Igiammuste soorollide järgi on mees olnud patriarh, kes oma peret üleval peab. Kuhu ja miks on kadunud tänapäevaste, naise kulul elavate isaste eneseuhkus?

Kui kahekesi kohvikusse lähete ja kätte jõuab aeg arvet tasuda, kohmitseb ta oma telefoni kallal. Toidupoe kassas libistab end kaupu lindilt kotti laduma. Autot tankides on rahakoti sootuks tööle unustanud. Ta on Mees, Kellel Ei Ole Kunagi Raha.

Ei, ta ei ole asotsiaal ega töötu. Tööotsi on tal sookaaslastega võrreldes vaat et rohkemgi – sageli istub ta suisa poole ööni kontoris. Ta ei joo, ei liiderda (või vähemalt pole sellega vahele jäänud) ega mängi hasartmänge. Talle lihtsalt meeldib istuda naise kaela peal ja saada teatud hulk hüvesid minimaalsete jõupingutustega. Võib-olla kogub ta salaja sukasäärde. Või maksab elatist eksnais(t)ele. Kuidas saaks tema ülalpidamisest keelduda, kui ta näib nii hale? Vaene vintsutatud kunstnik. Või ületöötanud itimees. Hoolitseva naiseta jääks ta ju sootuks nälga...

Nii mõnedki usaldavad naised lasevad mees-puugil oma seljas elada, olles valmis end armastuse (loe: oma rahakoti) nimel ohverdama. Parem on olla suhtes parasiidiga kui üksi, arvavad madala enesehinnanguga eevatütred salamisi.

Minu palk, meie raha

“Pärast oma lapse isast lahkuminekut oli mu enesehinnang väga madal – kes see ikka lapsega naist tahab? – ja olin valmis minema kompromissile,” meenutab oma paari aasta tagust suhet Anneli (32). “Mul polnud selle mehe vastu suuri tundeid, kuid kuna ta nii kohutavalt järjekindel oli ja käis mu kannul poolteist aastat, harjusin temaga ära. Seks oli hea, aga kuna mul suuri tundeid polnud, käis mulle närvidele, kui ta midagi ekstra soovis või “teist ringi” teha tahtis, mis osutus tuimaks sooloks, mina olin lihtsalt keha. See ei meeldinud mulle, aga käis suhte juurde. Ma pingutasin ja püüdsin algul olla hea naine.”

Kuna mees tahtis kogu aeg Annelil külas olla (samas mitte kokku kolida), tähendas see ka naise autoga sõitmist, tema juures pesemist ja söömist. “Ja kus tema suutis alles süüa!” hüüatab Anneli. “Lisaks meeldis talle nii hommikul kui ka õhtul duši all käia, nii et mu vee- ja poearved kasvasid kolossaalselt. Mingil hetkel tahtis ta hakata minu asju laenama – näiteks oli tal vaja oma korterit koristada, mina laenaku tolmuimejat ja viigu oma autoga. Pärast nelja kuud enda halvasti tundmist võtsin teema üles, sest hakkasin mõistma, et ta kasutab mind ära. Alustuseks vihjasin kaudselt – ta ei saanud aru.

Lõpuks ütlesin, et kui ta nii palju mul külas on, peaks ta ka rahaliselt osalema. Tõepoolest, teatud ajal hakkas ta mulle andma 150 eurot kuus ning külas käis endiselt igal õhtul ja kõikidel nädalavahetustel. Mulle tundus see ikkagi ebaõiglane, sest ma ei saanud enam kuhugi välja minna (teda kaasa ma ei kutsunud, sest siis oleksin meie mõlema eest maksma pidanud). Ja tema ka ei kutsunud mind välja, sest tal väidetavalt ei olnud raha. Seega – ei spaasid, ei restorane ega teisi toredaid kohti... Minu osaks said ainult kohustused, piirangud ja keelud.”

Anneli suhte lõpp kulmineerus seigaga, et kallim soovis naise korterist poolt enda nimele saada, et end kindlamalt tunda. “Ma ei nõustunud sellega,” tunneb naine tagantjärelegi kergendust. “Mees ütles, et kui asume koos elama, siis tema korterikulude tasumises osalema ei hakka. Või kui hakkab, tahab võimaliku lahkumineku korral raha tagasi saada. Ma küsisin igaks juhuks üle, sain ma ikka õigesti aru. Sain küll.”

Väsitav ühepoolne liiklus

Aastapäevad on oma kallimat üleval pidanud Egle (40). “Mina hoolin, muretsen, teenindan, annan, jooksen, poputan, toidan, lõbustan, finantseerin ehk maksan iseenesestmõistetavalt kinni kõik meie ühised lõuna- ja õhtusöögid, kohvid-koogid, nädalavahetuste koosolemisse kuuluvad road ja veinid, kino- ja teatripiletid, uisuvälja- ja spaapiletid ning bensiini, kui me kuhugi sõidame.

Tema ise ei avalda kunagi initsiatiivi kuhugi minna. Kõike otsin ja korraldan mina: kultuuriüritused, piknikud, lõõgastushetked... Paraku on nõnda, et kui mina kutsun, siis mina ka maksan. On igivana olukord, et tal ei ole kunagi raha. Samal ajal ta kindlasti ei teeni ühes oma lugematute lisatöödega vähem kui mina. Ja tal ei ole üksikvanemana kaht alaealist last üleval pidada nagu minul.”

Kallima pidamine on Egle rahakotile rängalt mõjunud. “Märkamatult kuluvad ära mis tahes lisasissetulekud, nagu iga-aastane väike tulumaksutagastus ja jõulupreemia, ilma et saaksin lahti krediitkaardivõlast või lastega midagi toredat ette võtta. Elaksin selle üle, kui mees tunneks kas või pisutki huvi mu tuju, murede, rahalise seisu või ükskõik millise muu minuga seotud nüansi vastu. Nii nagu mina viin end kurssi iga vähimagi sündmuse, töölõigu, kohtumise või meeleoluga, mis teda puudutab. Ma küsin, räägin kaasa, lohutan või julgustan, avaldan toetust, kirun jne.

Tema aga ei märka teinekord isegi seda, et inimesel tema kõrval on mure, igatsus või vaev. Meie tutvuse algul näis ta olevat kõige tundlikum, hoolivam ja empaatilisem mees üldse... Ja enam ei taju ma seda ühegi keharakuga. Ta on nii enesekeskne.”

Egle on mõistlik ega nõua kallimalt midagi, austades mehe soovi neid mitte ühiseks pereks punnida. “Ma olen kannatlik ja leplik, aga pärast seda aastat olen hakanud tundma, et jaks on otsakorral... Ma ei tunne, et mind väärtustatakse. Et minust hoolitakse. Või et ma üldse enam jaksaksin seda hoolimist tikutulega kuskilt tema hinge sogasustest üles otsida. See kõik on nii ühepoolne.... Tunnen, et ma ei saa vastu pooltki seda, mida panustan. Mitte et suhe oleks kasumlik tehing, vaid inimlikult, võrdväärsuse mõttes. Suhe peab ju ikka võrdne olema? Et mõlemad annavad endast midagi?”

Elu näinud Anu (52) annab Eglele nõu: “Aga mõtle hoolega – äkki sulle see poputamine natuke ikka endale meeldib ka? Proovi, mis siis juhtub, kui sa meest enam ei hellita – jäta initsiatiiv talle. Kui nädalavahetuse külaskäigus kokku lepite, ütle näiteks otse, et teed kotlette, aga salatikraami las toob tema kaasa. Või veini. Spaas ja restoranis käi hoopis koos sõbrannadega – siis kannab igaüks oma kulud ise. Minu kogemuse põhjal näibki, et mehega koos välja minna, reisile või teatrissegi, soovivad eeskätt naised. Mehed ei viitsi selliste asjade nimel rabeleda. Samuti on nad leplikumad olme ja iseenda välimuse ning riietuse osas.

Ka mu tutvuskonnas panustab enamik naisi suhtesse meestest majanduslikus mõttes rohkem. Kuivõrd naised on nii paljude meeste jaoks ebaoluliste asjade suhtes nõudlikumad, siis ei jäägi neil ju muud üle, kui ise ka kulud kanda. Makstes nii kvaliteetmeelelahutuse, kohvikukülastuste kui ka kaaslase moekama pintsaku eest… Peret ülal pidavaid ja naise kõiki soove täitvaid patriarhe on küllap õige vähe järel.“