Olen maalt pärit, aga elasin Tallinas juba sellest ajast, mil kooli lõpetasin. Maal elas veel ainult isa ja kui ta suri, tuli mõte maakodu mahamüümise asemel hoopis põllumehena katsetada. Polnud mulle maatöö ju idagi võõrast – lapsest saati seda tehtud.

Meie talu asub ilusas paigas metsade keskel Lõuna-Eestis. Kui majapidamise esimese ülevaatuse ära tegin, otsustasin, et just see on mu õige kodu. Kuigi kõik oli niigi korras, jõudsin aastaga palju ära teha. Külaelanikud, rohkem kui pooled juba mitte enam pärit mu lapsepõlvest, võtsid mind väga sõbralikult omaks. Ja muidugi käis aina üks aasimine, et nii tubli peremees, aga perenaist majas pole.

Ega neid perenaisekandidaate olnud kuigi palju valida. Need mõned, kes mulle abi pakkusid, mu peas patumõtteid ei äratanud. Aga ükskord, kui ühes talus suurt pulmapidu peeti, oli kaugelt tulnud külaliste seas üks pere sugulane. Mina ise poleks teda võib-olla kohe märganud, aga ta ise tuli minu juurde ja jäigi terve peo ajaks justkui minu paariliseks. Selline jutukas ja lõbus, päris kena ja viksi käitumisega. Kodu oli tal Järvamaal. Kui vastu hommikut hüvasti jätsime ja tema oma sugulastega ära sõitis, vahetasime mitte midagi ütlevaid komplimente: Autosse istudes olid tema viimased sõnad, et oli väga meeldiv ja küll ta tuleb teinekordki. Mina muidugi, et ole aga lahke.

Tema tuligi juba kahe nädala pärast. Ja kiitis kohe, kui talle väravat avasin, et ega ta õigupoolest nii väga sugulaste pärast tulnudki, vaid ikka mind vaatama. Minu arust polnud selleski midagi nii siivutut, et ta minu juurde ööseks jäi. Kuidas ma siis ära öelda sain, kui olin nii kaua ilma naiseta elanud, pealegi kui end siiralt pakutakse.

Seekord ütles ta ära sõites, et tahaks ka maal elada. Mina naljatasin, et no tulgu aga, minu majas ruumi laialt. Ja tegelikult jäin teda igatsema ja ootama. Ja vähem kui kahe kuu pärast tegi ta nalja tõeks - tuli ja ütles, et siin ta nüüd on. Minul polnud midagi selle vastu ja nii olimegi paar.
Lisaks oma lahedale loomule olid mu naisel osavad käed nii majapidamise kui iga maatöö peale. Kodust sai tõeline kodu ja perest pere, kui sündis poeg. Leidsin, et lõpuks ometi on vanajumal mind tõelisele õnneteele juhtinud.

Kord, kui mina linna meie turuasju ajama läksin, tuli naine kaasa, et sõbranna peret külastada. Mina sain oma tegemistega oodatust palju varem valmis ega hakanud naisele helistama, et tulen talle ise järele sinna majja, mille ees ta maha panin. Ukse avas mu naine, väga ähmis, ja köögis istus üks poolpaljas mees.

Kuna ma pole mingi skandaalitseja, küsisin talt tagasiteel, mis see siis nüüd oli. Tema ei katsetanudki mingi legendiga, vaid rääkis, et see oli ta vana armastus ja et sõbranna mõtles ta lihtsalt välja, et mind mitte pahandada. Et ärgu ma nüüd sellest küll numbrit tehku, sest see on väga tore mees, kes käis väga ja väga peale ja tal hakkas temast lihtsalt hale!
Jätsin auto seisma ja viskasin ta välja, aga sõitma hakata ei suutnud. Naine tuli autosse tagasi, nuttis ja palus vabandust ja kinnitas, et armastab ainult mind.

Raske küll oli, aga sain hakkama sellega, et seda juhtumit paar kuud hiljem enam sageli meelde ei tuletanud.

Meile tuli nädalaks puhkama tema õde koos oma mehega. Mina olin traktoriga kaugel põllul, nemad jäid aeda askeldama. Kui koju tulin, toimetas naiseõde köögis, mu naine tema mehega koristas aita. Sinna minnes olin üllatusest keeletu, nähes, kuidas suudeldes aida koristamine käib. Mees jooksi kohe välja ja oma naise juurde. Nähtut oli mul juba raskem alla neelata, aga naine selgitas taas nii naiivselt, et ei teagi, kuidas see nii läks, et mees oli väga pealetükkiv. Muidugi ei hakanud me seda neljakesi koos enam jutuks võtma.

Ja ei võtnud ka hiljem jutuks, sest olin temasse ikka hullult kiindunud. Varsti jäi ta rasedaks ja sünnitas tütre. Uskusin, et see teeb ta taltsamaks teeb. Aastateks õnneks tegigi, aga siis muutus ta jälle kuidagi rahutumaks.

Ma ei tea, kellega ta aega veetis, kui käis pealinnas minu asemel asju ajamas. Põhjenduseks, et tal on vaja end tuulutada ja et tema saab asjaajamistega minust paremini hakkama.

Tütar käis ka juba koolis, kui mu naine küla kergelt sahistama pani sahker-mahkeritega ühe ehitusmehega, kes küla seltsimaja üleskopsimisega tegeles. Ükskord rääkisin sel teemal pikalt ja avameelselt naiseõega. Teda ei paistnud see jutt üldse üllatavat, ta ohkas vaid, et võimatu on patusele aru pähe pannna. Ja et ega mul muud üle jää kui sellega leppida või lahku minna.
See viimane oli välistatud. Vähemalt esialgu, sest ma ju armastasin teda.

Eks neid "asju" juhtus ka edaspidi. Kui ta meie poja pulmas ühe enesest tunduvalt noorema linnahärraga rääkis saunas pea pool ööd niisama juttu ilmast ja inimestest... Kui tütar end pealinnas sisse seadis, käis ema teda regulaarselt abistamas, aga ei olnud kogu aeg tütre juures... Sellest oli saanud justkui abielu argipäev.

Kui ta oma viiekümnenda sünnipäevapeo öösel minu kõrvalt oma kolmeks tunniks ära kadus magama koos õega külalistemajas, sest toas oli palav, võtsin üle paljude aastate temaga ette täiesti avameelse jutuajamise.

Küsisin, millega ta minu juures rahul pole, ja kas tõesti ei saaks truudusetusele ükskord piiri panna. Tema imestas, kas ma tõesti pean tema vallatlemist truudusemurdmiseks. Kinnitas, et ta ju armastab mind ega kujutleks elu ilma minuta, on mulle ustav ja teeb minu heaks surmani mis iganes. Asi olevat selles, et ta on „lihtsalt väga hea seksija" ja talle väga meeldib, kui mehed "aru kaotavad".

Ta kinnitas, et pole oma käitumisega mulle iialgi häbi teinud, pole kuskil avalikult laaberdanud ning on olnud hea ema ja perenaine. Ja kui vähesed on lahku minnes õnnelikuks saanud ja kui paljud lapsed õnnetuks saanud...

Jah, muidugi on selles omajagu tõde. Teda armastatakse kui lahket, abivalmis, toredat inimest. Meie kodu on ta ideaalselt pidanud, tal on lahtised käed iga töö peale. Tema oli ka peamiselt see, kes lastel omal ajal koolitükke teha aitas, tänu millele meie kui vanemad kiita saime. Ja minu tutvusringis on tõesti vähe neid, kellele lahutused või uued abielud oleks suurema õnne toonud...
Mu nai­sel on mingi imeline omadus enda vastu austust säilitada, sest ta ei flirdi kunagi avalikult, nagu siin mõnedki naised üpris halenaljakalt teevad.

Meil on endiselt kena kodu, lastel oma kodud, pojal on juba kaks last ja tütar abiellus hiljuti. Kõike seda poleks mul olnud, kui oleksin üksi jäänud. Kokkuvõttes on palju asju, mille eest oma naisele tänulik olen.

Lugu ilmus Nelli Teatajas