Melany lugu: mees teatas kiretu häälega, et tema enam ei jaksa selles kabelis elada
Kasvasin teadurite pere ainsa lapsena. Vanemad olid sotsialismiaegsed kuuekümnendate romantikud, nagu nüüd määratletakse. Kodus oli tohutult palju raamatuid ja mingit lugemiskeeldu ei kehtinud. Lugesingi mida iganes, kõike läbisegi. Muus osas olid vanemad aga üsna ranged. Ühesõnaga pidin olema sõnakuulelik ja igapidi korralik tüdruk.
Seda ma ka olin. Mulle jäid kättesaamatuks kõikvõimalikud noorte meelelahutused, igasugu vabadused ja uued moed, mis pärast Brežnevit eluõiguse said. Läksin õppima keemiat, sest elukutsegi tuli valida vanemate äranägemise järgi. Õppisin hästi, kuigi erilise entusiasmita, sest ise pidasin end läbinisti humanitaariks.
Isegi mehele läksin kuidagi märkamatult, ülikooli viimasel kursusel – kaks aastat endast vanemale isa kolleegi pojale. See oli meie peres nagu vaikiv kokkulepe – peaasi, et mitte vastu vanemate tahtmist. Lausa otsesõnu nad mulle väimeest peale ei surunud. Nad suhtusid temasse erapooletult – ei kiitnud ega laitnud teda. Peaasi, et kasinate elukommetega mees, ei joo ega suitseta. Mind ajendas abielluma aga peamiselt see, et kodust minema saada. Vanemad omakorda olid rahul, et tütar sai mehele pandud korralikule inimesele, kel juba päris oma korter ja talutav materiaalne tase.
Mäletan hästi kooselu algusaega. Vanemad meie ellu ei sekkunud ja objektiivselt polnud nagu kurta millegi üle. Aga seda kogesin õige varsti, et mu mees on sisuliselt inertne ja loid natuur, kes elul lihtsalt voolata laseb, riskides sellesse ise võimalikult vähe sekkuda. Sellegipoolest elasime üksmeeles, sest eetilised väärtushinnangud olid meil kattuvad ja mees oli väga perekeskne. Patt öelda, aga... õigupoolest näen alles nüüd, kui hall ja ilmetu oli meie elu.
Esimene laps tõi palju muret. Tütar tuli raskelt ilmale ja oli haiglane praktiliselt kogu lapseea. Loomult vaikne ja seltsimatu, pelglik. Lasteaias ei adapteerunud kollektiiviga, nii et mul tuli tema kooliminekuni koju jääda. Mehele polnud samas midagi ette heita. Pigem oli just tema see, kelle meelest oli enesestmõistetav pühenduda eelkõige lapsele. Ei mingeid vanavanemaid ega hoidjaid – me saame ise hakkama.
Tööle ja kahjuks mitte enam endisse kollektiivi läksin tagasi, kui tütar käis teises klassis, sest siis läks mehel üksi raskeks peret toita. Tema sai aru küll, kui raske mul on, aga selles olime alati ühte meelt, et nii on lapsele parim – kõik ikka peamiselt tema heaks! Ei me käinud väljas ega kuskil külas, ei käinud külalisi meilgi, sest mine tea, kuidas see meie kullatüki psüühikale mõjub või mis nakkustega ähvardab. Õnneks oli tüdruk ise kooliealisena aina terasem, ammu enam mitte hädine, vaid nautis pere keskpunktiks olemist. Sisuliselt me nagu ei taibanudki, et olime vabatahtlikult muutunud oma lapse ilmetuteks ja vaikivateks ümmardajateks.
Mingil ajal soovitas mulle teise lapse saamist ülikoolikaaslasest psühhoterapeut, kes mind üsna hästi tundis ja oli ainus, kes mu pereasjadega veidi täpsemalt kursis oli. Pelgasin küll, aga sündis imeline poisslaps. Seda ei osanuks hingestki aimata, et sellega algab mu elu tragikomöödia teine seeria.
Järgnes veel kümme aastat lausa ümberkukkumiseni hoolt ja muret ja askeldusi. Nõnda seda aega mäletangi – kahes spetsriietuses, ühes tööl, teises kodus. Isegi puhkusereisid sooja mere äärde muutusid orjamiseks, ümmardamaks täiskasvanud tütart ja teismeliseohtu poega. Siis püüdsin mehele arglikult selgeks teha, et midagi peab muutma. Tema pani seda ainult imeks – millest ma räägin, meie kohus on anda lastele kõik, mida nad iganes vajavad!
Kahekümneselt otsustas tütar õpingud katki jätta ja mehele minna. Siis olime isaga küll ühte meelt, et see on ütlemata vale otsus ja püüdsime seda tütrele selgeks teha. Argumenteerisime võimalikult tolerantselt. Vastuseks saime hüsteeria, et tema ei kavatsegi elada „nii lollakalt” kui meie. Muidugi abiellus ta meie teadmata. Nagu arvata oligi, tuli tütar varsti kurtma, et mehe peres kõik joovad ning teda ei mõista ega salli. Ta lahutas juba aasta pärast. Tuli kodukatuse alla tagasi, aga siis algas alles õige „perepidu”. Poeg heitis meile ette, et hellitame õde, märkamata, mida kõike temal tarvis läheb. Mina olin vait, kui tütar uuesti abiellus ja Norrasse kolis. Nagu ka siis, kui poeg teatas, et teda õppimine ei huvita. Hakkas pärast keskkooli oma seltskonnaga mingit autoäri ajama ja kolis omaette elama. See oli isegi kergenduseks, et peale pisteliste rahaküsimiste kumbki meiega peaaegu enam ei suhelnudki.
Siis juhtus jubedaim, mis saab juhtuda. Tütrega me enam ei kohtunudki. Mulle pole tänini selge, kuidas täpselt ta hukkus. Vahetult pärast seda polnud ma lihtsalt võimeline ametlike instantsidega asju ajama. Mees mingil määral vist ajas, aga soovitas minul sellesse asjasse üldse mitte sekkuda, sest muuta ei saa ju enam midagi.
Kaks aastat tuiasin ringi nagu zombi, ennast ainult sajatades. Kõik mu senised mured tundusid väiklased ja tähtsusetud. Käisime mehega kodus teineteisest mööda nagu kummitused. Arvan, et ma üldse ei mõelnudki mitte millestki, lihtsalt toimetasin nagu robot, vastavalt sissesöödetud programmile. Töö oli ainuke, millest hoidsin vaistlikult kinni nagu hapnikutorust, et üldse hingata. Aga seegi polnud veel kõik.
Ühel päeval kutsus mees mu kööki kohvilauda. Teatas siis kiretu häälega, et tema enam ei jaksa selles kabelis elada. Enamgi veel – jutustas leebe häälega nagu psühhiaater hullule, kuidas ta püüdis teha kõik selle heaks, et perel hästi läheks, aga minust ta „võitu ei saanud”. Edasi täpsustas ta, et hoolitsesin küll laste eest, aga pole neid kunagi armastanud. Kokkuvõtteks – mööngu ma, et selles olen süüdi ainult mina, et tütrega nii läks, kuna poja sündimisest alates oli mulle tähtis ainult tema. Selle peale sain midagi südameataki taolist, nagu pärast kiirabi diagnoosist aru sain.
Mees läkski ära. Varsti palus lahutust ja luba tutvustada mulle oma tulevast naist. Selleks, et minagi veenduksin, et nii on parem meile kõigile. Et ma saaks rahul olla vähemalt sellega, et tema on valinud enesele sobivama inimese.
Olengi rahul – tegemist on mehe pikaaegse kolleegiga, minust üle kümne aasta noorema väga sümpaatse, lastetu lesknaisega. Lahutasime vähimagi skandaalita ja minu minimaalsete nõudmistega. Ostsin enesele ühetoalise korteri, millest on mulle rohkem kui küll.
Vahepeal nägin küll näguripäevi, sest tervis lõi põhjalikult logisema. Sedamööda, kuidas kõbusamaks sain, tuli otsida lisatöid. Mitte otse äraelamiseks, aga pensiaegseteks mustadeks päevadeks, sest tööstaaž ja palganumbrid on mul kesisevõitu, nii et pole mul loota kuigi suurele numbrile. Pealegi tean, et abi pole mul kelleltki oodata.
Poeg elab nüüd nüüd juba kolm aastat kodanlises abielus, nagu seda tänapäeval tavatsetakse määratleda. Oli tal samasuguseid katseid ka enne, aga nüüdne on kestnud kõige kauem. Lapsi neil veel pole ja pole neid ka tema eelmistest kooseludest. Enam ma sel teemal temaga juttu ei tee, sest kui kord küsisin, millal võin lapselapsi oodata, nähvas ta mulle, et miks peaks see mind huvitama, kuna mina vaevalt tal „last kasvatada aitaksin”.
Kui raha silmas pidada, siis olen neid alati aidanud peale paari viimase aasta. Seetõttu vist pole meie vahel enam erilist sidet. Poeg ajab siiamaani oma autoäri – ostab, müüb ja vahetab. Tema ei helista mitte kunagi, pole kunagi käinud mind vaatamas ei haiglates ega kodus. Nüüd paari kuu eest käis. Mitte huvi tundmas, kuidas mul ka läheb, vaid selgitamas, miks meie suhted nii imelikud on. Nimelt sellepärast, et mina pole kunagi aru saanud ei õest ega temast, kuna nemad ei tahtnud elada nii kitsarinnaliselt kui mina. Isa olevat neid õega alati minust paremini mõistnud. Üpris valus oli kuulda: vabandagu ma, aga isa naisega on temalgi palju huvitavam mõtteid vahetada kui minuga. Kui ta minema asutas, pakkusin raha. Lükkas selle tagasi, mainides, et kui oleksin tahtnud anda, võinuksin ju saata. Pealegi on talle ammu selge, et mulle on tähtis ainult raha. Miks praegu just eriti, sain kuulda ta telefonijutust paar päeva hiljem.
Ta ütles nimelt, et ju kulub mul nüüd rohkem raha, kuna olen uue peigmehe (!!!) soetanud, nagu „inimesed räägivad”. Arvatavalt räägivad sellepärast, et jalutame ühe naabrist vanahärraga maja kõrval pargis koos koeri. Tema on samuti üksi, lapsed käivad USAst harva kodumail, aga kutsuvad teda pidevalt külla. Ta reisimuljeid ja üldse mõttekäike on alati kosutav kuulata. Tänu temale olen paremini kursis sellegagi, mis meie kultuurielus sünnib, sest ise olen sellest tõepoolest lootusetult kaugele jäänud.
Eksabikaasa koos naisega saadab tähtpäevadeks kaarte ja mina vastavalt nendele. Elavad Pärnus ja kutsuvad küllagi, aga... sellega on, nagu on. Selline kõver saatus mul, aga eks ta ole ju enese loodud.
