Unsplash.com
Annika ja Sten tutvusid teineteisega ühise sõbranna peol. Nad mõlemad tundsid teda oma lapsepõlvest saati, aga kummalisel kombel polnud noored omavahel varem kordagi kokku sattunud. Säde Steni ja Annika vahel oli kohe nii kaugele näha, et noored pälvisid kiiresti ühiste tuttavate heakskiidu.

Ei möödunud kaua aega, kui nad otsustasid eluteed ühe katuse all jätkata.
Annika oli edasipüüdlik naine. Ta tahtis karjääri teha ning pühendas kogu oma vaba aja enese täiendamisele ja erinevatele õpingutele. Naine oli elukutselt advokaat ning tahtis oma alal palju saavutada. Ta töötas tuntud büroos, kus kaotusevalu peaaegu mitte kunagi ei tuntud. Annika pühendumine tööle ning tema läbilöögivõime tõid vastarmunutele ka peamise sissetuleku. Märkamatult ja enesestmõistetavalt võttis suurema sissetulekuga Annika kõik elamiskulud enda kanda.


Sten oli aga loomult muretu ja elukutselt n-ö vabatahtlik, kes panustas tööl nii palju, kui parasjagu soovis. Tema tegi juhutöid ning midagi päris kindlat teda ei köitnudki. Üks kuu siin, teine seal, tema oli sellise tööeluga rahul. Sten ei olnud aga mees päris tühjade kätega - tal oli Tallinna kesklinnas kolmetoaline vanamoodsa välimusega korter, mille vanavanemad olid talle pärandanud.
Selles korteris noored oma ühist elu alustasidki.
Pärast kolimist Steni korterisse otsustas Annika renoveerida vanamoodsa korteri modernseks armupesaks. Stenil ei jäänud muud üle kui Annika ambitsioonikate plaanidega nõustuda ning lonkida nädalavahetustel naise kannul ehituspoodides.