Rainer selgitas seda abiellumise edasilükkamist sammhaaval - algul polnud õiget sissetulekut, siis polnud õiget kodu, siis polnud veel last ja ta selgitas, et kahekesi võib ju niisama ka koos elada. Enel oli abielu ikka südamel vähemalt esimestel aastatel, ega ta muidu poleks teemat sõbrannadega tihti jutuks võtnud. Aga eks sõbrannad aasisid omal algatusel ka. Kui aga Ene abiellumise kodus jälle jutuks võttis ja Rainer torises juba päris pahaselt, et mis naisel selle paberiga nii kiire on, siis kadus teema nende vestlustest alatiseks. Ene ei tahtnud meest rohkem sellega pahandada.

Nii nad elasid. Sisustasid kodu, kaunistasid aeda, veetsid sõpradega aega, kasvatasid poega, kuni see põhikooli lõpetas. Toredad sõbrasuhted olid neil ühe Ene koolikaaslastest abielupaari Tiia ja Alariga, kellega nad vastastikku külas käisid ja vahel ka lapsi kaasa võtsid. Suvel käisid nad koos rannas ning sügiseti seenel ja marjul.
Aastatega tundis Rainer aina selgemini, et tal on naisega ikka väga vedanud. Ühtegi kõrvalsuhet polnud tal koos elatud 15 aasta jooksul tekkinud. Ka Ene paistis nende kooseluga igati rahul olevat. Rainer otsustas, et teeb Enele ülimeeldiva üllatuse ja palub ta naiseks pärast 15 aastat kooselu.

Ta otsustas Enele abieluettepaneku teha laupäeva hommikul. Õhtul pidid neile külla tulema Tiia ja Alar ja siis oleks uudis saanud teatavaks ka sõprade ringile.
Rainer oli väga elevil, valmistas naise ette tähtsaks uudiseks, ootas, kuni saabus vaikus ja siis tegi abieluettepaneku. Ene jäi päris kauaks ajaks vait ja vaatas oma mehele pingsalt otsa. Rainer mõtles, et suutiski naist tõsiselt üllatada. On üllatusest šokis, muigas ta vaevumärgatavalt. Peagi oli šokis aga Rainer. Ene ütles, et ta muidugi tänab abieluettepaneku eest, et see lõpuks siiski tuli, aga ta ei saa seda vastu võtta, sest ta armastab Alarit. Ene lisas, et ta oli ammu tahtnud lahkumineku teemal Raineriga rääkida, aga polnud julgenud. Sama plaan olevat Alaril, rääkida oma naisele armastusest Ene vastu.
See uudis murdis Raineri ikka täiesti maha. Ta ei suutnud muud kui pomiseda, et me olime sõbrad ju, kuidas siis niimoodi... Ja et kuidas tema ometi midagi ei aimanud, neid tundeid...
Ene jutust selgus, et ka Alari naine ei ole midagi märganud. Ene sõnul oligi nende peatse külaskäigu ajal nüüd sobiv aeg kõik teatavaks teha. Nendel Alariga olevat edasised kooseluplaanid tehtud ja kortergi vaadatud. Rainer karjus, et külaskäik jääb ära ja põgenes kodust. Kuidas elu ometi nii vastiku pöörde võib võtta, ei saanud ta lahti piinavast mõttest.
Eile õhtul oli ta kujutlenud, kuidas tema naine rõõmustab abieluettepanekut kuuldes, aga nüüd teatas naine, et armastab tema sõpra ja hakkab temaga koos elama.

Selle õhtu koosviibimine jäi tõesti ära, sest kui Ene helistas Alarile, mis neil juhtus, siis rääkis ka Alar oma naisele loo ära.
Ene ja Alar kolisidki kokku elama ja olid väga õnnelikud. Ene ja Raineri poeg läks õppima ametikooli ja elas enamuse ajast õpilaskodus.
Tiia võttis asja väliselt rahulikult, lubas Alaril laste juures käia ja talus ka Ene seltskonda. Ju ta ei olnud oma Alarisse enam nii kiindunud ja ka omanikutunne ei olnud nii tugev, et viha pidada.
Kõige rohkem kannatas Rainer, kes muutus kibestunuks ja eraklikuks ja halas, kuidas ta oli 15 aastat vale naist armastanud.