Minu sõbranna oli aga lausa kaanepilditüdruk. Ma ei varjanudki oma vaimustust tema välimuse, tema heasoovlikkuse ja avatuse suhtes. Kui aru saama hakkasin, et kolleegid teda kuigi tõsiselt ei võtnud ja tema elukommete kohta totakaid vihjeid tegid, astusin alati tema kaitseks välja. Ja mida siiramalt ta mind oma sõpruskonda arvas, seda avameelsemalt hakkas ta mulle rääkima ka oma isiklikest asjadest.

Sain aru, et polnud ju tema süü, kui igas seltskonnas, kuhu sattusime, oli tal täiesti põhjendatult menu. Mõnikord oli tal mitu romaani korraga käsil. Neist jutustas ta mulle pidevalt.
Siis, kui minu praktika lõppes ja ma pärast kooli lõppu hoopis teise asutusse tööle läksin, ei tulnud meie suhtlemisse kunagi pikki pause.

Pärast järjekordse romaani katkemist teatas ta mulle tarmukalt, et nüüd aitab - lähema aasta jooksul leiab ta kindlalt oma õige ja läheb mehele! Samas manitses mind, et olen liiga tagasihoidlik ega hinda oma võimalusi.

Meie seltsielu jätkus põhiliselt samas võtmes: tema hiilgas, mina üritasin talle iga järgmise kandidaadi kohta ausalt öelda, mida ma neist arvan. Ja teda ennast keelitada, et ta mitte igasse romaani otsekohe ja pea ees ei sööstaks ega oma hinge laiali ei laotaks. Ta sai aru, kiitis mu nõuanded heaks, aga paraku...

Et lõpuni aus olla, pean vahepeal mainima, et ega minul mingit isiklikku elu õigupoolest polnudki. Koolipõlvesõber, kellesse armunud olin, paljalt sõbraks jäigi. Edasi samas vaimus - sõpru palju, aga mina olin neile ikka pigem nagu mingi suur ema, hea nõuandja, kindel tagala. Ja siis...
Üks sõbranna pikem suhe, millesse ka minul usku oli, läks jälle lörri. Pärast rohkeid pihtimisi, kurtmisi, vaidlusi ja analüüse heitis sõbranna mulle ette, et kui mina ise nii väga oma komplekside käes ei vaevleks ja temaga aktiivsemalt kaasas käiksin, oskaksin teda õigemini suunata. Pealegi saaksin nii ka iseenese õnne heaks midagi ära teha.

Kord, kui me polnud ligi paar kuud kuigi tihti kokku saanud, pidasime maha ühe ööst hommikuni vestluse. Tema jutustas õhinal, et on nüüd peale jõusaali, kus ma temaga küll kunagi kaasas ei käinud, avastanud basseini. Ja tutvunud seal ühe tõeliselt kihvti mehega, kes erinevalt tavalistest otseselt külge ei kleebi, aga kellele ta ilmselgelt meeldib. Et tulgu mina temaga kaasa ja vaadaku ta üle.

Alguses naersin ta välja - bassein hakkab üle ääre ajama, kui minusugune sisse sumab!
Aga sõbranna kiitis oma tavalise siirusega, et sa ei kujuta ettegi kui palju pakse naisi seal on! Kuni otsustasingi, et hea küll. Pealegi olin ma läbi aegade nii mitmelgi ebanaiselikul spordialal küllalt arvestatav olnud ja ujumine oli minu jaoks kunagi üks köitvamaid.

Oli tavaline mees, väga sõbralik ja viisakas, igati sümpaatne kahtlemata. Aga et mitte neid segada, püüdsin kohe neist eemale hoiduda. Avastades rõõmuga, et olen tõesti loll olnud enesele sedasorti üritusi lihtsalt kehakaalu pärast keelates.

Kus ja kui palju nemad suhtlesid, ei pannud ma tähelegi. Kuna sõbranna mind ei otsinud, leidsin, et ju neil asi edeneb. Aga siis korraga ulpis see mees mu kõrval, konstateerides, et kahtlemata olen ma ujumisega põhjalikumalt tegelnud. Tunnistasin, nagu ka tõeliselt oli, et lasteaiast 7. klassini käisin usinasti ujumiskoolis, aga vaatamata mu saavutustele polnud ma füüsiliste näitajate osas loomulikult perspektiivne.

Sel õhtul lahkusime sealt kolmekesi - kuna meil autot polnud, nõustus sõbranna uus austaja meid koju sõidutama. Ja marsruute arvestades leidis, et loogilisem on enne sõbranna koju toimetada.
Sõbranna vahetas minuga võidukaid pilke ja leidis järgmisel päeval, et just see on mees, kes talle kohe järele ei jookse, vaid püüab teda armukadedaks ajada. Ausalt öeldes polnud mul enesel selle kohta mingit arvamust, pigem mingi nimetu äng. Mispeale otsustasin, et kui peaksin basseini veel kunagi minema, siis valin mõne teise aja. Ja keeldusingi kategooriliselt sõbrannaga sama üritust veel kordamast.

Vahepeal polnud meil temaga sellest mehest mõnda aega juttu. Minu poolest võinuks asi sinnapaika jääda, sest mis see üldse minusse puutuski, kui ma poleks enese tahtmata imelikku olukorda sattunud.

Kord oli sõbranna taas tuttavas basseinis ja me pidime tema trenni lõpus seal lihtsalt korraks kokku saama.

Oli ilus märtsiilm ja veel piisavalt aega, sellepärast ma majja ei sisenenudki. Aga korraga väljus sealt see mees. Kuigi ma selja pöörasin, oli ta varsti mu kõrval ja ütles, et on rõõmus mind nähes.
Küsis, miks ma enam pole tulnud ja samas, kas nõustuksin temaga lähiajal õhtust sööma.
See oli minu jaoks midagi üpris eriskummalist, aga samas adusin, et ilmselt on küsimus ikka mu sõbrannas ja kosjasobitajarollis. Ütlesin solvunult otse välja, et tänan, aga ajagu mu sõbrannaga asju ikka ise.

Sel hetkel väljus sõbranna, andsin talle lubatud raha ja lahkusin. Enne südaööd helistas sõbranna, et see mees on tõesti kõva pähkel.

Kui sõbranna minuga ühendust ei võtnud, leidsin, et kõige targem on ka ise vait olla. Siis ühel õhtul, kui töölt tulin, ootas mind ukse ees see kõva pähkel. Ja kutsus jutuajamisele.

Lähimas kohvikus ütlesin talle, et jätku nad mõlemad mind mängust välja. Tema ei saanud aru, mis mängust, märkides, et mu sõbranna on tore tüdruk, aga neid ei seo ju mitte miski!

Minuga leidnud ta aga kohe kattuva suhtlemiskanali, nagu ta ütles. Ja küsis, kas me ei võiks lähemalt tuttavaks saada... Olin nii ehmunud, et jätsin lihtsalt hüvasti ja marssisin minema.
Ülejärgmisel hommikul sain sõbrannalt sellise sõnumi, mis mu täielikult šokki viis. Ta kasutas mu välimuse ja iseloomu kirjeldamiseks selliseid sõnu, mida ma temalt iialgi poleks oodanud. Lõpetas, et olen talt kavalasti röövinud eluõnne ja olen jäle reetur.

Ma ei vastanud talle midagi, sest olin solvunud ega mõistnud, mis toimub. Mõtlesin pingsalt, mida teha.

Ja andsin nõusoleku kutsele, millest olin äsja ära öelnud. Lahkusin töölt ja läksin Soome tuttava farmeri majapidamisse. Paar kuud hiljem sain sõnumi sellelt mehelt, et tal aega on ja ta ootab. Ei suhelnud vahepeal ei tema aega sõbrannaga.

Kui järgmisel sügisel koju naasin, sain teada, et sõbranna oli abiellunud ameeriklasega ja välja rännanud. Siis otsisin üles selle kõva pähkli.

Saime kokku, meenutasime, rääkisime. Tema ei teadnud mu sõbrannast midagi. Ja rääkis peamiselt sellest, et... sai juba õige varsti pärast meie tutvumist aru, et ma meeldin talle väga. Mina möönsin niisama ausalt, et tema minule küll mitte.

Meie abieluni kulus veel kaks aastat, aga siis oli see ka meie mõlema siiras soov. Sõbranna elukäigust ei tea me tänini midagi. Etteheiteid tema eluõnne hävitamise asjus ma mõistan ja tunnen aeg-ajalt ikka vahel nagu süümepiinu. Aga asi oli ju lihtsalt selles, mida kinnitab tänini mu mees: oli ilus, armas ja hea tüdruk, aga kellegi teise, mitte tema jaoks.

Lugu ilmus Nelli Teatajas