Üksindust ei elanud ma läbi kuigi traagiliselt. Sain aru, et abiellumisega olime mõlemad teinud vea - noored ja lollid, polnud me küllalt küpsed mõistmaks, kui suur vastutus perekonna loomine on. Õnn, et sellest küllalt väärikalt välja tulime.
Mõnda aega ei huvitanud meessugu mind üldse, kuna pidin ju eelkõige mõtlema enese ja poja tulevikule. Suhtlesin ikka ühe ja teise mehega, ilma mingi plaanita otsida püsivat elukaaslast. Kuni siis jõudsin püsisuhteni selle mehega, kelle taolisest tol jaanuariõhtul akna all istudes peamiselt mõtisklesin.

Armastus see polnud, mis meid ühendas. Mõlemad lahutatud, parasjagu kindlustatud, parasjagu normaalsed ühiskonna liikmed. Mind häiris tema juures tema loomupärane kitsidus ja mitte üksi materiaalses mõttes. Ma pole kaugeltki mingi romantik, aga tema pidev rahajutt ajas mitte alati naerma, vaid vahel lausa häiris. Nagu seegi, et kogu elu oli tal nagu kastidesse jaotatud - kõik plaanipärane, kõik ratsionaalselt välja arvestatud. Tema tahtnuks küll koos elada, aga mina ei kujutanud siis veel ette, et mu poeg peaks kui tahes head võõrasisa taluma. Mind rahuldas täiesti külastussuhe.

No ja tagasi selle talveõhtu juurde... Kuna ta jõulude ja aastavahetuse ajal väljamaal viibis, siis olid meil peod pidamata jäänud. Otsustasime, et teeme selle tasa tema maamajas. Aga päev enne seda ta helistas ja pakkus veidi muudetud plaani. Nimelt olla tema kolleeg, peaaegu sõber, äsja lahutuse läbi teinud ja üsna liimist lahti, ja et ehk pole mul midagi selle vastu, kui võtame tema ka, kui mina kutsun kaasa mõne oma sõbranna.
Tegelikult see mulle lausa meeldis, sest teadsin ju ammu, milliseks meie kahekesi-õhtud kujunevad. Hakkasin elevusega vajalikku sõbrannat otsima, lootes, et sedapuhku peaks ees seisma tavalisest vahvam olemine.

Küsimus oli vaid selles, et ega mul neid sõbrannasid, kes minu eraeluga mingil määral kursis olid, teab kui palju olnud. Ilmnes, et need, kellest lootsin asja saada, olid oma nädalavahetuse juba ära plaaninud. Nii et kuidas ma ka ei püüdnud, ei rääkinud ära ühtegi.

Partnerile sellest teada andes olin veendunud, et siis läheme pidu pidama kahekesi. Aga tema oli nõus, et võtaksime selle sõbra siis üksinda kaasa - piinlik talle viimasel hetkel ära öelda. Et eks me saa kahekesi olla veel küll ja küll, pealegi läheme tema autoga, nii et pole vaja bensiiniraha kulutada, ja ta on ka kõik söögid-joogid enese peale võtnud.
Kokkulepitud ajal oli meil maastur ukse ees. Mu kaaslane askeldas veel toas ringi ja soovitas, et mingu ma juba alla, ta tuleb kohe järele.

Kui auto juurde jõudsin, askeldas kogukas mees auto juures. Teretasin, tema vastas samaga. Avas pikaldaste, rahulike liigutustega pagasiruumi, tõstis mu koti sisse, siis sirutas mulle käe ja ütles oma nime.
Välimuselt mitte millegi poolest silmatorkav mees, aga kogu ta olekust õhkus rahu ja turvalisust. Esmamulje põhjal ei saanuks kuidagi öelda, et ta liimist lahti oleks. Üksinda tagaistmel, imestasin endamisi - kui erinevad inimesed, need kaks meest. Kuidas võisid nad küll sõbrad olla...
Reis oli lühike ja kohale jõudes kasvas mu üllatus. Niisama rahulikult ja mõõdukalt käis selle mehe käes kõik edasine. Ta liigutas justnagu aegluubis, aga kuidagi nagu iseenesest sai tuli kaminasse, laua sättimisel mina pigem sebisin kui millegi asjalikuga hakkama sain. Majaperemees ise istus mõnuga teleka ees, sõbrale mitte juhtnööre andes, vaid aegajalt nentides, et sa tead ju nagunii ise, kus siin midagi on.

Selleks ajaks, kui lauda istusime, oli mul tunne, nagu oleksin tolle sõbraga juba ammu tuttav. Algul ilmutas "minu oma" nagu rahulolu, et meil sõbraga jutt nii hästi klappis, aga üha sõnaahtramaks ta jäi ning hakkas mulle mulle altkulmupilke saatma ja sõrmi keerutama. Varsti ei märganud ma enam sedagi, sest uus tuttav lihtsalt võlus mu jäägitult ära.

Pealegi tuli välja üpris huvitavaid asju. Ilmnes, et oleme ühel ja samal kuupäeval sündinud, et ta elab pealinnas minust vaid paari kvartali kaugusel, käis kunagi sellessamas keskkoolis, ainult viie-aastase edumaaga. Imestasime mõlemad, et polnud teineteist kunagi kuskil näinud.
Kell oli veidi üle südaöö, kui meil alkohol otsa sai. Just „minu oma" leidis, et igal juhul tuleb seda juurde hankida. Kuna minagi teadsin kohta, kust seda siinkandis saab, siis läksime järele. Koos sõbraga, sest majaperemees ei kippunudki kaasa.

Kes seda nüüd enam mäletab, millest kõigest me rääkisime. Tunnistan, et olin justkui eufoorias. Unustasin nagu täiesti ära, kellega ma siia tegelikult tulin, ja kui pentsikuks olukord oli kujunenud. Lihtsalt nii õnnis ja kerge oli olla, nagu enam ammu aastaid polnud olnud. Muudkui rääkisime ja rääkisime, ja siis suudlesime. Jõudsime tagasi veidi enne kella nelja. Puutumata pudeliga, millega lootsime peremehe ees armu leida, kui ta veel ei maga.

Ei maganud, vaid istus laua taga, sünge nagu äikesepilv. Mina kui loomult üldsegi mitte skandaalitseja olin valmis kogu situatsiooni paari lihtlausega ära seletama ja rahumeeli loole punkti panema. Aga ta ei lasknud kellelgi rääkida. Kõigepealt sain talt enese kohta kuulda nii kentsakaid asju, millest mul enesel aimugi polnud. Siis tuli sõbra kord... Lõpuks puges igaüks oma nurka magama ja päeval sõitsime linna tagasi absoluutses vaikimises.

Mis edasi sai, peaks igati ettearvatav olema. Igatahes praeguseks, mil sellest on möödas ligi seitse aastat, oleme me toonase minu oma sõbraga viis aastat abielus olnud ja meil on kahepeale kolm last (minu poeg pluss mehe poeg ja tütar), kes end õdede-vendadena tunnevad.

Jääb ikka ja jälle imestada saatuse keerdkäikude üle: Nagu me iialgi ei tea, kust ründab õnnetus, ei aima me ka seda, millal saabub õnn.

Lugu ilmus Nelli Teatajas