Pexels.com
Kuldses keskeas daam, kes on üksi jäänud, peaks olema ettevaatlik igasuguste äppide allalaadimisega, sest internetiavarustes leidub tõepoolest igasuguseid veidrikke.

Aga proovida ju võib. Mina valisin Tinderi ja muudkui liigutasin sõrmega neid pilte seal sinisel ekraanil. Vaatasin, et tore mees, pildil näeb täitsa kobe välja, kergelt kiilanev, aga saad sa siis nõuda, et kõik oleks Brad Pitid, kui ise ka pole enam teab mis Angelina Jolie. Libistasin paremale ja ennäe – match! Ehk siis sobivus. Me sobime omavahel. Ei läinudki kaua mööda, kui mees ühendust võttis ja välja jalutama kutsus.

Nii romantiline, mõtlesin. Olin väga meeleldi nõus Kadrioru pargis härra käevangus patseerima. Jagasime telefoninumbreid ja tegime enne kohtingut veel pika, peaaegu tunnise kõne. Kõik tundus väga ilus. Mees ei varjanud, et tal on ka mõningad pahed, see tähendab, et mõnikord armastab sõpradega tina panna, aga siiski mitte liiga tihti. Hea küll, vähemalt on aus, mõtlesin mina. Ja kellega ei juhtu. Mõni ei tunnista isegi surma ähvardusel, et talle meeldib napsitades lõõgastuda või et ta on salajoodik.

Jõudis kätte kohtumise päev. Olen muidu päris täpne, aga mõtlesin, et seekord viis minutit võiksin ikka hilineda, et mitte liialt suurt elevust üles näidata. Jõudsin siis viivitusega kohale ja leidsin, et kaaslast pole. Selge. Tema mõtles ka, et väike viivitus ei teeks paha. Kohe mees õnneks helistas ning rääkis ähkides ja ohkides ja vabandades, et ta on tulekul. Mõtlesin, et hea seegi, et lihtsalt tünga ei teinud või eemalt ei luuranud, et see mulle ei sobi.

Kaaslane jõudis kohale pool tundi hiljem. Kui ma olin akadeemilise veerandtunni oodanud, siis ta helistas uuesti ja hoidis mind kogu aeg kursis, mitu sammu veel minuni on. Kohale jõudes kallistas ja üritas kohe musitada üle näo nagu omanikust kaua eemal olnud bernhardiin.

Olgu, selle ma annan andeks, et ta juba esimesele kohtingule hilines. Uurisin siis, kuidas see juhtus, et ta nii palju hilines. Mees vastas selle peale, et tuul oli vastu. Ma ei olnud samal lainel, nagu ei tabanud seda huumorit, aga rohkem ei pärinud ka. Pakkusin välja, et kõnnime mere äärde. Ta oli kohe nõus. Tegime tunnise tiiru ja jutustasime niisama maailma asjadest. Mees hoidis mu käest kinni ja vahelduseks püüdis kätt tagumikule sättida või musitada. Ausalt öeldes nägi see päris kummaline välja.

Kui olime küllalt jalutanud, siis ma ütlesin, olgu, oleme nüüd teineteise ära näinud ja ma asuksin koduteele. Mees oli nagu kingist ilma jäänud poisike poisike jõuluvana ees ja ma vaatasin, et poetab peaaegu et pisara. Ta kauples, et oleks võimalik minu juurde tulla, sest ta täna enda juurde ei saa kutsuda. Temal kodu koristamata.

Edasi läks veelgi naljakamaks. Ta ütles, et võib mu diivanil telekat vaadata ja mina võin tegelda oma asjadega. See pakkumine mulle ei sobinud ja ma ütlesin ausalt, et ma ei planeerinud õhtut niisuguseks. Selle peale ta uuris, ega ma autoga ole. Ütlesin, et olen. Ta tegi ettepaneku, et viigu ma teda autoga koju, siis näen ära, kus ta elab, kui on tahtmine külla tulla. Ma mõtlesin, et see on päris hea plaan kleepuvast tüübist lahtisaamiseks ja sõidutasin ta koduukse ette.

Tee peal uuris mees, millal ma lahutasin ja et milline mu mees ikka oli. Ma väga detailidesse ei laskunud, kuid mainisin, et oli minust kümme aastat noorem. Selle peale vajus minu vanuses härral suu lahti. Ja mis sealt suust tuli, seda ma küll ei oodanud.

Ta arutles omaette, minult vastust ootamata: "Tõesti või? Poleks uskunudki! Huvitav, mida see noormees sinus nägi. Sa pole ju noorte jaoks nii atraktiivse välimusega. Ei tea, miks ta omavanuseid ei vaadanud? Kas need ei andnud kätte või?"

Ma lihtsalt kuulasin ja imestasin. Küsisin, kas see oli kompliment. Mees ei vastanud selle peale midagi, sest olime ta maja lähedale jõudnud. Ta reageeris nagu kinnikiilunud GPS, hüüdes äkitselt, et siit paremale!

Ma pöörasin järsult, nii et lund lendas ja pidurdasin ta trepikoja ees, matkisin taksojuhti ja teatasin: "Kohal!"
Mees aga ei tahtnudki kohe autost väljuda, vaid seletas pikalt ja laialt, kuidas ta ikka ootab mind külla. Konkreetse ei peale sai ta lõpuks aru, ja asetas käe ukselingile, siis aga küsis: "Palun, kas sa saad mulle kümneka laenata?"