Aga ei me tea keegi, kui keeruline on liiklus eemal meie oma aiaäärsest tänavast, milliseid kurve ja tõuse-langusi läbida tuleb. Kui siledalt või milliste muhkudega keegi seda suudab, sõltub mõistagi igaühest enesest. Sellega, kuidas mina katsumuse läbi tegin, olen täiesti rahul. Vähesed teadjad mu sõpruskonnast on aga tänini eri leerides - ühed kiidavad, et olin väga arukas naine, teised leiavad, et olen loll, kui lasin end sedaviisi alandada.

Ma ei mõelnud meheleminekust 20. eluaastani. Lihtsalt elasin omaenese tarkusest ja olemuselt rohkem romantikuna ootasin, et küll ma selle tõelise armastuse ära tunnen, kui see ükskord tuleb.
Ttuligi, kui olin pärast keskkooli ameti kätte õppinud ja iseseisvat elu alustanud. See oli kunagine koolivend, minust aasta vanem, kellega olime lapsepõlves naabermajades elanud, sõjamänge mänginud, onne ehitanud, kakelnud, sporti teinud jne.

Kui siis täiskasvanutena kokku juhtusime, polnud me teineteisest umbes kümme aastat praktiliselt midagi teadnud.

Mina elasin oma üürikorteris, tema omas. Lävima hakkasime vana harjunud mudeli põhjal nagu head sõbrad. Olime rõõmsad selle üle, et saime elust nagu ühtemoodi aru. Elukutsed olid meil küll erinevad, aga saime hästi rääkida ka tööasjadest ja mõlema arvates olime teineteisele sageli isegi päris asised nõuandjad.

Armastuseks kasvas see lävimine umbes aastaga. Kui olime tunded vastastikusteks tunnistanud, viskasime justkui nõututena nalja, et mis me nüüd peale peaksime hakkama. Siis möödus veel aasta, talle täis ränka töörabamist oma firma asutamisega, mul ema põdemise ja lahkumise probleemidega... See oli aeg, mil lävisime taas rohkem sõprade kui armastajatena. Kuni ta kord tuli ja ütles täiesti argiselt, et kuna ta on leidnud, et minust paremat sõpra kogu eluks vaevalt leiab, siis – kui mina olen sama meelt, oleks aeg abielluda. Ma olin, ja paar kuud hiljem abiellusime.

Siiamaani tuletan meelde, et selle sõbra-sõnaga ta mu võitiski. Mu meelest oli see rohkem väärt kui et „küll sa oled ilus ja tark ja võluv”. Kolisime kokku ja kuigi toimetusi oli üle pea, jagus ka entusiasmi mõlemal piisavalt.

Aasta hiljem sündis poeg ja mina jäin koju. Mees edendas oma firmat, mina majapidamist – see oli n-ö aeg elada ja armastada. Aastad läksid päris kiiresti, kui nüüd tagantjärele vaadata. Poeg läks kooli, meie elu edenes oma rõõmude ja muredega. Mitte kordagi, mitte hetkekski ei märganud ma mehe juures signaale, et ta olnuks vähem õnnelik kui mina. Sest mul oli maailma parim mees, meie lapsel parim isa, ja mina andsin oma parima selle kõige väärimiseks.

See oli seitsmenda pulma-aastapäeva eel, kui hakkasin täheldama, esialgu lihtsalt mingi nimetu sisetunde ajel, et midagi ei klapi. Mees muutus sõnaahtramaks ning oli kaua tööl või ametisõitudes. Ta jäi ükskõikseks mu juttude suhtes, et tahaksin uuesti tööle minna... Kuni mees hakkas ikka sagedamini oma tuppa ööbima jääma ja oli alati liiga väsinud, jätkamaks meie traditsiooni vähemalt paar korda kuus koos kusagil väljas käia.
Kuna nuuskimine on minu puhul vastik, ütlesin talle kord otse, et kui su mõtetes on keegi tähtsam minust ja pojast, siis räägime sellest.
Ta polnud nagu üldse üllatunud, sõnas vaid väsinult: “Mul on probleeme.” Nagu meil kombeks, ei hakanud ma rohkem küsima. Mõtlesin, et küll räägib, kui tahab. Ei tahtnud...

Kuna suvi oli just algamas, tegin talle ettepaneku, et ma ei tahagi midagi temalt kuulda, aga veedame mõne aja lahus ja vaatame, mis saab. Ega rahvatarkus „aeg annab arutust” ole ilmaasjata sündinud.
Ta arvas, et võiks küll ja ma tunnistan, et seda oli valus kuulda. Leppisime kokku ka selles, et me vahepeal teineteisega mingit kontakti ei otsi.

Mina kolisin oma kodualevikku ema korterisse, mis polnud parajasti välja üüritud. Vahepeal puhkasime pojaga Pärnus – talle ütlesin, et isa peab välismaal töötama. Polnud ma enne suhelnud mehe kolleegidega ega oma sõpruskonnas meie kodustest probleemidest kellelegi kõssanud. Nuuskimise kohta juba ütlesin…

tõesti, ma ei teadnud mehest midagi, aga olinj üsna kindel, et ju ta armus kellessegi lootusetult. Mõtlesin, et loomulikult annan ta sel juhul tingimusteta vabaks – mida muud mul üle jääks. Mingi „võitlemine” oma armastuse eest polnud mu meelest iial olnud midagi enamat kui nii enese kui allajääja alandamine.

Möödus veidi üle kuu, olime pojaga taas meie linnakodus ja läksin lennujaama ühte oma sõpra vastu võtma. Tulijaid pilguga sorides jäi äkki silma mu mees, ärevalt mõtteid vahetamas kauni brünetiga. Nad olid minust vähem kui kümne meetri kaugusel. Juttu ma ei kuulnud, aga nägin hästi, kuidas mees tollele kohvri jalge ette pani ja minema marssis – koos ühe oma kolleegiga, keda nägupidi tundsin.

Esimene mõte, mis läbi pea käis, oli... See, et kõik mehed on... Tuli justkui mingi kergendus, et nüüd ma siis tean ja see on alati olnud mu meelest parem kui teadmatus. Ma ei kavatsenudki nüüd muud, kui oodata, millal mees ise oma otsusega tuleb. Teda hästi tundes lootsin, et vingerdama või jaburdama ta ei hakka.

Kolm päeva hiljem saabus mees meie linnakoju ette helistamata. Rõõmus, häbelik, aga rahulik, nagu minagi viimases mõistes. Poja rõõmus kilkamine ja askeldamine isa saabumise puhul aitas kohmetusest üle saada. Katsin laua ja vahetasime mõtteid ilma teemal, kuni poeg magama jäi. Ja siis ta rääkis, ilma et oleksin midagi pärima hakanud.

Kolm kuud tagasi palkas ta uue sekretäri – ühe kolleegi sugulase, väga nutika ja hakkaja tütarlapse. Oli ta tööga väga rahul, kiitis õiglaselt, aga sedamööda polnud rahul tolle hoiakuga. Preili lasi üha labasemalt käiku oma naiseliku võlu, jättes kollektiivile vähehaaval mulje, nagu oleks ta ülemuse eriline lemmiklaps. Kui neiu hakkas meest juba ise kutsuma kohvikusse ja näitusele, rääkis mees temaga oma meelest ilusasti, et noor daam peaks oma käitumismalli revideerima.

Mingil perioodil paistis asi paranevat, aga siis tuli see õnnetu firma sünnipäev, mida nad pidasid mingis mõisas ja kuhu mina ei läinud. See lõppes neil lähedases sekretäripreili tuttava suvilas kõige selle juurde kuuluvaga. Mees ütles, et elas seda sügavalt üle. See langes aega, mil ta mulle mainis, et tal on probleeme. Mees andis preilile varsti sõbraliku võimaluse omal soovil lahkuda, mida too ka tegi.
Ma ei kõssanudki sellest, et nägin neid lennujaamas, aga mees rääkis ise ka sellest episoodist. Ta olla lennanud külla endisele kolleegile, kes Hispaanias elab, ja sealtki olevat järjekindel sekretärineiu ta üles otsinud, sest töö juures teadsid mõned, kuhu ta läks.
Mingil ajal olevat mees seal siis öelnud, et nüüd on kõik ja ta sõidab tagasi oma pere juurde. Osav jälitaja nuuskis selle reisigi välja ja oli samas lennukis. Lennujaamas päästis mehe kolleeg. Võib-olla ma ei saa kunagi teada, kui palju mees nautis selle neiuga koosolemist, aga mis tähtsust sel on. Ta tegi oma otsuse ja jäi minuga.

Selle, et ma ise seda stseeni nägin, ütlesin talle välja umbes viis-kuus aastat hiljem!
Lõpuks tunnistas mees, et alles nüüd saab ta aru, mida pojaga talle tähendame, mis see armastus ja sõprus ja üldse ilmaelu tegelikult on. Kui vaid suudaksin andeks anda. Uskuge või mitte, aga mul polnud sellega mingeid raskusi.

Sellest on möödas oma tosin aastat ja seni pole mul olnud põhjust oma otsust kahetseda. Poeg ei tea sellest midagi ja vaevalt oleks mõtet talle sellest ka päris suure mehena rääkida.

Arvan, et me muutume ju ajaga kõik ja armastus saab aastatega paratamatult teise kvaliteedi, aga kas on siis mõni patune öö on ikka truudusemurdmine? Igatahes lahku ei maksaks minna mitte enne, kui see on enesele selgeks tehtud.