Pealegi polnud isal päris eduka ärimehena mingi probleem võimaldada mulle kõike, mida ihkasin. Sõbrannad kadestasid, sest nende meelest oli mu isa super ja ka välimuselt oli ta „nagu filmist”. Ausalt öeldes imestasin vahel salamisi, miks ta abiellus mu emaga, kes oli väliselt tegelikult nii tavaline ja silmapaistmatu, tüüpiline koduperenaine.

Kuigi ma lõpetasin põhikooli peaaegu priimusena, tahtsin minna eriala õppima. Emal polnud selle vastu midagi. Minu piirituks imestuseks ajas mu otsus isa peaaegu vihale. Peamiselt sellepärast, et kool, eeldas provintsilinnast pealinna minekut. Oleksin hakanud elama intris või üürikorteris, nagu toona enesestmõistetavaks pidasin. Lootsin, et mul tuleb põnev elu – suur linn ja suured perspektiivid.
Aga isa raius, et ei mingit kolimist ja et ei lähe ma kusagile tema käe alt enne, kui natukenegi täiskasvanumaks saan.

Mingi aja lõi meie kodus justkui iga päev välku. Ema oli pigem vait või katsus mind igati kaitsta, kui isa justkui kodupolitseiks hakkas. Erinevalt senisest ei tohtinud ma äkki enam mitte midagi. Pidin isale aina aru andma, kus käisin, kellega, mida tegin. Mõnikord läks asi piinlikuks, kui ta mind otse käekõrval kuskile saatis ja punktipealt enese määratud ajal vastu tuli. Igal võimalikul juhul muudkui korrates, et tema teab paremini, mis mulle hea on...
See oli aeg, kui ma tundsin end jube üksi. Sest ema põhiliselt vaid ohkas ja manitses, et ootame ja vaatame ja ärgu ma muretsegu.

Kokkuvõttes jäin siis koju elama. Kodune õhkkond paranes, sest isa muutis tasapisi meelt. Hakkas mind taas juba päris täiskasvanulike kingitustega üle külvama ja muudkui kiitis, kui ilus ja arukas ma olen. Ka ei valvanud ta mind enam nii tobedalt. Talle meeldis mind näiteks õhtuti jalutama viia. Eriti muljeterikas oli pealinnareis kahekesi. Käisime kohvikutes ja jalutasime Kadriorus, isa kaitsev käsi ümber mu piha. Aga oma saladusi ma temaga siis enam ei jaganud, ammugi mitte infot oma esimese poiss-sõbra kohta.

Ühel õhtul, kui olin koos oma poisiga pika ja vahva rattamatka teinud, läksin pärast sööki surmväsinuna ja õnnelikuna kohe magama. Mäletan, et see oli augustis. Kui köögist kostva kõva lärmi peale ärkasin, oli õues päris pime. Ma ei saanud esialgu aru, mis toimub, aga ilmselt keelas mingi vaist mind otse kööki tormamast. Peagi taipasin, et vanemate vahel käib tõeline tüli. Hiilisin seda pealt kuulama. Edasi oli hetki, mil ma kahtlesin, kas see on see ikka tõesti ilmsi, mitte unes.
Isa oli ilmselt mind koos mu sõbraga näinud ja õnnistas ema kõikvõimalike tiitlitega, et ta laseb mind samuti hukka minna, nagu ise kunagi läks. Ema nuttis ja kaebles, mille eest teda nii ülekohtuselt solvatakse. Kuni ema jõudis tavatult resoluutse toonini ja nõudis isalt, et minul peab ka oma noorus olema. Ja lõpuks karjus ema, et mis õigusega isa mind nagu omandit võtab, nagu oleks ma tema pruut, mitte kasutütar!

Isa järgnev jutt lõi mu maailma lõplikult rusudeks. Jah, mingist ajast ta mind just sellena võtab ja küll ema veel näeb, et ükskord saab meist paar, sest tema on mind nii kasvatanud. Lõpuks ütles ta, et ema peaks talle ilmlõpmata tänulik olema, et ta lapsega naise üles korjas... Ja et ta pole kunagi mue ema armastanud, aga tal oli oma äri alustamiseks vaja mu ema kadunud vanemate kapitali. See oli kaks kuud enne mu 20. sünnipäeva...

Muidugi ma ei maganud terve öö. Hommikuks jõudsin otsusele, et räägin emaga, kui isa tööle on läinud. Emalt sain kuulda, et mu bioloogiline isa oli tema klassivend, kes ta rasedana maha jättis, Soome läks ja ehitusel surma sai. Et kasuisa, tollal 20aastane nagu emagi, abiellus temaga, kui olin kolmekuune ja kui nad Tallinnast siia elama tulid, et mingid minevikuvarjud ei segaks.
Alles nüüd tundsin esmakordselt, kumb vanematest mu tõeline hingesugulane ja kaitseingel on. Igasugu imelikke asju tuli meelde. Kuidas isa mind juba kolmeteistkümnesena isemoodi vaatas, kuidas talle viimasel ajal mu kätt hoida või mind kuidagi muudmoodi puudutada meeldis. Miks tal ühtegi sõpra polnud. Miks ema ainukegi sõbranna polnud meie majas kunagi oodatud külaline. Miks nii korralikust ja edukast ärimehest linnas nagu midagi ei räägitud – ei head ega paha. Ja kui jubedalt pidi ema tema käes kannatanud olema...

Leppisime emaga kokku, et sõidan kohe Tallinnasse tema tädi juurde, kuhu tema mulle järgneb, kui kasuisa peaks end kuidagi vägivaldsemalt ilmutama. Kahetsesin ainult seda, et pidasin targemaks end tagasi hoida ja mitte minna tema uhkesse kontorisse ja täiel häälel kuulutada, kui sügavast südamest ma teda vihkan!

Õhtul sain emalt kuulda, et õnneks on kõik rahulik, sest mõistagi ei kartnud mu kasuisa midagi rohkem kui avalikku skandaali, mis tema laitmatut mainet võiks kahjustada. Ema valetas talle, et elatanud linnasugulane, keda isa õigupoolest ei tundnudki, oli haigeks jäänud ja mul tuli teda põetama minna. Et emale mitte liigset valu teha, ei pärinud ma edaspidi, millest kõigest nad veel omavahel rääkisid, kui sai isalegi selgeks, et ma läksin päriseks.

Kaks nädalat hiljem kirjutasin isale lühidalt, mis ma temast arvan, ja kinnitasin, et oleme nüüd võõrad inimesed. Lubasin, et võtan tõsised meetmed, kui ta peaks ema suhtes mi-da-gi-gi, kui-da-gi-gi... Vastust ei tulnud ja paar kuud hiljem läksid nad lahku.

Ema kolis varsti pealinna vanatädi ja minu juurde. Mina lõpetasin medkooli ja töötasin vahepeal seitse aastat Soomes. Ostsin meile emaga oma kodu, kus ta paraku vaid kolm aastat tõeliselt puhata sai. Pikemaks loodus aega ei andnud. Oma nõndanimetatud isast ei teadnud me midagi siis ega tea mina praeguseni. Pole kunagi tahtnudki teada.

Kuni kolmekümne seitsmenda eluaastani oli mul kaks ilusat armastust. Pole kummalegi midagi ette heita, aga abielluda või koos elama hakata ei suutnud kummagagi, kuigi seda nii mõnigi mu sõpradest üsna imeks pani. Oli aeg, mil kaalusin tõsiselt, et emaks peaksin siiski saama. Tean, et seda pidas õigemaks ka mu kadunud ema. Miski nimetu hakkas siiski vastu. Ilmselt alateadlik hirm isaduse kui mõiste pärast. Ja kahtlus, kas mu laps tahaks elada ilma isata ja minusuguse emaga, kel mõrane hing...

Mu ainus lähedane sõbrannagi ei tea mu reaalsest elukäigust õigupoolest midagi. Peab mind poolnaljatamisi kord elukaugeks romantikuks, kord meestevihkajaks, tegelikult ilmselt aga „imelikuks”, aga ei söanda mulle seda otsesõnu välja öelda.

Kuigi ma sellest alustasin, arvan ise, et terve meessoo vihkaja ma kindlasti pole. Lihtsalt ei saa lahti nimetust pelgusest, mis on küllap rohkem mu enese sisemise organisatsiooni kui meeste olemuse probleem. Ühega oma suurtest armastustest oleme tänini tõelised sõbrad. Ta on tark mees ja kuldse südamega, mu kõige ausam ja usaldusväärsem pihiisa ning toetaja. Aga on temalgi on oma mõrad – ammulahutatud abielu ja kaks täiskasvanud last, kes kaugel hästi elavad ja tema eluolu vastu vaid viisakat huvi tunnevad.
Nõnda kohtume vahel nagu kaks üksindust, kelle orbiidid siis kokku puutuvad, kui mõlemal seda kõige rohkem vaja on. Sellest piisab. Nüüd, 44aastasena, ma enam ei kahetse, et normaalne naiseelu jäi realiseerimata ja lapsed saamata. Vähemalt jäid nemad puutumata kõigest valust ja kurjast, mida mina oma küündimatuse või ekslikkuse pärast võinuksin neile põhjustada.