Marita lugu: õe saladus, mida ma poleks tahtnud teada saada
Jutt on minu vanemast õest. Lapsest saati peeti meid lausa kaksikuteks. Seda enam, et olime temaga suured sõbrad nii lastena kui täiskasvanutena. Omamoodi nagu ime, aga ma ei mäleta, et me üldse kunagi tülitsenud või mingil moel vimma vedanud oleksime. Isegi siis mitte, kui poisid ja armumised mängu tulid.
Minu esimene mees, kellega kaheksa aastat koos elasime ja kaks poega saime, oli kooli ajal tegelikult õe peigmees. Alailma käisime kolmekesi ringi, nii et teised ikka narrisid, et kumma oma ta õigupoolest on. Viimases klassis oli neil isegi juba pulmaplaanidest juttu, aga siis läks õde Tartusse õppima ja seal peagi ka mehele.
Meie saime mahajäetud peigmehega vanast harjumusest ikka kokku, kuni ka armastus tuli. Õel oli väga hea meel, kui me abiellusime. Oma mehega oli tema igati rahul ja õnnelik. Kiitis oma meest ja oli ka põhjust. Kuigi elasime nüüd erinevates linnades, saime ikkagi suhteliselt tihti kokku ja rääkisime avameelselt. Vahepeal oli õde sageli pikemalt meil, kui mu lapsed väikesed olid ja mees ühtepuhku ametisõitudel käis.
Õde võis kodust ära olla, sest lapsi tal polnud ja tema mees sai ise hakkama. Aga just see hakkaski pikapeale õele muret tegema, et esimene lapsuke isegi nende viiendal abieluaastal end ikka veel oodata laskis.
Minu ajamise peale läks ta lõpuks arsti juurde. Arst ei leidnud mingit häda.
Agiteerisime õega isegi minu meest kälile õllekruusi taga n-ö läbi lillede märku andma, et ta peaks järglaste saamise asjus arstiga nõu pidama. Aga sest ei saanud asja ja polnud enam tarviski. Nagu kolmekümnenda sünnipäeva kingituseks jäi õde lõpuks rasedaks ja tõi ilmale poja.
Varsti pärast seda tuli mul enese probleemidega tegelda. Olime mehega juba ennegi lahutusest juttu teinud, aga nüüd võttis asi konkreetsema ilme. Selles, et ta mind petab, olin ma minusse jaheda suhtumise põhjal ammu üsna kindel. Selleks andsid tema ametisõidud ju lahedalt võimalusi. Aga lahutuse põhjuseks oli siiski banaalne iseloomude sobimatus.
Mida vanemaks ta sai, seda enam lõi välja tema kehkenpükslik eneseimetlus, justkui poisikeselik muretus. Selgus, et tegelikult meil pole ei kattuvaid huvisid ega ühiseid sõpru. Koos väljas ei käinud me enam üldse ja lastega tegeles ta minimaalselt. Kuni leidsime, et targem on kummalgi oma teed minna. Ta võttis juba mõne kuu pärast uue naise, aga lastele laekub raha korralikult. Eksmehe elu ei huvitanud mind ka enam, sest minagi läksin taas mehele. Võin kinnitada, et sedapuhku õnnestunult.
Aga ega mured sellega möödas olnud. Õepoeg sai viieseks, kui õe tervis äkki tõsiselt lonkama lõi ikka selle kõige hullema haiguse käes. Vahepeal oli juba lootust, et ta saab jagu, aga siis kustus ta lõplikult. See kõik käis üsna kiiresti, aasta jooksul.
Õe pere pärast ei tarvitse mul muretseda. Tema mees elab koos meie ühise sõbrannaga, mis oli ka õe soov. Laps sai endale hea kasuema. Aga mulle jättis õde maha läkituse, mille sisu ei kao mu peast mitte kunagi.
Seesama sõbranna ja õe mehe usu naine tõi mulle pärast matuseid käsitsi kirjutatud kirja, mille õde oli oma elu viimastel nädalatel kirjutanud ja palunud mulle edasi anda alles pärast tema lahkumist.
Väga ilusasti, nagu ta üldse kirjutas, jutustas ta sellest, milliseid piinu ta kannatas oma oletatava lastetuse pärast. Kui tema mees ära oli, läks talle külla minu mees, kes oli ametireisil. Minule, muide, ei maininud nad kumbki seda seda poole sõnagagi. Ja põhjusega. Mu mees käis seal kunagise kallima juures teisegi korra, ja veel ja veel, kuni õde rasedaks jäi.
Ei oskagi kirjeldada, mida täpselt tundsin. Esimene reaktsioon oli kibe solvumus. Oma mehe üle ei imesta ma üldse, aga mulle ei mahtunud pähe, et õde, kellega olime nagu kaks ühes, mind nõnda reeta võis! Seda on ju ennegi tehtud, ja mõnele naisele on lausa arst soovitanud, et kui oma mehega last ei saa, proovigu teisega. Aga miks pidi ta nimelt minu mehe valima? Ilus naine nagu ta oli - ta võinuks saada, kelle tahes.
Siis imestasin ma iseenese lollust. Kuidas ma polnud kunagi märganud, kui sarnane on õepoeg mu mehega!
Edasi seisis õe kirjas, et see suhe kestis vaid paar-kolm kuud ja poja sünnipära teavad ainult nemad kaks. Mina aga käigu selle saladusega ümber nii nagu ise õigeks pean. Kui pean vajalikuks, rääkigu tema mehele asi ära, ja poisile enesele, kui too täisealiseks saab.
Nüüd, kui sellest on juba üksjagu aega möödas, vaatan asjale rahulikumalt. Ja olen kindlal seisukohal mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Mis mõttega? Õepoja isal, mu esimesel mehel, pole lapsest sooja ega külma. Kui oleks, siis oleks ta sellest ammu märku andnud. Õemehele, äärmiselt toredale inimesele, oleks see uudis ju surmahoop. Samuti lapsele, ükskõik kui vanalt - tal on suurepärane isa olnud, oleks ju lausa elajalik tema usk ja armastus hävitada. Ja miks peaksid minu pojad teadma, et neil on tädipoeg ja poolvend ühes isikus?
Muidugi palus ta südamest andeks, et ei tahtnud selle taagaga surra. Aga mina mõtlen, et võinuks, isegi ehk pidanuks! Sest nüüd olen mina sunnitud igavesti ringi käima, kibedus hinges tema suhtes. Oma saladuse selline pärandamine mulle oli temast liiga egoistlik. Sellele ta kirjutama asudes ei mõelnud, kas ma üldse tahan tema saladust teada...
Arvata võib, et paljudel meist on oma luukere kapis. Mõnikord tiritakse see välja, mõnikord peame ise vajalikuks ta avalikkuse ette tuua. Aga on selliseid, mis peaksid jääma igavesest ajast igavesti seitsme luku ja riivi taha, kuna nende väljakraamimine võib surma küll kergemaks teha, ent elamise teeb raskemaks.
Lugu Ilmus Nelli Teatajas
