. Olen televõtetel või võtan inimesi vastu või lähen mõnele esitlusele. Täna olen teinud loovtööd – tegelen ju kividega ja olen vastanud inimeste küsimustele.


Millised on Moskvas te lemmikpaigad?

Ma ei külastagi siin erilisi paiku, mulle meeldivad inimesed. Inimesed loovad hea energeetika.

Millest unistasite lapsepõlves?
Väiksena unistasin arstiks saamisest, olen tahtnud alati inimesi aidata. Ja mu praegune elu ongi üsna sellesarnane – aitan inimesi, suuresti emotsionaalselt ja psüühiliselt.


Kuidas elasite üle vanemate lahutuse? Millised õppetunnid andis see eluks, et kasvasite emaga?
Arvan, et elasin lahkumineku väga hästi üle. Sest minu jaoks oli ammu teada, et nad ei jää kauaks kokku. Mingi osa minust oli väga õnnelik, et ema sai vabaks, ja me õdedega toetasime teda. Meie jaoks oli see väga hea uus algus. Aga mida see õpetas? Seda, et pead elama iseendale. Naised, kes on sellises olukorras ega tea mida teha – ärge jääge kannatama. Tähtis on enese eest seista. Kui üritatakse koos püsida laste pärast, siis nad tunnevad seda ja hakkavad ka oma elus vanemaid kopeerima.
Ma arvan, et mu ema on väga tugev naine, et tegi selle otsuse õigel ajal. Me olime piisavalt väikesed, et samu vigu ei kordaks.

Räägite tihti, kui oluline on hoida lähedastega sooje suhteid. Kas näete, et see on paljude jaoks suur probleem?
Ma arvan, et praegune suur probleem on internetimaailm. Arvatakse, et piisab internetisuhtlusest, kuid see ei ole sama, mis füüsiline suhtlus. Minu juures käib palju vanemaid inimesi, kes tahavad lihtsalt rääkida. Inimestel on väga suur läheduse puudus – just viimased viis-kuus aastat. Olen tihti märganud – kui ei suudeta anda oma aega, siis kompenseeritakse seda asjadega. Koosolemise asemel on tehtud sulle kingitus – sa istud ja vaatad seda, mingit emotsionaalset sidet sul sellega pole. Sul ei ole selle asjaga seoses mingit mälestust, see jääb sinu jaoks energeetiliselt tühjaks.

Esimest korda “Selgeltnägijate tuleproovi” pääsemise nimel harjutasite aasta aega ja töötasite Soomes (koristasite lund, õhkisite dünamiiti...), et raha koguda. Mille nimel oleksite valmis veel sel moel pingutama?
Ma ei ole pingutamist kunagi ära jätnudki! Minu elu ongi üks suur pingutus.

Kas mugavustsoonist tuleb teil iga päev väljuda?
Ma ei ole kunagi mugavustsoonis elanudki. Olen näinud, kuidas teised elavad, ja see on minu jaoks kui Ameerika avastamine. Kuid see ongi üks põhjus, miks inimesed tulevad minu juurde, miks nende elu on soikus. Õpetan neid elama nii, nagu mina näen – mitte mugavustsoonis.
Minult on tihti küsitud, kuidas sa jõuad nii palju teha. Mina küsin: kuidas sa ei jõua? Enamik toob palju vabandusi, miks nad ei saa midagi teha. Aga mina elan! Elan praeguses momendis, mitte naelutatult teleka ette.

Te tiitliteks on meedias nõid ja nõiapreili. Ise loete end selgeltnägijaks?
Mulle on need nimed külge pandud, ilmselt suuresti ka mu silmade ja oleku pärast. Sa ei saa ise öelda, et oled meedium. Mida rohkem inimene ka ise endale tiitleid annab, seda ebakindlam on ta endas… Mõnikord ma kuulen, mõnikord ma näen. Mõnikord näen unes. Kas ma siis olen kõik? Ma ei ole kõik.
Sa ei saa öelda, et oled nõid, kuna tegeled ainult rituaalidega. Või et suhtled surnutega ja oled meedium. Ei ole nii, et võtad telefoni ja helistad neile: halloo, täna on mul selline küsimus. Sina ei esita küsimusi, vaid nemad vastavad sulle. Ja vastavad nii, kuidas nemad heaks arvavad. Mõnikord ei ole kontakti, sest nad peavad vajalikuks, et sa ei pea midagi teadma. Kuidas sa saad siis ennast meediumiks nimetada?

Inimeste lein ja valu – kuidas on see mõjutanud te tervist? Andsite sotsiaalmeedias teada, et olete pidanud käima tihedalt haigla vahet. Kuidas on tervisega praegu?
Tervisega on praegu kõik korras. Ma arvan, et töötasin üle. Olen üritanud õppida rohkem ei ütlema. Kui näen, et inimestel on väga suured probleemid, kipun ennast ära unustama. See oli moment, kui olin endast liiga palju andnud, aga energiat tagasi ei tulnud. Ja üks osa tuli ka sellest, et mu ümber oli palju negatiivsust ja inimesi, kes ei olnud kõige paremate kavatsustega, võttes minult energiat. Õnneks sain õigel ajal jaole, keda lasen oma ellu ja keda oma elust lahti lasen. Sellega taastusid mu jõuvarud kohe.

Kui palju te praegu inimesi vastu võtate?
See oleneb päevast, sellest, mis probleemiga tullakse. Kui on surma-, leinateema, võtan ainult ühe inimese vastu. Kui on armastuse-, rahaprobleemid, võtan kaks-kolm. Mõnikord võtan ka vaba päeva.


Millised abivajajad on te südant enim puudutanud?
Kõige enam need, kes on kaotanud oma lähedased. Nemad ongi mu jõu allikad, õpin just neilt. Viimane juhtum oli naisterahva oma, kel põles kaks last majja. Ma suhtlen temaga siiani. Iga kord, kui talle külla lähen, annab see mulle jõudu, kui näen, kuidas ta üritab oma eluga edasi minna. See naine sünnitas nüüd lapse ja pani tütrele nimeks Marilyn. See oli minu jaoks nii suur au!

Ta peab elama edasi, et kasvatada üles see laps. Kui näen, kuidas ta vaatab oma uut last... Kui olen tal külas tund-kaks, ja ta saab oma mõtted mujale, on see suur asi. Mitmel korral, kui seal käisin, hakkasid lapsed, kes sisse põlesid, ise rääkima. Oma minevikukogemustest – kuidas nad isa ja emaga elasid, mida tegid. See andis emale avarama pildi, et lapsed ei olegi tegelikult kadunud, vaid on sealsamas.

Millal viimati nutsite?
See oligi eile, kui tulin sellesama naise juurest, kes kaotas kaks last. Nägin ta tütart esimest korda ja sain aru, et see laps on naise vanem poeg, kes majja põles. See moment õpetas mulle väga palju. Me mõlemad nutsime.
Miskipärast peetakse nutmist nõrkuseks. Tegelikult on see tugevuse märk, et suudad olla sina ise, näidata oma emotsioone. Kui jätad oma emotsioonid kinni, jääb keha haigeks ja sa pidevalt haigestud. Ma nutan tihti, nädalas viis-kuus korda kindlasti, kui mitte rohkem.

Kas oma soovidega on lähenetud ka agressiivselt?
Kindlasti. On palju neid, kes tahavad kohe ratsa rikkaks saada. On neid, kes tahavad maagia abil endale meest või naist saada – oma 40 protsenti neist, kes minu juures käivad. Aga saadan nad alati uksest välja. Mul ei ole võluvitsa, millega saaksin inimese saatust kahe päevaga muuta. Ma võin seda teha, aga kui teen, maksab inimene selle eest mingi aja pärast. Millega ta maksab, seda ei tea. Mina ei soovi endale karmat peale ega soovi ka sellele inimesele halba. Soovitan kõigil teha rohkem tööd iseendaga, mitte jääda lootma.

Kellelt olete elus enim õppinud?

Ma õpin iga päev. Neilt, kes minu juures käivad, ka oma perelt. Nad on teinud mind kannatlikumaks, arvestavamaks ja olen õppinud end rohkem avama. See, kes ma olin eile, ei ole ma enam. Inimesed muutuvad kogu aeg, mõtted muutuvad. Elu peabki olema pidevas muutumises. Kui ei ole muutust, ei ole ka järelikult elu. Selle peale võiks mõelda – kas nädal tagasi elasid nagu täna? Kui see on nii, siis on see vegeteerimine. Mina soovin mitte vegeteerida.

Milline on parim nõuanne, mis teile on antud?
Ära kuula mitte kedagi! – Vot see on õige nõuanne! Kuula ainult iseennast ja järgi oma sisetunnet, siis ei tee sa vigu, vaid lähed väga õiget teed pidi. Siis on see elutee, mille üleval pool paika panid. Sest inimesed annavad väga palju mittevajalikku nõu: ära tee seda, ära mine sinna! Aga kui süda tunneb, et pead minema ja tegema, siis tee seda, muidu jääd kahetsema.
Minu juures on käinud palju inimesi, kes on suremas, kel on vähk, kel aids. Ja alati räägivad, et nad pole oma lähedastele öelnud, kui palju nad neid armastavad, et nad pole nendega koos aega veetnud, et nad ei ole teinud midagi oma unistuste heaks. Sest nad on pannud ennast alati teisele kohale. Soovitan elada iseenda jaoks! Alles siis saad hakata ka endast rohkem andma. Aga kui annad endast kõik ära, siis sa ei teagi, kes sa oled ise.

Kui palju kasutate maagiat igapäevaelus?
Minu elu ongi üks maagia. Ma arvan, et elu on ime. Me peaksime arvestama, kui habras on elu. Iga päev on meile antud uus võimalus ja see ongi juba maagia.

Kui keeruline on teie võimetega inimesel lähisuhetes? Kas võime näha armsama n-ö üdistki läbi ei tee suhteid väga keeruliseks?
Ma ei ütleks, et see teeb lähisuhted keerulisemaks. Olen kodus mina ise, ma ei kasuta oma lähedaste peal oma andeid, kui nad just ei küsi. Kodus olen ma tütar, õde, armastatu.

Milline on olnud armastuse suurim õppetund?
Ma arvan, et armastus ei saagi olla õppetund, armastus peab olema vaba. Inimesed tulevad, lähevad, inimesed jäävad kokku, lähevad lahku. Armastus on üks tunne, mis kunagi kuhugi ei kao, kui ta on tõeline. See ei loe, kas olete koos või eraldi.

Mis on olnud elus kõige raskem?
Kui inimesed mõtlevad, et elus peaks olema midagi rasket, siis nad mängivad ohvreid. Meil on oma õppetunnid ja eelistan raskusi nimetada kogemusteks, mis õpetavad meid hingeliselt ja vaimselt.

Kas olete alati elanud oma südame järgi?
Ma ei ole suuremalt jaolt teisi kuulanud, lähen seda teed, nagu õigeks pean. Olen väga palju negatiivset vastukaja saanud. Aga kokkuvõttes elan ju mina endaga elu lõpuni ja pean endale igal õhtul peeglist otsa vaatama. Kõige hullem on, kui inimene läheb iseendaga konflikti.


Mille puhul enda üle uhke olete?

Mulle uhkus ega ego ei meeldi. Kui oled uhke ja rahul, siis ei saa sul tulla uusi kogemusi ja sa ei õpi edasi, sul ei ole vaimset kasvamist. Ma ei ole ka saadetes kunagi väitnud, et ma olen hea või kõige parem. Sest alati saab kõike paremini. Ja tuleb ka inimesi pärast mind, kes teevad veel paremini. Aga see ongi elu mõte, pidev kasvamine kuni surmani.

Mida tahaksite veel osata?
Ma arvan, et oskused on tahte küsimus. Kõik, mida ma olen tahtnud, mis mul on pähe tulnud, seda olen teinud. Ma ei vaata tulevikku, et mida ma siis tahaksin.

Mida kardate?
Ämblikuid (puhkeb naerma). Ja usse. Mul on eelmisest elust mingi kogemus ämblike ja ussidega. Nad ei ole mulle ebameeldivad, aga ma ei saa nende lähedalegi minna.

Mis on mõnusaim tegevus?
See vaheldub iga päev. Mulle meeldib ujumas käia, see võtab emotsioonid hästi maha. Tegelen käsitööga, teen oma käekette, kõrvarõngaid, milles on mineraalide jõud. Ja töö – kui näen, et inimeses toimub muutus, siis ongi kõik nii, nagu peab.

Kuidas sündis raamat “Saatuse peegelpilt”? Kuidas sel on Venemaal läinud?
Ma teadsin alati, et tahan raamatut kirjutada. Ja pärast saatesarja 14. hooaega (Marilyni esimene hooaeg – H. P.) tekkis vaba moment. Lootsin, et kui inimesed mu raamatut loevad, siis peaksid nad vähem minu juurde tulema ja saaksid ennast ise aidata. Iseennast saab aga aidata siis, kui ollakse enda vastu aus, kuulatakse iseennast. Raamatul ongi väga hästi läinud ja olen saanud palju vastukaja, kuidas see on lugejate elu muutnud. Nad on saanud vastused sellele, mida on otsinud.

Millest unistate?
Mul ei ole unistusi. Elan siin ja praegu. Elu ongi üks suur unistus. Kui tulevikule vaatad ja kõigile sellest räägid, siis kaob stiimul ära, sa oled saanud juba vastukaja. Nii et ma ei räägiks sel teemal. Kõik mis tuleb, see tuleb.